Jeesus – hüljatud armastaja
05.04.2014 - (1288)

Vähe on siin ilmas neid, kes ei tea, mis on hüljatud armastus – kes on armastanud kedagi kogu südamest, aga pole leidnud vastuarmastust ning on sellepärast tundnud hüljatud armastuse piinu. Mina olen neid tundnud ja arvan, et ka paljud või isegi enamus teist on neid tundnud. Ja Jeesuski tundis – võib-olla meist kõige valusamalt, sest Tema õrn hing oli patust rikkumata ja Tema armastus täiuslik. Ei, Ta ei põdenud mõnelt naiselt vastuarmastuse mitte leidmise pärast. Ta oli kogu südamest kurb, et rahvas, keda Ta palavalt armastas ja keda Ta oli tulnud päästma, hülgas Ta armupakkumise. Luukas on pannud Tema kaebliku armuhüüde kirja nii – Luk.19,41-44: "Ja kui Ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis Ta tema pärast ning ütles: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!" Matteus aga kirjeldab Teda kaebamas – Mat.23,37-39: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse teil maha! Sest mina ütlen teile: nüüdsest peale ei saa te mind näha, seni kui te ütlete: õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!"
Mõlemad evangelistid kirjeldavad stseeni, kus rahvas on valmis tõstma Jeesust kuningaks, kes tooks võidukas lahingus Iisraelile poliitilise vabaduse. Kuid nad ei näe ega mõista oma tõelist vajadust. Jeesus teab, mida nad tegelikult vajavad ja just seda vajadust on Ta tulnud rahuldama. Aga nemad hülgavad Ta. Täna veel hõiskavad nad oma petlikes lootustes: "Hoosianna Taaveti Pojale!" (Mat.21,9); kuid mõni päev hiljem karjuvad nad juba kui pöörased: "Löödagu Ta risti!" (Mat.27,22).
Nad hülgavad Jeesuse ja põlgavad ära Tema armastuse. Johannes kirjutab sellest oma evangeeliumi alguses nii – Joh.1,11: "Ta tuli sellesse, mis Tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu." See Jeesuse kogemus sisaldab meile vähemalt kaht õppetundi.
1. PATU VÄGI.
Inimesed on kalduvad alahindama patu väge. Kuid kas ei räägi vanasõna tõtt: "Annad kuradile sõrme, ta võtab terve käe" – jah, tegelikult, kogu ihu! Kui patt on saanud oma sõrmed sinu kaela ümber, kägistab ta sind nii, et sul kaob igasugune moraalitaju ja sündsustunne ning sa ei suuda enam vahet teha õige ja vale vahel.
Kui aastaid tagasi oli Los Angeles'is suur põleng, siis lisaks tulekahjustustele tekitasid inimesed ise suuri kahjusid poode rüüstates. Maradöörid on ikka väljas, nii maavärinate ja tsunaamide kui tulekahjude ja lihtsalt tänavarahutuste ajal, rüüstates kauplusi ja riisudes teiste vara. Mis aga seekord eriti hämmastas telereporterit, kes oli väljas sündmust filmimas, oli ühest poest suure kastiga väljunud mehe tunnistus. Reporter küsis mehelt, mida ta siis saagiks sai. Mees vastas rõõmust särades: "Ma sain terve kastitäie kassette ja CDsid evangeelsete lauludega. Ma armastan Jeesust. Tänu Jumalale!"
Tänu Jumalale õnnestunud röövretke eest! On selline arusaam teie arvates normaalne? Kas ei kõnele see sellest, kui suur võib olla patu sõgestav vägi? Samamoodi võib patt teha meid pimedaks Jumala armastuse suhtes ning kurdiks Tema kutse suhtes.
Matteuse evangeeliumi 21. peatükis on Jeesuse jutustatud tähendamissõna, kus üks majaisand istutas suure viinamäe ning "andis selle rendile aednike kätte ja läks võõrale maale" (Mat.21,33). Jutustus jätkub – Mat.21,34-39: "Kui siis viinamarja korjamise aeg lähenes, läkitas ta oma sulased aednike juurde oma vilja vastu võtma. Aga aednikud võtsid tema sulased kinni; mõnd nad peksid, mõne nad tapsid, mõne nad viskasid kividega surnuks. Taas ta läkitas teised sulased, rohkem kui esimesi; ja nad tegid neile nõndasamuti. Viimaks ta läkitas oma poja nende juurde, mõeldes, küllap nad mu poega häbenevad. Aga kui aednikud nägid poega, ütlesid nad isekeskis: see on see pärija, tulge, tapame ta ära, siis saame tema pärandi enestele! Ja nad võtsid ja tõukasid ta välja viinamäest ning tapsid ta ära."
Just seda ütles Jeesus ka sissejuhatuseks loetud kirjakohas. Te tapate prohvetid ja viskate kividega surnuks need, kes teie juurde on läkitatud! Ja nüüd seisan mina teie ees kui Jumalast saadetud Poeg – ning teie olete pöördunud ka minu vastu! Kui kohutav võib olla patu vägi!
Kuid lubage mul juhtida teie tähelepanu ühele asjale, mis näitab patu väge veelgi eredamalt. Patt võimutseb maailma inimeste seas, kes ei tunne ega tunnista Jumalat. See on arusaadav. Kuid siin olen ma lugenud ja rääkinud ainult inimestest, kes peavad või on pidanud end läbi ja lõhki usklikeks! Ma rääkisin usklikust mehest, kes röövis poest kristliku sisuga kassette ja CDsid. Me lugesime usklikest inimestest, kes Kristuse ajal käisid igal hingamispäeval sünagoogis – inimestest, kes kõik väitsid, et armastavad Jumalat. Kuidas küll võib patt pimestada neid!? Eks ta nii vist olegi, et uskmatud on juba oma olemuselt pimedad, aga kristlased võivad saada patu poolt kõvasti pimestatud.
Kui sõgedaks võib asi minna, sellest räägib mõned aastad tagasi kahe Dallase naise poolt rajatud "Dallase religioonisõltlaste ja religiooni poolt ahistatute keskus." Nad reklaamisid seda kui kohta, kuhu sa võid minna, kui tunned end oma kiriku või koguduse poolt ahistatuna või Jumala-sõltlasena, nagu paljud tunnevad end alkoholi-sõltlastena. Üks selle rajajaist tunnistas, et ta oli kord religiooni-sõltlane. Ta ütles: "Ma käisin piibliuurimistel. Ma osalesin piibliseminaridel. Mul oli iga päev Piibli lugemise ja palvetamise aeg. Ma isegi pidasin täpset registrit oma pattudest, et saaksin need õhtul Jumalale tunnistada ja andeks paluda." Tema partner selles "äris" lisas: "Ta oli ka süüdi oma kahe tütre religioosses ahistamises, sest oli need endaga kirikusse kaasa võtnud."
Mida te selle peale kostate? On see teile arusaadav? Ma ei suuda mõista, et vaimulikel koosolekutel käimises ja igapäevases Piibli lugemises ning palvetamises ja oma pattude tunnistamises võiks olla midagi halba. Ma ei saa aru, et Jumalast tunnistamine ja oma laste kristlik kasvatamine oleks väär. Ehk olen minagi sõltlane? Kuid ma valin olla pigem Jumala-sõltlane kui maailma pakutud asjade ja ainete sõltlane! Lenin on öelnud, et "religioon on oopium" – s.t. midagi, mis tekitab sõltuvust. Ja vähemalt selles asjas olen ma temaga nõus. Ma olen sõltuv Jumalast. Ma ei saa ilma Temata elada! Ma ei saa ilma Temata hakkama oma pattudega, oma murede, kartuste ega nõtrustega. Ma vajan Teda iga päev ja iga tund! Kuid ma ei tunne end ahistatuna. Ja ma ei leia, et ma ahistan kedagi, kui tutvustan talle Jumalat, keda ma nii väga vajan ja armastan!
Nagu näete, on patt nii eksitav ja selle mõju ehk vägi nii suur, et kui me ei ole ülepea Jumala-sõltlased, saame märkamatult kuid kindlalt patu sõltlasteks. Selles kontekstis ehk mõistame paremini ka Pauluse ütlust Rom.6,22: "Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu." Kui me ei soovi olla "Jumala orjad", oleme paratamatult "patu orjad." Kolmandat valikut lihtsalt pole.
2. PÄÄSTJA ARMASTUS.
Kuid meie sissejuhatavad kirjakohad räägivad mitte ainult patu väest, vaid ka Päästja armastusest. Ja me võime liialdamata öelda, et Ta oli ja on eriline armastaja.
Kõigepealt torkab silma Tema armastuse püsivus. "Jeruusalemm, Jeruusalemm, ... kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda." Kui mitu korda läkitas Jumal prohveteid; kui mitu korda kutsus ta oma rahvast meeleparandusele; kui mitu korda pikendas ta nende armuaega! Samamoodi on Ta olnud äärmiselt kannatlik ka meiega. Ta armastab meid. Kui kaugele me oleme ka Temast eksinud, kui rasketesse pattudesse ka langenud, kui sügavalt ka Teda kurvastanud – Ta ei ole lakanud meid armastamast. "Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga!" (Jer.31,3), kinnitab Ta meile oma Sõnas. "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!" lisab Ta teises kohas (Heb.13,5). Ta armastab meid, ehkki ei suuda meis leida elavat vastuarmastust. Aga Ta loodab – usub, loodab ja armastab (1.Kor.13,13).
Teiseks torkab silma Tema armastuse õrnus, sügavus. "Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla!" Paljud meist on kasvanud üles või on vähemalt mõnda aega viibinud maal ja teavad seepärast mõndagi kanaema elust. Tavaliselt kaagutab kana "kaa-ka-ka-ka-ka-kaa." Ja seda mitte kogu aeg. Kui tal aga on pojad, teeb ta igal sammul — ma rõhutan: IGAL SAMMUL – "klok-klok-klok-klok-klok." See käib tal nagu kellavärk ja sellel on oma eesmärk.
Kõigepealt annab ta sellega oma pojukestele iga hetk teada, kus ta on, et nad oskaksid hoiduda tema ligi, kus on turvaline. Prohveti läbi ütleb Jumal – Jes.65,1: "Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: "Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!"" Kas me oleme märganud, kuidas Ta meid kutsub? Ta on alati lähedal.
Teiseks annab kanaema oma erilise häälitsusega teada, et tal on neile midagi pakkuda: ta on leidnud mõne tera, seemne või helbe ja kutsub nüüd poegi seda sööma. Ka Jeesus kutsub meid sellepärast, et Tal on meile midagi pakkuda. Ta pakub meile andestust ja rahu, jõudu ja lootust, tarkust ja usku ning armastust. Tegelikult on Tal meile pidevalt midagi head anda. Olgem vaid valmis seda vastu võtma.
Ja kolmandaks kutsub kana selle häälitsusega oma poegi oma tiibade alla varjule. Tore on vaadata, kuidas ta peatub, ajab end kohevile ja laseb poegadel pugeda üksteise järel oma sulgede vahele sooja. Seejärel ta otsekui hingab sügavalt välja, lastes tiivad veidi langeda. Nüüd on ta süda rahul. Lapsed on ohutus kohas.
Eks meiegi ole vahel tundnud ärevust, kui lapsed on kusagil eemal. Ja kui nad siis lõpuks tulevad koju, hingame kergendustundega, et kõik on korras.
Sellise õrna armastusega armastab meid ka Jeesus, kutsudes meid alati hoiduma Tema ligi, võtma vastu, mida Ta meile pakub, ja jääma alati Tema varjava tiiva alla. "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" kutsub Ta Mat.11,28.
Jeesuse armastus on püsiv ja õrn, kuid vahel see armastus hüljatakse. "Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud!" Me võime kuulda Tema hääles kurbust, lausa meeleheidet. Miks te küll ei taha? Miks te ei hooli minust? Aga kahjuks nii see on. Jeesus pakub meile oma igavest armastust, aga meie ütleme: "Ei, tänan, ma pole huvitatud!" Ta pakub seda korduvalt, kuid meie keeldume ikka sellele vastamast. Ja nii osutubki Jeesus hüljatud armastajaks.
Mida teeb hüljatud armastus? Hüljatud armastus on sunnitud norgus päi lahkuma. "Vaata, teie koda jäetakse teil maha!" ütles Jeesus. Jeesus lahkub, ja siis tuleb vaenlane, nagu hoiatas Päästja: "Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!"
Kallis armuaeg lõpeb ja hüljatud armastus on sunnitud ükskord mõistma kohut nende üle, kes on Talle kogu aeg "ei" öelnud. Selles kohtus ei ole Jeesuse hülgajail mingit lootust...
Aga veel ei ole hilja oma saatust muuta. Veel kestab armuaeg ja Jeesus ootab väljasirutatud kätega eksinud poegade ja tütarde tulemist Tema juurde. Miski ei valmista Talle suuremat rõõmu kui see, et Tema igavesele armastusele vastatakse. Kellelegi ju ei meeldi jääda hüljatud armastajaks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv