Pulmapeo riie
05.03.2005 - (2091)

Üks hellalt armastatud pime tütarlaps, kes polnud kunagi näinud oma isa nägu, tegi 12-aastaselt läbi eduka silmaoperatsiooni. Kui tore oli näha esmakordselt kõike enda ümber! Aga ta ootas isa, kes oli teda nii hellalt kohelnud. Juba kuulis ta isa tuttavaid samme lähenemas. Ta tõusis voodis istukile ja vaatas põnevusega ukse poole. Siis sisenes isa... ja järgmisel hetkel olid nad teine-teise embuses.
Tütarlaps hakkas nutma. "Miks sa nutad," küsis isa. – "Isa," ütles tütar ja vaatas oma isa nägu, "ma teadsin, et sa oled nii hea, kuid ma ei osanud arvata, et sa näed välja nii armas!"
See liigutav juhtum selgitab ähmaselt elamust, mis ootab ees lunastatuid, nagu on kirjutatud – Ilm.22,4: "Nad näevad Tema palet, ja Tema nimi on nende otsaesisel."
Need sõnad kirjeldavad meie adventlootuse haripunkti. Siin on kinnitus, et need, kellel on Jumala nimi nende otsaesisel, kes on Jumala nägu, kes on Jumala sarnased, näevad Tema palet ja valitsevad koos Temaga läbi igaviku lõputute aegade.
Sellepärast, vastusena Jumala kutsele – Am.4,12: "Valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat!", nõuab iga siiras ja tõeline adventist taga "pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha" (Heb.12,14).
Jeesus manitseb kogudust valmistuma Tema teiseks tulemiseks piltlikult kõneldes kui tagasitulekuks "pulmast" järgmiste sõnadega – Luk.12,35-37: "Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu! Ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat, millal ta lahkub pulmast, et kui ta tuleb ja koputab, nad kohe temale avaksid. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamast! Tõesti, ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid!"
Tähelepanuväärne on, et Jeesus oma teisel tulekul tuleb "pulmast," olles juba vastu võtnud oma pruudi – oma kuningriigi. Sellest kirjutab Ellen White raamatus Suur Võitlus lk. 427: "Kui Kristus on võtnud vastu kuningriigi, siis tuleb Ta aus kui kuningate Kuningas ja isandate Issand. Ta tuleb päästma oma rahvast, et viia nad osa võtma Talle pulma õhtusöömaajast, kus nad istuvad «lauas ühes Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga» Tema kuningriigis." Siia juurde sobivad hästi ingli sõnad Johannesele – Ilm.19,9: "Õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!"
Kui traagiline on siinjuures, et Jeesus oli sunnitud ütlema – Mat.22,14: "Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!" Miks nii? Jeesus näitab seda meile tähendamissõnas kuninglikust pulmast. Ta alustas nii – Mat.22,2.3: "Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla."
Esimene kutse saadeti "kutsutuile" – "Iisraeli soo kadunud lammastele" (Mat.15,24). Selle kutse andsid edasi Ristija Johannes, 12 jüngrit ja veel 70, ning Issand Jeesus ise. Kuid "need ei tahtnud tulla."
Jeesus jätkas tähendamissõna – Mat.22,4-7: "Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: öelge kutsutuile: vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma! Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale; veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära. Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema."
Teinegi kutse saadeti "Iisraeli soo kadunud lammastele." Seda kuulutati pärast Jeesuse lepitussurma ristil. Nelipühi väega kõlas kutse: "Tulge pulmapeole!" Kuid paljud võtsid seda kergelt ega hoolinud sellest ja tegutsesid nagu tähendamissõnas öeldud. Tulemuseks oli, et Iisrael kui rahvas pillutati laiali ja 70. aastal nende linn süüdati põlema.
Jeesus jätkas tähendamissõna – Mat.22,8-10: "Siis ta ütles oma sulastele: pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate! Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid."
Siin on suure Kuninga – Jumala – kolmas kutse, saadetud paganaile teelahkmeil: "Söömaaeg on valmis, tulge pulma!" Tulemuseks oli, et koguti kokku kõik, kes leiti – "kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid." Ärgem siis imestagem, kui kõikidel aegadel on koguduses olnud nii "kurje" kui "häid" – paljud hindavad madalalt kristluse väärtusi. "Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"
Tähendamissõna jätkub erutava sõnaga: "Siis..." Kujutage ette tohutult suurt kuningapaleed täis pulmakülalisi, kurje ja jäid." Kõik on kuninga ootel; ja siis kõlavad fanfaarid... Tähendamissõna jätkub – Mat.22,11: "Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas."
Enne käis üks vilgas kutsumise töö – mõned põlgasid kutse, teised tulid – te mõistate seda saginat, kus nii mõnigi asi võis jääda inimestele märkamatuks. Kindlasti räägiti ka pulmariietest – kes neist ei räägiks! – kuid eks igaühel ole oma seisukoht, mille kinnituseks on tal oma argumendid, oma põhjendused ja vabandused. Ja võib-olla näis mõnele tema oma ülikond kaunim kui kuninga poolt pakutud pulmarüü. Teine aga oli oma rikkuses liiga uhke, et kingitust vastu võtta.
Sagin jätkus veel pulmasaaliski, kuni ühel hetkel ilmus kuningas "lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas." Kuningas märkas otsekohe ebakõla oma pulmasaalis; Jumala silm näeb kõike! Ja nüüd loeme juba tähendamissõna lõpuni – Mat.22,12-14: "Ja ta ütles temale: "Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks?" Aga too ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijaile: siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine! Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"
Kuningas armastas väga oma poega ja soovis talle teha erilised pulmad; seepärast oli ta varunud iga pulmakülalise jaoks erilise pulmarüü ja selle kandmine oli pulmapeost osavõtmise tingimuseks. See oli tema kingitus, hinnaline kuninglik and igale peovõõrale. Selle rüü kandmine pulmapeol tegi au kuningale ja väljendas lojaalsust Tema vastu. Seepärast oli õige, et kuningas pidi niihästi nägema kui ka küsitlema külalisi enne pulmapeo söömaaega, et näha, kes on tõeliselt vääriline.
See kõneleb uurimiskohtust aegade lõpul. Raamatus Kristuse tähendamissõnad kirjutab Ellen White: "Külaliste ülevaatusega enne pidu kuninga poolt on kujutatud kohtu tegevust. Evangeeliumi töö peokülalised on need, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat – need, kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse. Kuid mitte kõik, kes tunnistavad end kristlasteks, pole tõelised jüngrid. Enne lõpliku tasu saamist peab otsustatama, kes on kõlblikud jagama õiguse pärandit. See otsus peab tehtama enne Kristuse tulekut taeva pilvede peal, sest kui Ta tuleb, on Ta palk Temaga, "tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!" (Ilm.22,12).
Enne Tema tulekut peab igaühe tegude iseloom olema otsustatud ja igale Kristuse järelkäijale jagatakse tasu vastavalt tema tegudele. Sel ajal, kui inimesed elavad veel maa peal, toimub taevases kohtus uurimiskohtu töö. Kõikide Tema nime tunnistajate elu ülevaade möödub Jumala eest. Kõiki kaalutakse taevaste raamatute põhjal ja igaühe saatus määratakse igaveseks tema tegude järgi."
Kuningas läks sisse ja nägi; seda ei juhtu, et Ta ei näe sind, sinu riiet, sinu nägu – taevase Kohtuniku ees on kõik avatud. Praegu me võime veel seletada, õigustada, vabandada, kuid siis ei saa me sõnagi suust! Ja pange tähele, kui lihtsalt, kui sõbralikult, samal ajal kui karmilt küsitleb Kuningas pulmavõõrast – Mat.22,12: "Ja ta ütles temale: "Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks?"" Lihtne küsimus, kuid see paneb küsitletu suu lukku. "Aga too ei saanud sõnagi suust."
Igale inimesele, kes tahab kord suure Kuninga ees seista oma riietes, esitatakse see küsimus. Ja see on raskeim küsimus, mis inimeselt on iial küsitud. Selles sisaldub hukkamõistev kohtuotsus – surmaotsus viimses kohtus! Ei mingit edasikaebamise võimalust!
Ülitähtis on ka Jeesuse kokkuvõte sellest tähendamissõnast – Mat.22,14: "Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"
Tuleb välja, et see üks mees on vaid näide neist paljudest, kes tõugatakse sel päeval välja "kõige äärmisemasse pimedusse" – nii nagu viis rumalat neitsit jäid ukse taha pimedasse öösse, samal ajal kui viis tarka olid sees, pulmapeol. Ukse taga pimeduses vaid sellepärast, et puudus just see rüü, mille Kuningas oli määranud pulmapeo riideks!
Mis on see pulmariie? Jeesuse Kristuse õigus. Jeesus kutsus meid üles seda nõudma enam kui kõike muud, kui Ta ütles – Mat.6,33: "Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"
Kui soovime olla Talle pulmapeo külalised, on esimene asi, mida me peame nõudma ehk otsima, Jeesuse Kristuse õigus, sest "kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased," ütleb prohvet Jesaja (Jes.64,5). Inimese parim pole Jumala ees küllaldaselt hea, sest "iga asi, mida me võime teha, on rüvetatud patuga."
Evangeeliumi rõõmusõnum aga kõlab – Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Jeesus võtab ära minu ja sinu patu ning katab meid oma õiguse rüüga, kui me Tema kui endi Asendaja usus vastu võtame. Usu läbi arvatakse Tema õigus meie õiguseks. Jumal ei vaata meie puudulikele püüetele, patuga määrdunud tegudele, vaid Temale, kes ka inimesena maa peal säilitas iseloomu täiuslikkuse. Tema iseloom ja puhtus arvatakse meie iseloomuks ja puhtuseks, sest me oleme usu läbi Tema sees, Temaga kaetud, Tema õigusega riietatud.
Raamatus Kristuse tähendamissõnad lk. 311 kirjutab Ellen White: "Ainult Kristuse enese varutud riietus võib teha meid kõlbavaks ilmuma Jumala palge ette. Selle riide, Tema õiguse rüü paneb Kristus selga igale kahetsevale ja uskuvale hingele."
Selliselt on patune õigeks mõistetud usu läbi Kristuse teenetesse, mis arvatakse osaks patusele. Jumal võtab ta vastu, nagu ta poleks kunagi patustanud. Kuid see on vaid Kristuse õiguse rakendamise esimene osa. Sellele peab järgnema veel teine ja sama tähtis osa. Kui esimese osana Kristuse õigus arvatakse meile, siis teise osana Kristuse õigus antakse meile. See tähendab, et armusaanud kristlane, kellele on arvatud osaks Kristuse õigus, kasvab Püha Vaimu juhtimisel ja väes ning muutub päev-päevalt iseloomult Kristusele sarnasemaks, õigemaks, kuni temas peegeldub täielikult Kristuse kuju, kuni ta on Tema sarnane. See on adventlootuse lahutamatu osa – olla Tema ilmudes Tema sarnane.
Jumala plaan ei ole, et me jääksime igavesti viletsaks ja armetuks ja vaeseks ja pimedaks ja alasti (Ilm.3,17). Ta soovib, et Kristuse iseloom saaks tõeliselt meie iseloomuks, et me vabaneksime pattudest, saades puhtaks, nagu Tema on puhas. Selleks tulebki meil vastu võtta Jeesus, kes paljudele on veel südame ukse taga.
Tsiteerime veel raamatut Kristuse tähendamissõnad, lk. 419-420: "Kristuse religioon tähendab enamat kui pattude andestamist, see tähendab meie pattude äravõtmist ja tühimiku täitmist Püha Vaimu armuga. ... See tähendab südame tühjendamist isekusest ja õnnistatud Kristuse pidevat lähedust. Kui Kristus valitseb hinges, siis on seal puhtus ja vabadus. ... Õnnistegija vastuvõtmine toob meie ellu täieliku rahu, täieliku armastuse ja täieliku kindluse. Kristuse iseloomu ilu ja meeldivus, mis avaldus Tema elus, tõendab, et Jumal on tõesti saatnud oma Poja siia maailma, et Ta oleks maailma Õnnistegija."
Ka see osa õigusest – meie antud õigus – on siiski Kristuse õigus. "Selles pulmapeo riides, mis on kootud taevastel telgedel, pole ainsatki inimeste valmistatud lõnga. Kristus inimesena kujundas täiusliku iseloomu ja seda iseloomu pakub Ta meile" (COL 311).
Me vajame armu ja andestust, kuid me vajame ka uut Kristuse sarnast iseloomu. Kõik selle saame, võttes vastu pulmapeo riide – Kristuse õiguse. Ilma selle riideta seisame me kord sõnatult, nagu tähendamissõnas mainitud mees. Aga kui tore on minna Talle pulma tõelises pulmapeo riides. Ta tuleb sisse ja näeb kõiki – ka sind, ja sina näed Teda nagu Ta on, sest sa oled Tema sarnane. Siis hüüad ka sina läbi pisarate üllatunult: "Jeesus, ma teadsin, et Sa oled nii hea, aga ma ei osanud arvata, et Sa näed välja nii armas!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv