Meie igapäevane leib
05.04.2008 - (3203)

Mat.6,11: "Meie igapäevane leib anna meile tänapäev."
See lühike salm on üks osa Meie Isa palvest, mis on tuttav meile kõigile. Kuid nagu kogu see lühike palve on täis pakitud sügavaid mõtteid, nii sisaldab ka see üks fraas – meie igapäevane leib anna meile tänapäev – rohkem, kui me esmapilgul tajume.
Kui paljud meist teavad, mida tähendab kaotada töö? See on vast üks kõige traumaatilisemaid kogemusi, mis võib ühele inimesele tulla. Mõni on seeläbi sattunud nii suurde meeleheitesse, et on sooritanud isegi enesetapu. Mis on töö juures nii erilist, et me kohe mitte kuidagi ei taha seda kaotada? Ma ei mõtle töökoha vahetamist, mis meil on tulnud võib-olla ka usu pärast teha. Ma mõtlen töötuks jäämist. Miks see meile ei meeldi? Kas meile tõesti nii väga meeldib tööd teha? Kas me kohe mitte kuidagi ei taha olla tööst vaba?
Tegelikult on üsna vähe neid inimesi, kellele väga meeldib teha seda tööd, mille eest nad palka saavad – kohe nii väga, et nad teeksid seda ka ilma palgata. Kui Gustav Ernesaksalt küsiti, mis on õnn, ta vastas: "Õnn on see, kui sa teed tööl sama, mida sa teed vabal ajal." Ehk, õnnelik on inimene, kelle jaoks on töö nagu huvitav hobi. Tema jaoks oli see nii. Ta oli õnnelik inimene. Siiski võttis ta töö ees vastu palga! Miks? Millestki on tarvis ju elada!
Jah, üks asi on töö juures alati hea – kas me teeme seda hea meelega, rõõmsa meelega või mitte – see annab meile teatud kindlusetunde. See varustab meid elatusvahenditega. Hästi tasutud töö vabastab meid leivamuredest ja selle "leiva" all me mõtleme kõiki kulutusi meie majapidamises. See varustab meid ka rahaga, mida me vajame oma vaba aja meeldivaks veetmiseks. Isegi kirikusse tulekuks ja koguduse liikmeks olemiseks vajame me raha. Kui seda raha on rohkem, saame lubada endale huvitava puhkusereisi.
Kõike seda võimaldab töö, millega me teenime raha. Kuid paljudele pakub töö ise – mitte vaid sellega teenitud raha – väga palju. See annab tunde, et sa oled kasulik, et sind vajatakse; ja ei saa mainimata jätta ka töörõõmu sobiva ja meeldiva töö puhul.
Pole kahtlustki, et hästitasutud püsiva tööga inimestel on midagi, mida igatsevad enamus inimesi. Tegelikult eristab meid mõnest kodutust vaid hea töö olemasolu. Kui me selle kaotame – ja see võib juhtuda iga inimesega – koondamisi tuleb ette ka suurimas ja parimas ettevõttes – oleme ühtäkki suurtes raskustes. Oleme kaotanud oma igapäevase leiva.
Aga me võime sellest ilma jääda ka teisiti – mõne raske haiguse või õnnetuse tagajärjel. Elame ju maailmas, kus valitseb ebakindlus. Meil pole aimugi, mis võib meile juhtuda järgmisel aastal, järgmisel kuul, järgmisel nädalal, järgmisel päeval, järgmisel tunnil või isegi järgmisel hetkel. Pole siis ime, et paljusid inimesi närib pidev mure oma "igapäevase leiva" pärast.
Kuid see mure on väiksem ja võib isegi puududa Kristusesse uskujail. Meie Isa palves kutsub Ta meid "meie igapäevase leiva" osas usaldama oma Taevast Isa, kes hoolitseb meie eest ikka päev haaval. Ja nii me peaksimegi paluma: "Meie igapäevane leib anna meile TÄNAPÄEV." Meil on kalduvus mõelda kaugemale – vahel väga kaugele; sellelgi on oma koht inimeseks olemisel. Kuid see ei tohiks varjutada meie tänast päeva. Kui see päev on meile antud ja meil on sel päeval "meie igapäevane leib," siis on palju põhjust olla õnnelik ja tänulik.
Kui inimesed on päästetud surmasuust ja hiljem on neilt küsitud, kas ja kuidas on see mõjutanud nende elu, siis enamus neist tunnistab, et nüüd nad vaatavad elule hoopis teise pilguga. Nad näevad iga päeva kui Jumala andi. Paljud neist tunnistavad, et elu on liiga lühike, et muretseda paljude asjade pärast, mis täitsid varem nende meeli. Nüüd nad elavad üks päev korraga.
Kas mitte just seda ei mõelnud Jeesus, kui ta käskis palvetada: "Meie igapäevane leib anna meile tänapäev"? Ja mida õpetas Jumal iisraellastele kõrbes sellega, kui Ta lasi iga päev (välja arvatud hingamispäev) sadada taevast mannat just selle päeva jagu? Ei vähem ega rohkem. Kui mõni püüdis varuda seda tulevikuks – kartes, et ehk homme seda pole – läks see halvaks ega kõlvanud süüa. Eks Ta õpetanud ikka sedasama, mida Ta õpetab Meie Isa palves, et Jumal hoolitseb meie eest üks päev korraga.
Sellest räägib Jeesus pikemalt Mat.6,25-34: "Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised? Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!"
Jumal on meie suur Kuningas, kuid Ta on ühtlasi ka iga hea anni Andja ning Ta soovib, et me suhtleksime Temaga iga päev. Me palume iga päev ja Tema annab iga päev. Ja Ta annab mitte ainult meile, vaid kõigele elavale. Ps.145,15.16 on kirjutatud Jumala kohta: "Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!"
Jumal pole tõotanud, et Ta teeb meid rikkaks maiste asjade poolest või tagab meile mugava äraelamise. Ta on tõotanud anda meile, mida me vajame. Selle tõotuse täitumisest tunnistab Taavet oma 37. Laulus, kus salmis 25 on kirjutatud: "Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!" Järgmine salm räägib sellest õnnistusest osa saavast Jumala lapsest: "Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks!"
Jumal annab kogu päeva ning Jumala laps, kes on armuline, annab samuti "kogu päeva." Ikka päev korraga!
Kuid vahel pole me sellega rahul – meie igapäevase leivaga. Me sooviksime rohkem. Me vaatame enda ümber ja näeme teisi inimesi elamas "head elu", omades asju, mis meil ei ole, ja tehes asju, mida meie ei saa teha – samal ajal kui meie tuleme vaid ots-otsaga välja. Ja kui me veel mõtleme, et mina olen kristlane, käin kirikus, maksan kümnist ja toon annetusi, nemad aga ei anna Jumalale midagi, nad isegi ei mõtle Temale, ja ometi näib neil olevat palju enam materiaalset vara kui meil, siis teeb see meid kadedaks ja me sooviksime ka rohkem.
Sellises kiusatuses olles tasuks lugeda 1.Tim.6,6-10: "Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega. Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul. Ent kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu."
Jeesus ütles – Mat.16,26: "Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks?" Asjade ihaldamisel ei ole piiri ja lõpuks võivad need matta meid enda alla – hävitada mitte ainult meie jumalakartuse, meie suhte Jumalaga, vaid ka meie elu ja õnne!
Jeesus ütles: Ärge himustage maiseid asju. "Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" Ja kui me peaksime mõtlema, et meil on nii vähe maist vara, siis mõelgem, kui palju oli seda Jeesusel, meie Issandal. Tal polnud seda üldsegi! Tal polnud maja, kariloomi ega paati; rändurina polnud tal isegi oma kaamelit või eeslit – tolle aja autot! Ta ise ütles oma materiaalse olukorra kohta – Mat.8,20: "Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna!" Ta elas sõna otseses mõttes päevast päeva oma Isa armule lootes. Ja sellepärast võis Ta soovitada seda ka meile.
Kui nii võis elada meie Issand, siis sobib nii elada ka meil – ja olla tänulikud, kui meil on täna selleks päevaks vajalik. Iga söögi-, hommiku- ja õhtupalvega ehk õigemini -tänuga me tunnustame Isa hoolitsust ja avaldame oma rahulolu. Me ei ütle, et me teenisime kõik ise ära oma palehigis, vaid me saime selle kõik Jumala armuannina. Jakoobus kirjutab, et "kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt" (Jak.1,17).
Ülalt tulev "kõik hea and ja kõik täiuslik annetus" juhib meid ka Jeesuse ühe teise mõtte juurde, mis on kirjas Mat.4,4: "Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" "Igapäevane leib" tähendab siis enamat kui materiaalsed asjad. See tähendab ka Jumala Sõna, mida me vajame iga päev ja mida Jumal pakub meile iga päev. Iseasi on, kas me seda "sööme" iga päev.
Kuid see "igapäevane leib" tähendab veelgi enamat! Ja me mõistame seda, kui loeme Joh.6:25-35,53-55: "Ja kui nad Ta leidsid mere teiselt rannalt, ütlesid nad Talle: "Rabi, millal Sa siia said?" Jeesus vastas neile ning ütles: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et te ei otsi mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis! Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks, mida Inimese Poeg tahab teile anda; sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud!" Siis ütlesid nad Temale: "Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?" Jeesus vastas ning ütles neile: "See on Jumala tegu, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud!" Siis nad ütlesid Temale: "Mis tunnustähe Sa siis teed, et me näeksime ja usuksime Sind? Mis Sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast!" Siis Jeesus ütles neile: "Tõesti tõesti ma ütlen teile! Mooses ei andnud teile leiba taevast, aga minu Isa annab teile tõelise leiva taevast! Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!" Siis nad ütlesid Talle: "Issand, anna meile ikka seda leiba!" Jeesus ütles neile: "Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu! ... Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook.""
Kui me palume: "Meie igapäevane leib anna meile tänapäev," siis ei palu me vaid materiaalseid õnnistusi, mida Jumal jagab selleks päevaks, vaid me palume ka vaimulikke õnnistusi. Jeesus on meie Eluleib! Me vajame Teda rohkem kui materiaalset toitu ja muid asju! Materiaalsed asjad ei suuda tagada isegi mitte meie maist elu! Jeesus tagab meile igavese elu!
Sellest jutustabki pühaõhtusöömaaeg. See pole mitte kõhu täitmine – see on hinge toitmine. Osasaamise leib murtakse sihilikult kõigi silme all, näitamaks et Jeesuse ihu murti kogu maailma eest. Me kõik saame osa neist Kristuse ihu ja vere sümboleist, tunnistades sellega Tema ohvrit meie eest. Ja ärme unustame, et me vajame Teda mitte ainult täna, vaid iga päev. Tema on meie vaimulik Igapäevane Leib. Tänu Jumalale selle eest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv