Süüdistus
05.09.2015 - (1280)

Pühakirjast loeme – Joh.5,1-18: "Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava ligi tiik; seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet. Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist. Sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.] Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud. Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: "Kas sa tahad terveks saada?" Haige vastas Temale: "Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!" Jeesus ütles temale: "Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!" Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: "Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!" Tema vastas neile: "Kes mind terveks tegi, ütles mulle: võta oma voodi ja kõnni!" Nad küsisid temalt: "Kes on see inimene, kes sulle ütles: võta oma voodi ja kõnni?" Aga tervekssaanu ei teadnud, kes Ta on; sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka. Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: "Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!" Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval. Aga Jeesus kostis neile: "Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!" Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka öelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks."
Selline on Jeesus. Kõikjal, kus Ta viibib, sünnivad imed. Seekord siis Jeruusalemmas – mitte Jeesuse kodukohas Galileamaal, vaid Jeruusalemmas, kus Ta ei viibinud kunagi pikka aega eriti vaimulikkonna vaenulikkuse tõttu. Siin me näeme, kuidas mõned oskavad ka heast asjast pahandust teha.
Jeruusalemmas oli tiik, mille ümber oli ehitatud viis võlvitud hoonet. Neis lamasid haiged, kes ootasid vee liikumist, sest usuti, et selle vett segab aeg-ajalt ingel ja kes siis seejärel esimesena tiiki astub, saab terveks ükskõik millisest haigusest. Tiiki külastasid tuhanded kannatajad ja kui siis märgati vee liikumist, oli trügimine nii suur, et tervekssaanute asemel oli tiigi ümber hoopis ohvreid. Paljud veetsid seal öid-päevi – pilk suunatud tiigile. Inimesed tahavad ju terveks saada ja, nagu öeldakse, uppuja haarab kinni ka õlekõrrest!
Kuna oli pühade aeg, oli Jeesus jälle Jeruusalemmas (et mitte üle astuda Jumala käsust). Jalutades mööda selle linna kitsaid tänavaid, jõudis ta tiigi äärde. Seal nägi Ta palju kannatajaid, kellele oli jäänud veel vaid üks paranemislootus. Kuidas Ta igatses aidata kõiki, kuid oli hingamispäev ja Ta mõistis, kuidas reageeriksid sellisele massilisele tervekstegemisele eelarvamustega juudid. Aga Jeesus ei läinud neist siiski niisama mööda. Ka ei olnud Ta sinna sattunud juhuslikult. Ta tahtis pidada juutidele siin ühe erilise jutluse – oma halastusteoga. Selleks polnud vaja kõiki terveks teha – mõjuvaks jutluseks piisas ka ühest.
Kelle valis Jeesus? Ühe tõbise, kelle raske haigus oli suuresti tingitud ta oma patust. Juba 38 aastat elas ta nagu Jumala kohtu all! Üksi, sõpradeta, tundis ta, et oli väljaspool Jumala armu. Aasta aasta järel möödus viletsuses. Ajal, mil loodeti, et ingel segas vett, lootis ka tema – lootis, et keegi aitab teda tiiki. Ta oli korduvalt üritanud ise, kuid tulemusteta – ikka oli keegi temast ette jõudnud. Nüüd oli ta jäänud väga nõrgaks; kogu usk enesesse oli kadunud. Lapselikult vaatas ta tiigi poole; ja kuigi paljud vaatasid talle kui rumalale, peatus Jeesus just tema juures. Jeesus peatus inimese juures, kes oli patu teedel eksides läinud Jumalast kaugele – inimese juures, kes ei tundnud Jeesust ega osanud Teda seepärast nõuda. Jah, me vahel imestame, miks Jeesus peatus selliste inimeste juures.
"Kas sa tahad terveks saada," küsis Jeesus vaikselt. Ta ei küsinud seda ühegi endale lootva inimese käest. Need oleksid vastanud: "Muidugi tahan, selleks ma siin stardivalmis olengi; niipea kui vett segatakse, torman kohe tiiki!" Aga see mees ei lootnud enam oma tormamise peale. Kurvalt vastas ta Jeesusele: "Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!" See inimene oli endast tühi. Ja Jeesus ei küsinud enam, kas ta usub Temasse, vaid ütles otse: "Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!"
Inimene oleks võinud mõelda: ma pole 38 aastat tõusnud ega kõndinud; mul pole jõudu tõusmiseks ega oska ma kõndida. Aga ei, kuigi ta ei teadnud, kes oli see Mees, kes temaga rääkis, ta kuuletus ja tõusis. Usu läbi tõustes sai ta terveks.
Samasuguse usu läbi saame meiegi vaimulikku tervist. Patuhaigetena oleme me lahutatud Jumalast. Omal jõul oleme me niisama jõuetud vabanema pattudest nagu see mees oma raskest haigusest. Omal jõul oleme me niisama võimetud elama püha elu kui see mees käima oma jalgadel. Paljud on püüdnud teha nii üht kui teist, kuid asjatult. Viimaks on nad sunnitud meeleheites hüüdma – Rom.7,24: "Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" Ja kui nad siis abitult ülespoole vaatavad, näevad nad Jeesust kummardumas nende üle ja õrnalt küsimas: "Kas sa tahad terveks saada?"
Muidugi tahan, aga ma ei suuda ise selleks midagi teha! Jeesus ütleb: "Tõuse üles ja kõnni!" Mida siis teha? Jääda ootama, kuni sa tunned, et oled saanud terveks ja tugevaks? Ei! Usu Tema sõnadesse ja sa oled nii päästetud mineviku pattudest kui ka võimeline "käima" uues elus. Seda kinnitas Jeesuses ka tervekssaanud mehele, kui Ta temaga hiljem kohtus, öeldes: "Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!" Kui Jeesus ütles: "Vaata, sa oled terveks saanud," siis tuleb selle all mõista ka: "Su patud antakse sulle andeks" (Mat.9,5) ja kui Jeesus ütles: "Ära tee enam pattu," siis on see ühtlasi ka tõotus, et Ta annab jõu käimiseks uues elus.
Aga miks Jeesus lisas: "...et sulle ei juhtuks midagi halvemat?" Kõigil aegadel on olnud inimesi, kellele on juhtunud midagi halvemat. Neid on vaimulikult tervistatud, kuid nad on jätkanud patustamist, nüüd juba teadlikult, ning on hakanud koguni pattu vabandama. Paljud on hakanud pidama patustamist loomulikuks eluks, nagu näiteks homode tavasid. Patuhaigust peetakse loomulikuks ja kaob igatsus sellest vabaneda. Mõned loodavad sellest vabanemisele surmatunnil! See on kõige halvem, mis võib juhtuda uskliku inimesega!
Mees sai terveks hingamispäeval. Kujutage ette selle inimese rõõmu: ta kõnnib ja on terve – ta suu lihtsalt ei saa sellest vaikida. Suures õhinas jutustab ta sellest ka variseridele, lootes, et kõik rõõmustavad ühes temaga, aga kui külmalt teda kuulatakse! Neid ei huvita Jumala ime ega terveks saanud inimese ülevoolav rõõm, neid hoopis häirib üks asi, nagu me lugesime – Joh.5,10: "Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: "Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!" Oma rõõmus oli mees selle unustanud. Siiski ei mõista ta süda teda hukka. Ta vastab: "Kes mind terveks tegi, ütles mulle: võta oma voodi ja kõnni!" Variserid on selle vastuse peale pahased ja küsivad: "Kes on see inimene, kes sulle ütles: võta oma voodi ja kõnni?" Kas nad tõesti ei teadnud? Nende hulgas kõndis vaid Üks, kes võis sellist imet teha. Mees ei tundnud Jeesust, sellepärast ei osanud ta neile esialgu midagi vastata. Kui ta aga vahepeal oli oma heategijaga uuesti kohtunud ning saanud teada, et see oli Jeesus, läks ta "ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi." Tema hääletoonist õhkus tänulikkust ja rõõmu.
Variseride hinge see ei mahtunud. Ta mitte ainult teotab hingamispäeva oma tervekstegemisega (tööga) vaid käsib ka teisel töötada – voodit kanda. Selline oli juutide arusaamine hingamispäeva pühitsemisest. Selle päeva pidamise kohta leiutatud käsud ja keelud olid saanud teiste rahvaste keskel lausa pilkenumbriteks. See ei olnud kaugeltki mitte enam rõõmupäev.
Jeesus kutsuti Sanhedrini ette. Kui selles riigis oleks olnud võim juutide käes, oleksid nad Ta otsekohe hukanud. "Ära mehega, kes ei jaga meie arusaamu Jumala käsust, kes ässitab rahvast ja võidab järjest suuremat poolehoidu! Ja mida Ta räägib? Ta räägib Jumalast mitte kui halastamatust kohtunikust vaid kui hellast Isast, kes armastab ka oma patuseid lapsi. Ta kisub maha meie traditsioone ja austatud rabide õpetusi, ülistades Jumala armastust!" Kui Juuda juhid ei oleks Talle vastu seisnud, oleksid Ta õpetused toonud tohutu reformatsiooni. Et säilitada oma mõju, püüdsid nad kiskuda maha Jeesuse mõju. Nad kartsid ka, et Jeesuse õpetused põhjustavad lõhe koguduses ja roomlased kasutavad selle ära, tugevdades veelgi oma positsioone.
Kõik need kartused ja plaanid olid pärit ühelt teiselt nõupidamiselt. Mida Saatan ei suutnud teha isiklikult, seda lootis ta saavutada inimeste kaudu – koguni vaimulike kaudu, kasutades selleks igasugust taktikat. Ta otsustas teha Jeesuse elu nii kibedaks kui võimalik, et võtta Talt julgus.
Jeesus oli tulnud tegema Jumala käsku suureks ja auliseks – ka hingamispäeva käsku. Sellepärast Ta parandaski selle mehe just hingamispäeval. Ja et kõik näeksid, et ta on terveks saanud, selleks käskis ta mehel kanda oma voodit. Mitte igaüks poleks seda teinud, sellepärast valiski Jeesus just selle kõige nõrgema. Ütlete, et see oli juutide kiusamine, see oli tehtud vennale pahanduseks. Jeesus tegi seda, nähes et teisiti polnud võimalik murda vanu traditsioone, mis heitsid varju Jumala käsule.
Oma tegevuse õigustamiseks ütles Jeesus: "Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!" Mis saaks siis, kui Jumal lakkaks ühel päeval head tegemast või kui inglid ühel päeval ei teeniks? Kui universum puhkaks ühel päeval – päike ei paistaks, vihma ei sajaks? Kas peaksid viljaterad lakkama kasvamast üheks päevaks nädalas? Kas peaksid pungad jääma puhkemata sellel päeval? Millised oleksid selle tagajärjed? Kui Jumal võtaks ära oma käe üheks päevaks, sureks kogu universum! Jumal, jah, ei loo sellel päeval, nagu me võime lugeda ka selle maa loomise aruandest, kuid Jumal kannab hoolt loodu eest iga päev! Nii ei tee ka inimene sellel päeval loovat tööd, kuid haigete ja puudustkannatajate vajadusi tuleb rahuldada. Kui me ei tee sel päeval halastustegusid, ei ole me kristlased! "Hingamispäev on tehtud inimese pärast" (Mrk.2,27) ja see päev peab teenima inimest nagu kõik teisedki.
Kui inimene palub sellel päeval Jumala erilisi õnnistusi ja ligiolekut, kas Jumal ootab päikeseloojanguni, et siis inimese palvet täita? Ei. Taevas ei puhka iial ja nii ei peaks ka inimene peatuma iial head tehes.
Jeesuse tegu oli täielikult kooskõlas Jumala käsuga – armastuse täiusliku põhimõttega. Rahulolematud olid need, kes austasid traditsioone ja piirdusid välisega ega soovinud näha sisemist muutust tervekssaanud mehes.
Aga see tervekssaanud mees hõiskas ja kiitis Jumalat. Temas oli toimunud sisemine muutus, mis kajastus ka välises käitumises, ja hoolimata variseride kurjadest hukkamõistvatest pilkudest, kõndis ta oma lamamismatiga rahva seas ja ülistas Jumalat. Ta oli kõige õnnelikum mees – terve ja vaba!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv