Peale ülestõusmist
05.05.2012 - (1347)

Apt.1,3-11 räägitakse sellest, kuidas Jeesus "pärast oma kannatamist oli mitme tõestusmärgiga ennast näidanud elavana, [jüngritele] ilmudes nelikümmend päeva ning neile rääkides Jumala riigist. Ja kui Ta nendega koos oli, keelas Ta neid Jeruusalemmast ära minemast, käskis aga oodata Isa tõotust, "mis teie," ütles Tema, "olete kuulnud minult. Sest Johannes ristis veega, aga teid peab ristitama Püha Vaimuga mitte kaua pärast neid päevi!" Siis küsisid Temalt need, kes olid kokku tulnud, ning ütlesid: "Issand, kas Sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?" Tema ütles neile: "Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa omas meelevallas on määranud; aga te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!" Kui Ta seda oli öelnud, siis tõsteti Ta üles nende nähes ja pilv viis Ta nende silme eest ära. Ja kui nad vaatasid üksisilmi taeva poole, kuidas Ta ära läks, vaata, siis seisid nende juures kaks meest valgeis riideis, ja need ütlesid: "Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel kui te nägite Teda taevasse minevat!""
Vähesed meist, inimlastest, võime õhtul päevale tagasi vaadates tunda täielikku rahuldust teadmisest, et oleme kõik plaanitu ja vajaliku ilusti ära teinud – midagi ei jäänud tegemata, midagi ei jäänud pooleli, midagi ei saanud valesti tehtud. Kes aga meist julgeks öelda oma maise rännaku lõpul: ma olen kõik hästi teinud, ma olen kõik vajaliku teinud, ma olen teinud kõik, mis Jumal on minult oodanud? Nii võis öelda vaid Jeesus. Ja kui Ta ristil ütles: "See on lõpetatud" (Joh.19,30), siis just seda Ta mõtleski. Tema missiooniks siin maa peal oli inimeste päästmine pattudest (Mat.1,21): oma surmaga päästis Ta nad tehtud pattudest, võttes need kõik enda kanda, ja oma patuta eluga näitas Ta, kuidas meiegi võime uues elus mitte enam patustada. Hästi võtavad selle kokku Jeesuse sõnad patustanud naisele: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!" (Joh.8,11).
Elanud patuta elu, näidates inimestele, milline on Jumal ja mida Jumal inimestelt ootab, ning surnud patustanud inimeste eest, oli Jeesus täitnud oma maise missiooni täiuslikult. Et Jumal oli Ta töö heaks kiitnud ja lepitusohvri vastu võtnud, sellest tunnistas fakt, et Ta äratas Jeesuse kolmandal päeval surnuist üles. Ränkraske maine missioon seljataga, ootas Jeesust ees inglite aplaus. Rist seljataga, ootas Teda kroon. Kolgata süngus seljataga, ootas Teda taeva au.
Kuid Ta ei paistnud sinna kiirustavat, viibides siin maa peal veel tervelt 40 päeva! Miks?
1. MIKS JÄI JEESUS VEEL 40 PÄEVAKS MAA PEALE?
Kas polnud inimesed veel küllalt Talle haiget teinud? Miks jäi Ta veel nende juurde? Ja miks just 40 päevaks?
Numbril 40 näib olevat Pühakirjas eriline koht. Mainigem mõned silmatorkavamad seigad: Noa ajal sadas 40 päeva, Mooses viibis Siinai mäel 40 päeva, kaksteist maakuulajat uurisid Kaananimaad 40 päeva, Iisraeli rahvas rändas kõrbes 40 aastat, mitmed Iisraeli kuningad, nende seas Taavet ja Saalomon, valitsesid 40 aastat, Jeesus oli kõrbes kuradi kiusata 40 päeva ja nüüd veetis Ta maa peal peale ülestõusmist veel 40 päeva. Milline koht on sellel arvul Jumala maailmas, meie ei tea. Võib-olla kunagi saame teada.
Aga rääkides Jeesuse jäämisest siia maa peale pärast ülestõusmist veel mõneks ajaks, siis näib selle põhjuseks olevat Tema soov õpetada oma jüngreid veel pisut – anda neile mõned "järeleaitamise tunnid." Korduvalt oli Ta püüdnud selgitada jüngritele oma missiooni – mida Ta peab kogema, et seda missiooni täita –, kuid tulutult. Lisaks tähendamissõnadele, millega Ta sellele vihjas, rääkis Ta sel teemal korduvalt ka otsesõnu. Näiteks Mat.16,21 öeldakse, et Jeesus hakkas "teatama oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles." Jüngrite reaktsioon? "Mis juttu Sa säägid!" Peetrus hakkas Teda koguni "noomima" sellise jutu eest (Mat.16,22). Rääkides teinekord jälle otse: "Inimese Poeg antakse ära inimeste kätte; ja nad tapavad Tema ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles!" oli nende ainus reaktsioon see, et nad "said väga kurvaks" (Mat.17,22.23). Rääkides mõnda aega hiljem jälle otse: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ja nad mõistavad Tema surma ja annavad Tema paganate kätte pilgata ja piitsutada ja risti lüüa; ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles!" sai Ta vastuseks kahe jüngri ema palve: "Ütle, et need mu kaks poega istuksid üks Su paremale ja teine Su vasakule käele Sinu kuningriigis!" (Mat.20,18-21). Nagu "hane selga vesi"!
Oma surma eelõhtul viis Jeesus jüngrid ülemisse tuppa, kus Ta leiba murdes ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse" (Luk.22,19) ja kus Ta karikat tõstes ütles: "See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse" (Luk.22,20). Ja ikka ei mõistnud nad, et Ta peab surema!
Kui nad siis nägid, kuidas Ta ristil suri ja hauda maeti, olid nad suures segaduses, kurtes: "Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab" (Luk.24,21). Aga seda Ta ju tegi! Ainult mitte nii, nagu nemad ette kujutasid. Ja kui nad kolmandal päeval avastasid, et haud on tühi, ei suutnud nad ikka veel mõista, mis oli juhtunud... kuni nad lõpuks nägid Teda. "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!" ütles Jeesus. "Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud" (Luk.24,25-27).
Nüüd hakkasid nad tasapisi mõistma, mida Jeesus oli neile varem rääkinud. Kord oli Ta öelnud: "Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te [ju] teate!" Kui Toomas ütles: "Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?" vastas Jeesus: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!" (Joh.14,1-6).
Nende 40 päeva jooksul ilmus Jeesus oma jüngritele ikka ja jälle, tuletades meelde ja rõhutades üle asju, mida Ta oli neile kolme ja poole aasta jooksul õpetanud. Ja nii selgines pilt jüngrite silme ees üha, kuni nad olid valmis Jeesuse korraldusel minema kõike maailma ja kuulutama evangeeliumi kõigele loodule (Mrk.16,15).
Võib-olla kuluks meilegi ära 40 päeva peale ülestõusmispüha Suurnädala sündmuste üle järelemõtlemist, et me hakkaksime neist õigesti aru saama?! Millal me teame, et nüüd saame neist asjust õigesti aru? Siis, kui hakkame neist julgesti tunnistama!
2. VAIMSE IHU MÜSTEERIUM.
Miks ei läinud Jeesus ülestõusmisel hauast otse taevasse. Nagu võisime näha, oli üheks põhjuseks Tema soov anda jüngritele "järeleaitamise tunde." Kuid oli kindlasti ka teisi põhjusi ja nende seas soov anda neile arusaadava pildi ülestõusmisest. Paulus kirjutab surnute ülestõusmisest – 1.Kor.15,42-44: "Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles; autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles; maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; sest kui on olemas maine ihu, siis on ka olemas vaimne ihu."
Milline on see maine ihu, seda me teame liigagi hästi; tunneme seda "omal nahal." Aga milline on see "vaimne ihu", mis äratatakse üles? Kas polnud mitte ülestõusnud Jeesuse jüngritele ilmumise üheks eesmärgiks anda aimu, millised on need "ülestõusmise pojad" (Luk.20,36)? Seda mõtet näib kinnitavat Johannes oma kirjas – 1.Joh.3,2: "Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on." Jeesuse tulles, kui "pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume," s.t. sel ajal elavad pühad muudetakse, oleme me "Tema sarnased."
Milline oli ülestõusnud Jeesus? Lõik Luuka evangeeliumist 24:36-39 on väga valgustav: "Aga kui nad seda rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: "Rahu olgu teile!" Nemad kohkusid ja lõid kartma ning arvasid vaimu nägevat. Ent Tema ütles neile: "Miks te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südamest? Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!"
Selline on "vaimne ihu," ülestõusmise ihu. Seinad ei olnud sellele mingiks takistuseks, kuid samal ajal oli see nähtav ja katsutav isegi "maisele ihule." See oli reaalne ihu, milles Jeesus kõndis, rääkis, sõi, puudutas teisi ja võis liikuda välgu kiirusel ühest paigast teise. Mäletate, kuidas Ta ülestõusmise hommikul ütles Maarjale: "Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!" (Joh.20,17). Aga juba sama päeva õhtul oli ta sealt tagasi ja ilmus jüngritele ning lubas end puudutada! Kosmilised vahemaad ületas Ta mängleva kergusega. Võimalik, et need on vahemaad vaid "maise ihu", mitte "vaimse ihu" jaoks!
Ühel päeval, Kristuse taastuleku päeval, oleme me "Tema sarnased." Loomulikult mitte ainult "vaimse ihu", vaid ka "vaimu" s.o. iseloomu poolest! Ja see on imeline! Me saame ihu ja vaimu, mis ei vanane ega väsi, nagu kirjutab Jesaja – Jes.40,31: "Aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!" "Ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga" (1.Tes.4,17) – terve igaviku!
3. FAKT VÕI VÄLJAMÕELDIS?
Miks ei läinud Jeesus ülestõusmisel hauast otse taevasse. Miks veetis Ta maa peal veel tervelt 40 päeva? Üheks põhjuseks võis olla Tema soov anda jüngritele "järeleaitamise tunde." Teiseks põhjuseks võis olla anda neile ja meile arusaadava pildi ülestõusmisest ja "vaimsest ihust." Kuid ma näen siin veel vähemalt kolmandat põhjust: kindlustada oma ülestõusmisele palju tunnistajaid, kes võivad kinnitada, et see on fakt ja mitte väljamõeldis.
Paulus kirjutab, et peale ülestõusmist Jeesus "ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. Pärast Ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; pärast seda Ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele; aga pärast kõike Ta ilmus ka minule kui äbarikule" (1.Kor.15,5-8). Panite tähele, Paulus ei nimeta nende "enam kui viiesaja" hulgas ühtegi naist, isegi mitte Maarja Magdaleenat, kellele Jeesus ilmus ju kõige esimesena! Miks? Sest naiste tunnistusega noil päevil ei arvestatud! Aga nad olid siiski tunnistajad ja tänapäeval ei sobi enam nende tunnistusega mitte arvestada! Nii oli Jeesuse ülestõusmise tunnistajaid ilmselt üle tuhande.
Paulus nägi Teda hiljem, kui ülestõusnud Jeesus end talle ilmutas, samuti ka Stefanos, kelle tunnistus leidub Apt.7,55.56: "Tema aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel, ja ta ütles: "Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!"" Samuti nägi ülestõusnud Jeesust taevases aus ka Johannes, kirjutades sellest Ilmutusraamatus. Juba selle esimeses peatükis ta tunnistab – Ilm.1,12-18: "Ja kui ma olin pöördunud, nägin ma seitset kuldküünlajalga. Ja keset neid seitset küünlajalga üht, kes oli Inimese Poja sarnane, riietatud pika rüüga ja vöötatud rinde alt kuldvööga. Tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ja Tema silmad nagu tuleleek; ja Tema jalad olid otsekui ahjus hõõguv, hiilgav vasemaak ja Tema hääl oli nagu suurte vete kohin. Ja Temal oli paremas käes seitse taevatähte, ja Tema suust läks välja terav kaheterane mõõk, ja Tema pale oli otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma Teda nägin, siis ma langesin maha Tema jalgade ette nagu surnu. Ja Ta pani oma parema käe mu peale ja ütles mulle: "Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!""
Kui palju tunnistajaid, kes kõik nägid ülestõusnud Jeesust ja enamus neist nende 40 päeva jooksul, mis Jeesus veetis peale ülestõusmist siin maa peal.
Muidugi ei välista see kõik kahtlused ega pane igaüht uskuma. Sest kõik need tunnistused on Piiblis ja nüüd oleneb sellest, kas inimene usub, et Piibel on tõde, või mitte. Kui sa aga usud, et Piibel on Jumala Sõna, siis sa tead, et Jeesuse ülestõusmine pole väljamõeldis. See on tõde. Jeesus elas ja suri ja sai taas elavaks, et meie, kes Temasse usume, saaksime taas elavaks, ehk me küll sureme! Ta viibis siin maa peal peale ülestõusmist veel 40 päeva, et paljud võiksid Teda näha ja uskuda. Ja Ta kõnnib veel tänagi vaimus meie keskel ja teeb imetegusid, et paljud võiksid Teda näha ja uskuda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv