Tõeline usk
05.02.2005 - (1933)

Öeldakse, et usk on Jumala riigi ukse võti. Jeesus ütles – Mrk.9,23: "Kõik on võimalik sellele, kes usub!" Kus on usk, seal pole kinniseid uksi; kus on usk, seal pole võimatuid asju.
Üsna sageli ütles Jeesus: "Su usk on sind aidanud!" (Mrk.10,52) või "Sinu usk on sind päästnud!" (Mat.9,22); või jälle: "Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!" (Mat.8,13). Kuid mõnikord pidi Ta ka ütlema: "Miks te siis ei usu?" (Joh.8,46) või "Kus on teie usk?" (Luk.8,25) või "Miks te olete arad, te nõdrausulised?" (Mat.8,26). Ühele kogudusekoja ülemale ütles Ta – Mrk.5,36: "Ära karda, usu vaid!"
Me loeme, et Jeesus imestas mõnede inimeste uskmatuse üle, kuid teinekord imestas ta teiste inimeste usu üle. Rooma sõjapealiku kohta ütles Jeesus – Mat.8,10: "Mitte üheltki Iisraelis ma ei ole leidnud nii suurt usku!" Kord oli Ta aga sunnitud ütlema oma jüngrite kohta – Mat.17,17: "Oh sina uskmatu ja pöörane tõug! Kui kaua pean ma olema teie juures? Kui kaua pean ma teiega kannatama?"
Jeesus kannatas inimeste uskmatuse ja pattude pärast, ja kui Ta ka teotuse ja ristisurma oli ära kannatanud, läks Ta oma Isa juurde, jättes sõnumi – Joh.16,7: "See tuleb teile heaks, et mina lähen ära. Sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan Tema teie juurde." Kuidas pidi Trööstija – Püha Vaimu – saabumine tulema jüngritele heaks? Jeesus selgitas – Joh.14,12-14: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juurde! Ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda."
Selle peale ütlevad tänapäeva noored: "Vau!" See on just see, mida me soovime ja vajame! Me tahame olla tugevad; me tahame teha suuri tegusid; me tahame saada kõike, mida palume! Ja siin lubatakse seda kõike Püha Vaimu ajastul, peale Jeesuse lahkumist. Kas pole mitte palju lubatud?
Sama võiks öelda Jeesuse sõnade kohta – Mat.17,20: "Tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu."
Huvitav, kas Jeesus pakkus üle, või rääkis Ta siin erilisest usust? Ühes mõttes on Jeesuse poolt mainitud usk küll eriline: see on vähemalt nii suur kui sinepiseeme ja see on elav, s.t. kasvav. Sinepiseeme on küll väga väike, kuid sellest kasvav taim on suur.
Ilmselt tahtis Jeesus sellega öelda, et kui meil on natukenegi usku, elavat, kasvavat usku, siis võib see korda saata suuri asju. Mullast ja kivist mäed polegi inimestele suurimaks probleemiks – nende kõrvaldamiseks on ehitatud buldooser ja ekskavaator, palja labidagagi võib hea tahtmise ja suure visaduse juures palju ära teha – kui neid üldse on tarvis teisaldada. Palju suuremaks probleemiks on kahtluse, hirmu, mure ja masenduse mäed. Siin tõesti ei aita buldooser ega ekskavaator, vaid ainult usk – ja juba üsna väike usk.
Ilmselt soovime me ühineda apostlitega nende palves: "Issand, kasvata meie usku!" (Luk.17,5).
Usu definitsioonis Heb.11,1 öeldakse, et "usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta." Kui neli meest halvatuga rajasid endile teed Jeesuse juurde – läbi katuse, rahvahulga pärast – siis oli neil kindel usaldus selle vastu, mida nad ootasid. Ja Piibli aruanne teatab – Luk.5,20: "Kui Tema nende usku nägi, ütles Ta: "Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!""
Neil oli usk ja Jeesus nägi seda. Aga kuidas võis Jeesus näha usku? Kas usk on siis nähtav? See on ju inimese sees, inimese südames, kuidas võib seda näha? Aga miks mitte, kui usul olid käed, mis kandsid halvatut, jalad, mis rajasid teed Jeesuse juurde, isegi pea, mis mõtles välja nii nutika plaani? See pidi ju olema nähtav!
Usul on käed, usul on jalad – ja need liiguvad; usk elab, kindlas usalduses selle vastu, mida oodatakse. On vist ülearune lisada, et halvatu sai terveks.
Kuidas on meiega? Kas me kardame homset päeva, või suudame usaldada Jumalat, kelle käes on homne päev? Kas me suudame uskuda, et meie palved täituvad Jumalale teadaoleval ajal ja viisil, mis osutub lõppude lõpuks meile parimaks? "Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse."
Kuid ka "veendumus selles, mida ei nähta." Kord tuli ühe evangelisti juurde pime mees, kes soovis eestpalvet oma haiguse pärast. Küsimusele, kas tal on ka usku Kristuse tervistavasse väesse, vastas ta: "Noor mees, ma olen tulnud üle saja miili kauguselt siia, et terveks saada!" Enam kui sajamiiline teekond koosolekule oli usutegu, mis kõneles iseenda eest.
Evangelist polnud palvet tema eest veel lõpetanud, kui vanakene juba hüüdis: "Ma olen terve! Ma olen terve! Ma näen!" Tegelikult olid evangelisti sõrmed tema silmadel ning ta ei võinudki midagi näha, aga oma südames ta teadis, et ta oli terve. See on usk – veendumus selles, mida ei nähta.
Kui siis evangelist võttis oma sõrmed ta silmadelt ja ta need avas, ta nägigi! Läinud välja palvekojast, ei suutnud ta oma rõõmu endale hoida. "Kas taevas on alati nii säravvalge," küsis ta inimestelt. Need olid üsna nõutud, sest nende jaoks oli väljas tavaline vahelduva pilvitusega tuuline ilm. Kuid usu läbi terveks saanud mehele säras kõik kõige kaunimates värvides.
Kuidas sai pime mees nägijaks? Usu läbi. Usu läbi oli ta veendunud selles, mida ta ei näinud. Usu läbi haaras ta kinni Jumala võimest ja soovist teda aidata.
Jeesus, seistes surnud Laatsaruse haua juures, ei kahelnud selles, mis pidi toimuma. Millise kindlusega Ta käskis: "Tõstke kivi ära" (Joh.11,39)! See oli usutegu, millele pidi järgnema suur ja auline võit – võit surma üle! See, et Laatsarus oli surnud juba neli päeva ja tema keha juba lehkas, ei kõigutanud Jeesuse usku. Ta oli veendunud, et Laatsarus tõuseb üles. See on usk!
Äratades üles kogudusekoja ülema Jairuse tütre, ütles Jeesus isale: "Ära karda, usu vaid!" (Mrk.5,36). Need sõnad tühistasid kõik kurvad leinateated. Õppigem Jeesuselt kui meie "usu alustajalt ja täidesaatjalt" (Heb.12,2).
Ja usk on kannatlik. Ühe paganamaa naise kogemus on meile suureks julgustuseks. Matteus on kirja pannud järgmise loo – Mat.15,22-28: "Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles talle: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti." Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juurde, palusid Teda ning ütlesid: "Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!" Ent Tema kostis ning ütles: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!" Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: "Issand, aita mind!" Aga Tema kostis ning ütles: "Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerakeste ette!" Siis ütles naine: "Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!" Siis kostis Jeesus ning ütles temale: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja tema tütar sai terveks sestsamast tunnist."
Siiski, mitte alati ei lähe nii nagu meie soovime. Seepärast jätkugu usul ka alandlikkust öelda: "Jumal, Sinu tahtmine sündigu! On asju, mida me mõistame hulga aega hiljem, kuid on ka asju, mida me mõistame alles Jumala riigis. Jeesus ütles kord – Mat.18,8: "Parem on sulle, et sa vigasena või jalutuna lähed elusse, kui et sul on kaks kätt ja kaks jalga ja sind heidetakse igavesse tulle." Sellised asjad on tõelised usu katsekivid. Kas me suudame usaldada Jumalat? Aga usk on usaldamine.
Usu läbi mõnest raskest haigusest vabanemine on suur asi, aga usu läbi kõigis elu tormides püsimajäämine on suurim võit, mida keegi võib saavutada! Usu läbi pääsemine Jumala riiki on suurim kõigist imedest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv