Kus on kõik gatlased?
05.07.2008 - (1491)

Vana Testamendi lehekülgedelt leiame nii mõnegi armastusloo. Täna vaatleme neist üht, mis võib kergesti kahe silma vahele jääda, kui me just hoolega ei vaata. See on üks kõige ilusamaid ja kõige ebatavalisemaid armastuslugusid. See ei ole armastuslugu mehe ja naise vahel, vanema ja lapse vahel, isegi mitte kahe lähedase sõbra vahel. See on armastuslugu isanda ja tema teenri vahel. See lugu on kuningas Taavetist ja gatlasest Ittaist. Tundmatu lugu? Nii ma arvasingi! Las ma tutvustan seda teile. Kõigepealt taustast.
Kui Taavet oli Iisraeli kuningas, vägistas Amnon, üks tema poegadest, oma poolõe Taamari. Tütarlapse õde Absalom oli maruvihane. Ta otsis kättemaksu ja asi lõppeski Amnoni mõrvamisega. Selle eest "küüditas" Taavet oma kuumaverelise poja Absalomi kodust kaugele, lubades tal tagasi pöörduda alles 3 aasta pärast.
Olles naasnud koju, hakkas Absalom kavalusega õõnestama oma isa Taaveti trooni, püüdes jätta mulje, et ta on temast parem. 2.Sam.15,6 ütleb, et "nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed." Ilmselt ajendas teda ka teada saamine, et Taaveti soositud järglaseks peeti tema poolvenda Saalomoni. Absalom oli oma reeturlikus tegutsemises nii osav, et ta võis varsti minna Hebroni ja kuulutada end kuningaks, kusjuures teda toetas suurem osa iisraellastest.
Kuulnud sellest mässust, põgenes Taavet väikese rühma ustavate järgijatega Jeruusalemmast kui Iisraeli pealinnast, kuhu pidi peagi saabuma Absalom. Ja siit me jätkame nüüd Pühakirja tekstiga 2.Sam.15,17-24:
"Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde. Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist. Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled ühes meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast. Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda ühes meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan! Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega. Arm ja ustavus sulle!"
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
Ja Taavet ütles Ittaile: "Tule siis ja mine edasi!" Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid ühes temaga. Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kiidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas. Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid ühes temaga — need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud."
Panite tähele, kes olid kaasas Taavetiga? Loeme uuesti 18. salmi: "Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist." Kes olid need viimased – "kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist"? Need olid ustavad mehed, kes olid olnud temaga juba ta eelmise põgenemise päevil – sel ajal, kui Saul teda jahtis! (1.Sam.23,13; 27,1-3; 30,9). Need olid läbiproovitud sulased, kes kaitsesid teda igas olukorras! See oli tema ustav ihukaitsjate vägi, kes saatis kuningat kõikjal.
Pöördudes Ittai poole, kes näis olevat selle sõdurite eliitgrupi juht, andis Taavet talle nõu minna tagasi paleesse ja teenida uut kuningat, mida Absalom oleks kindlasti aktsepteerinud, sest tegu oli ju võõramaalastest palgasõduritega, kes peaksid olema valitud kuninga suhtes kõige erapooletumad. "Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega," ütles Taavet.
Kuid mida vastas Ittai? "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!" Kas tuleb tuttav ette? Nagu kuulsas Ruti loos! Nii kuulsas pühendumises, et seda loetakse pea igal laulatusel eeskujuks noorpaarile! Aga Ittai lugu on jäänud teenimatult varju. Toome selle täna varjust välja.
Ittai tõotab igavest lojaalsust, olgu eluks või surmaks! Ja mis teeb selle pühendumise veelgi imelisemaks, on tõsiasjad, et:
1. Ittai valib vabatahtlikult jääda oma isandaga, kuigi teab, et see võib tähendada kindlat surma.
2. Ittai ei olnud isegi mitte iisraellane; ta oli vilist (palestiinlane). Palestiinlase selline lojaalsus juudile!
3. Ittai oli palgasõdur.
Me võiksime oodata sellist lojaalsust, sellist ustavust pojalt või suurelt sõbralt, võib-olla lapsepõlvesõbralt. Sageli ei leia me neiltki ustavust, sest kes soovis surmata Taavetit? Ta oma poeg! Aga Ittai ei olnud talle ei poeg ega sõber – ta oli lihtsalt sulane, palgasõdur! Miks riskis ta oma eluga oma isanda pärast. Oli see aususe või au küsimus? Kas ta oli andnud vande kaitsta kuningat kõigest hoolimata? Panite tähele, Taavet vabastas ta kõikidest kohustustest. Või oli Ittai nii kaastundlik inimene, et ta alati toetas nõrgemat, kaotajat poolt? Teate, on selliseid inimesi, kes spordivõistlustelgi tunnevad alati kaasa nõrgematele ja soovivad, et need võidaksid.
Tõeline vihje tema lojaalsuse põhjusele peitub viites Taaveti Jumalale. 21. salm loetud tekstis ütleb: "Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
Keda nimetas Ittai esimesena? Tõelist Jumalat. Näib, et Jumalal oli esimene koht Ittai elus. Ta uskus, et Taavet oli Iisraeli Jumalast seatud valitseja ning ta oli otsustanud jääda talle truuks igas olukorras.
Täna esitagem küsimuse: KUS ON KÕIK TÄNAPÄEVA GATLASED? Kus on need usklikud, kes seisavad Jeesuse ja Tema koguduse eest elus ja surmas? Miks leidub tänapäeva Jumala rahva hulgas nii vähe sellist absoluutset pühendumist, sellist kõikumatut ustavust?
Kiviplaadile ühes Saksamaa katedraalis on graveeritud sõnad: Te kutsute mind isandaks, aga ei kuuletu mulle; Te nimetate mind valguseks, aga ei näe mind; te kutsute mind teeks, aga ei käi minul mitte; te nimetate mind veetlevaks, aga ei armasta mind; te kutsute mind rikkaks, aga ei palu mind mitte; te nimetate mind igaveseks, aga ei otsi mind; te kutsute mind armuliseks, aga ei usalda mind; te nimetate mind õiglaseks, aga ei karda mind; kui ma teid hukka mõistan, siis ärge süüdistage mind!
See meenutab üht pastorit, kes lakkas käimast jalgpallivõistlustel. Miks? Iga kord, kui ta sinna läks, küsiti talt raha. Inimesed, kellega ta seal istus, polnud kuigi sõbralikud. Istmed olid liiga kõvad. Mäng kestis liiga kaua. Treener ei rääkinud kunagi temaga. Orkester mängis mõned lood, mida ta ei tundnud või mis talle ei meeldinud. Vanemad sundisid teda osa võtma mängudest, kui ta oli veel poiss. Ta ei tundnud inimesi enda ümber – iga nädal olid uued inimesed. Tema lähedal istusid mõned silmakirjateenrid, kes olid tulnud vaatama vaid seda, kuidas teised riides on. Inimesi huvitas vaid võitmine. Paljud inimesed reageerisid innukalt, kui mäng oli huvitav. See pani teda tundma end ebamugavalt ning ta lakkas seal käimast.
Kas pole see lugu kuidagi tuttav? Kas ei lakata just nii käimast kirikus?
Mida tähendab olla ustav Jeesusele? See tähendab tunnistada Kuningat ilma kroonita. Ittai teadis, kes Taavet on, kuigi viimane ei istunud oma troonil ega kandnud krooni. Üks röövel Kolgatal tundis Jeesuses ära selle, kes Ta on – Kuninga –, nagu ka üks rooma sõdur. Me ei näe, et Jeesusel oleks praegu selles maailmas see positsioon. Kuid kuulake, mida ütleb Pühakiri Flp.2,9-11: "Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks."
Olla ustav Jeesusele tähendab teenida Kuningat, kellel pole siin riiki. Joh.14,30 nimetab Jeesus Saatanat "selle maailma vürstiks." Kuid me teame, et Saatan on anastaja. Aga tõeline Kuningas on tulemas!
Olla ustav Jeesusele tähendab järgida Kuningat, kelle toetajaid on vähe. See tähendab olla osa jäägist ehk ülejäänuist.
Olla ustav Jeesusele tähendab järgida Kuningat igal tingimusel – olgu eluks või surmaks. Kuid ka surm tähendab Jeesust järgides elu – igavest elu!
2. Saamueli 18:2 on ära toodud ustavuse palk. Taavet tasub Ittai ustavuse sellega, et teeb temast viie tärniga kindrali, pannes ta ühe kolmandiku oma armee üle!
Tähendamissõnas talentidest tõotab Jeesus, et neile, kes on ustavad väikestes asjades, usaldatakse suured asjad tulevases elus. Selles elus võime me mitte näha oma tasu, kuid kui me jääme Jeesusele jäägitult ustavaks, saabub kindlasti palgapäev!
Ehk olete kuulnud klassikalist lugu ustavast pastorist, kellele ta ülemus ütles, et midagi peab olema korrast ära ta tööga. "Sel aastal tuli sinu kogudusse juurde vaid üks pöördunu," manitses piiskop, "ja seegi on vaid poisike."
Hiljem samal päeval pastor palvetas, kui talle lähenes keegi seljatagant. Pöördunud, nägi pastor seda poissi, kes ütles: "Pastor, mis te arvate, kas minust võiks saada ühel päeval jutlustaja või misjonär?" Pastor julgustas teda paluda Jumalalt selgust selles asjas. Poisi nimi oli Robert Moffat, kes oli Jumalast määratud avama Aafrika Kristuse evangeeliumile. Kui Moffat aastaid hiljem kõneles Londonis, kuulis üks noor arst teda ütlemas: "Ma olen näinud hommikupäikeses tuhande küla suitsu, kus pole viibinud ühtegi misjonäri." Noor arst, keda liigutas sügavalt Moffati sõnum, polnud keegi muu kui David Livingstone. 1840. aastal purjetas ta Aafrikasse, kus töötas Jeesuse heaks enam kui 30 aastat. Kõik see juhtus sellest, et üks ustav pastor julgustas oma "üht pöördunut."
Üle kogu maailma on kohalikes kogudustes ustavaid Jumala lapsi, kes teevad kõik, mis suudavad, oma Päästja heaks. Neile ei pöörata palju tähelepanu. Nad teevad vaikselt oma misjonitööd, õpetades nädal nädala järel hingamispäevakooli või lastetundi, olles uksehoidja või inimeste tervitaja, külastades inimesi või valmistades Jumala rahvale toitu – nii vaimulikku kui ajalikku –, hoides korras koguduse hooneid. Ühel päeval tasutakse kõigile taevas – ja see tasu on suur!
Aitaks Jumal meil kõigil olla "Ittai klubis," saada n.ö. gatlaseks, pakkudes meie suurele Kuningale ustavat teenistust!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv