Õnnis kurbus
05.10.2013 - (1312)

Euroopa, kus me elame ja töötame – ka misjonipõllul –, on kõige ilmalikuma mõttelaadiga maailmajagu. Kuivõrd suur kuristik eraldab ilmalikku mõttelaadi vaimulikust, sellest tunnistab hästi Jeesuse mäejutlus – juba selle esimesed sõnad: "Õndsad [ehk õnnelikud] on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik" (Mat.5,3). Me selgitame, et see ei tähenda vaimuvaesust, nõdrameelsust vaid oma väiksuse, tühisuse tunnistamist, seistes alandlikult suure Jumala ees. Kuid ilmalikule mõttelaadile on ka see rumalus! Maailm õpetab, et sa oled tugev ja ilus ja tark ning suudad kõik, kui vaid end maksma paned. Tunne uhkust oma võimete ja saavutuste üle. "Õndsad on vaimust vaesed" asemel ütleksid nad: "Õndsad on vaimust rikkad," sest end kehtestavad inimesed saavad tavaliselt rikkaks ka raha ja maiste asjade poolest, ning see on ainus asi, mis teeb maailma meelest inimese tõeliselt õnnelikuks.
Ka Jeesuse järgmised sõnad selles kuulsas jutluses ei silu seda kuristikku ilmaliku ja vaimuliku mõttelaadi vahel, vaid pigem süvendavad seda. "Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse" (Mat.5,4). Selgitus, et Jeesus mõtles inimese kurbust oma patu pärast, ilmalikke inimesi ei rahulda, sest nende meelest on õnn see, kui sa võid minna läbi elu naerdes, ühtegi pisarat valamata. Ja kui see naer ei tule peale muidu kui vägijooke pruukides, siis lase käia!
Ühel õhtul käisid kolm abielupaari kirikus ja seejärel otsustasid minna restorani sööma. Söögisaal oli rahvast täis ja nii juhatati nad baariletiga ruumi ning paluti seal oodata, kuni nende laud on valmis seatud. Üsna pea lähenes neile naeratav ettekandja, öeldes: "Tere tulemast "rõõmusõõmu"! Mida te soovite meie baarist tellida?" Nad vastasid, et ei soovi baarist midagi, vaid lihtsalt ootavad, millal söögisaalis vabaneb mõni laud. Umbes kümne minuti pärast tuli ettekandja tagasi ja tegi uuesti oma "rõõmusõõmu" pakkumise, millest nad jälle viisakalt ära ütlesid. Selle lahkudes ütles üks mees oma naisele: "Kas sulle ei tundu, et nad meelega viivitavad oma klientide lauda saatmisega, lootes, et me tellime midagi baariletist?" Kui siis ettekandja tuli juba kolmandat korda oma "rõõmusõõmu" pakkumisega, ütles naine talle: "Preili, me siin oleme kõik kristlased ja me oleme nii rõõmsad kui üldse saab olla! Me soovime vaid, et te juhataksite meid meie laua juurde!"
Kristlaste arusaamine õnnest ja rõõmust erineb radikaalselt maailma omast, kas pole? Vaadelgem siis pisut lähemalt Jeesuse teist õndsakskiitmist: "Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse." Esmapilgul märkame siin suurt vastukäivust. Kuidas saab kurb (otseses tõlkes leinav) inimene olla õnnis ehk õnnelik ehk rõõmus? Kurbus ja rõõm on ju vastandid! Süvenegem sellesse teemasse pisut, alustades rõõmust.
1. RÕÕM
Inimesed on hakanud järjest enam mõistma, kuivõrd positiivne jõud on rõõmul, kuivõrd tervislik on naer. On tõestatud, et huumor paneb sind mitte ainult tundma end paremini, vaid see kiirendab paranemisprotsessi igast haigusest. Tark Saalomon on öelnud – Õps.17,22: "Rõõmus süda valmistab ihule mõnu, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki!" Selle salmi esimene osa ühes teises tõlkes kõlab: "Rõõmus süda toimib nagu hea arstirohi!" See on nagu elueliksiir, mis toob sulle paranemist, kuna see maandab su pingeid, tõstab su tuju ja lisab elutahet. Pole ime, et paljudes ajalehtedes ja ajakirjades on enim loetud "viimane veerg," mis pulbitseb huumorist.
Sellega seoses tuleb meelde lugu mehest suures rahvusvahelises lennujaamas, kes oli mures sellepärast, et äkki jääb ta oma lennukist maha. Ta oli unustanud käekella koju ega suutnud leida kella ka lennujaama ooteruumi seinalt ja nii pöördus ta ühe võõra poole, öeldes: "Vabandage mind, kas te võiksite öelda, mis kell on?"
Võõras naeratas ja ütles: "Muidugi." Ta asetas maha kaks suurt kohvrit, mida oli kandnud, vaatas kella oma randmel ja ütles: "Kell on täpselt viis läbi üheksa minutit. Temperatuur väljas on 32 kraadi ja täna õhtul hakkab sadama. Londonis on taevas selge ja temperatuur 24 kraadi, õhurõhk 760 mm ja see langeb. Vaatame edasi... Singapuris paistab päike ja... muuseas, siin Los Angeleses peaks täna öösel olema täiskuu ja..."
Mees katkestas teda ja ütles: "Kas sinu kell näitab kõike seda?"
"Oh, jaa ja palju muudki! Teate, mina leiutasin selle kella ja võin teile kinnitada, et kellelgi terves maailmas peale minu pole sellist ajanäitajat."
"Ma ostan selle teilt ära," ütles mees. "Ma maksan teile kohe siinsamas sularahas 2000 dollarit."
"Ei, see pole müügiks," ütles võõras, haarates oma kohvrite järele.
"Oota! 4000 dollarit. Ma maksan sulle peo peale 4000 dollarit," ütles mees, ajades käe tasku, et välja võtta rahakoti.
"Ei, ma ei saa seda müüa, ma kavatsen kinkida selle oma pojale tema 21. sünnipäevaks. Ma leiutasin selle tema jaoks."
"Hästi, kuula: ma annan sulle selle eest 10.000 dollarit. Näe, siin on see raha!"
"Või kümme tuhat dollarit! Hea küll, see on sinu oma täpselt 10.000 dollari eest."
Ülevas meeleolus maksis mees võõrale 10.000 dollarit, võttis kella ja kinnitas selle oma randmele ning ütles end minema seades: "Olge te tuhandeks tänatud!"
"Oodake!" ütles võõras ja lisas laia naeratusega näol mehele kaht rasket kohvrit ulatades: "Ärge unustage akusid!"
See on huumor, mis tõstab meeleolu ja toob naeratuse näole. Ja mida kõvemini me naerame, seda tervislikum see on! Püüdkem siis selles üldiselt tõsises maailma leida asju, mille üle naerda. Ühtlasi püüdkem näha asju, mille üle tunda rõõmu. Rõõm ja naer, kui see ei ole just kahjurõõm või kellegi väljanaermine, on igati positiivsed asjad.
2. KURBUS.
Kuidas aga on kurbusega? Kuidas võis Jeesus öelda, et õndsad ehk õnnelikud ja kurvad? Kas võib ka kurbuses olla midagi head? Või on see alati halb, negatiivne?
Kui Jeesus ütles: "Õndsad on kurvad," kasutas Ta kurbuse kohta sõna, mis osutab sügavale leinale, mida tuntakse näiteks siis, kui sureb mõni väga lähedane inimene. Siit me järeldamegi, et Ta mõtles inimese kurbust ehk leina oma pattude pärast, mis on põhjustanud meie kalli ja armastatud Päästja surma.
Meeleparandus saab alguse intellektuaalsest mõistmisest, et see, mis ma tegin või teen, on vale. Me võime seda nimetada ka patutundmiseks. Kuid see on alles algus ja kui me siin peatume, ei ole tõelisest meeleparandusest juttugi. Paljud inimesed saavad aru, et nad talitavad valesti, kuid sellega see piirdubki. Patutundmine peab üle minema patukahetsuseks ehk sügavaks kurbuseks patu pärast. Kuid ka nutmine oma pattude pärast ei ole veel meeleparandus ja siin peatuma jäämine võib meid hävitada nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt. Kurbus võib tappa, kui sellest ei saa üle. Sellepärast ei lõpe meeleparandus mitte kurbusega oma patu pärast, vaid paremate mõtetega, mis Jumal annab meile, kui me oleme oma tegude üle hästi järele mõelnud, ja nende paremate mõtete järgi tegutsemisega, millest algab meie uus elu. Nii kätkeb meeleparandus endas patutundmist, patukahetsust, teisiti mõtlema hakkamist ehk paremate mõtete saamist ja nende järgi tegutsemist. Selliselt tuleb kurbus patu pärast inimesele tõesti õnnistuseks.
Just sellise protsessi tegi läbi noorem poeg Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Luk.15,11-32). Ühel hetkel sai ta aru, et see, mis ta tegi, oli vale ehk patt. Seejärel tärkas temas sügav süütunne, kurbus patu pärast, mille tulemuseks olid paremad mõtted. Vana piiblitõlge ütlebki Luk.15,17: "Kui ta paremad mõtted sai." Uus tõlge teatab: "Kui ta keskenes endasse." Eks ta endasse keskenedes saigi need paremad mõtted! Ta otsustas minna koju ja ta tegi seda! Selliselt tuli sügav kurbus patu pärast talle tõesti õnnistuseks.
Maailm võib teha nalja ja naerda patu üle ja seda ta teebki. Kui aga me hakkame tajuma, kuidas patt meie elu ruineerib, võtab see meid tõsiseks ja, annaks Jumal, et ka väga kurvaks. Vaid nii saab Jumal aidata meid välja patuelust.
Kui me näeme joodikut tuigerdamas, eriti, kui keegi mängib tuigerdavat joodikut, võime me naerda end ribadeks, nagu öeldakse. Kui aga seesama alkohol on leidnud tee meie perekonda ja laastanud seda kohutavalt, pole see enam naljakas! Kummaline: kui tuigerdab võõras mees, on see koomiline; kui aga tuigerdab oma poeg, on see traagiline!
Me võime naerda ustavusetuse ja liiderlikkuse üle, kui aga vägistatakse meie tütar, pole see enam naljakas. See on vägagi kurb. Üks vana pastor ütles: "Patt viib sind kaugemale, kui sa sooviksid minna, hoiab sind seal kauem, kui sa sooviksid olla, ja läheb sulle kallimaks, kui sa sooviksid maksta." Kui õiged sõnad! Õnnis on inimene, kes saab väga kurvaks oma pattude pärast!
3. ÕNNISTUS.
Jeesus ütles: "Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse." Kuidas nad siis trööstitakse? Kuidas saabub õnnistus? Andestuse kaudu. Andestuse rõõm on see kõige puhtam rõõm! Ja see rõõm peaks särama iga kristlase palgelt, sest meile kõigile on andestatud. Oo, kui palju on meile andestatud! Kas me oleme rõõmsad? Miks paistab see nii vähe välja meie näost, ehkki me teame, et see on pealekauba ka kasulik meie tervisele?
Üks Ukraina pastor veetis oma puhkuse Ameerikas ja külastas igal nädalavahetusel üht sealset kirikut, võttes osa nii teenistustest kui piknikest, mida seal peetakse peaaegu iga nädal. Kui sealne pastor temalt enne lahkumist küsis, mis talle Ameerika kirikust kõige enam meelde jäi, vastas Ukraina pastor ühe sõnaga: "Naer!"
Me teame, mida ta mõtles, eks ju? Mitte ainult Ukraina, vaid ka mitmete teiste maade kirikutes ei ole kombeks naerda. Võib nutta, aga mitte naerda! Ameerika kristlased leiavad, et võib ka naerda, ja neile tundub, et neil on selleks põhjust. Kas meil ei ole? On ju meile andestatud niisama heldelt nagu neilegi! Oleme me ju Jumala lapsed, nagu nemadki. Olgem siis rõõmsad. Ja kui me usume, et uuel kodumaal – taevakodus – on meil "suu naermist täis," siis miks ei võiks me naerda juba siin, kui Jumal on meile nii palju head teinud, nii palju andestanud?
Lugu räägib poisist, kes läks koolivaheajaks oma vana-vanemate tallu ja tegi seal endale ragulka ning õppis sellega laskmist. Küll oli raske tabada isegi suuri objekte! Kui ta aga ühel päeval sihtis naljaviluks vanaema lemmikparti, tabas ta otse selle pead ja see kukkus surnult maha. Hirmunult lohistas poiss pardi küüni taha ja peitis õlgede alla. Samal hetkel lähenes talle õde ja ütles: "Ma nägin küll, mis sa selle pardiga tegid!" Poiss anus õde, et see ei reedaks teda.
Samal õhtul palus vanaema pesta tüdrukul sööginõud, kuid see ütles: "Ma arvan, et mu vend sooviks seda ise teha, eks ju, Jimmy?" Ja ta vaatas tähendusrikka pilguga oma venna poole. Poiss pesi nõud. Hiljem samal õhtul palus vanaema kanda tüdrukul mõned riideesemed teisele korrusele, kuid see ütles jällegi: "Ei, ma arvan, et mu vend tahaks seda ise teha, eks ju Jimmy?" Ja Jimmy tegi ka selle töö ära tema eest.
Poolteist päeva oli Jimmy oma õe orjaks, kuni lõpuks ei suutnud ta seda enam taluda. Pisarsilmil läks ta vanaema juurde ja ütles: "Ma pean sulle üles tunnistama, mis ma tegin. Ma lasin kogemata ragulkaga sinu pardi surnuks. Ma ei tahtnud teda surmata; ma lihtsalt mõtlesin, et kas ma saan talle pihta. Palun andeks!"
"Ma vaatasin välja köögi aknast," ütles vanaema, "ja nägin, mis sa tegid. Aga ma armastan sind ega karista sind. Ma lihtsalt soovisin kuulda sinu suust vabandust. Nüüd on kõik korras; ma olen sulle andestanud." Ja Jimmy oli vaba!
Patt orjastab, kuid evangeeliumi hea sõnum ütleb, et Jumal, kes on näinud kõiki meie pahategusid, andestab meile, kui me vaid oma patte tunnistame ja kahetseme! Jeesus on kandnud karistuse meie pattude eest ja kinkinud meile vabaduse. Ja nii võis Taavet laulda ja meie ühes temaga – Ps.30,6: "Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!" Jumal muudab meie kurbuse rõõmuks! Olgu Ta tänatud, kiidetud, austatud ja ülistatud igavesest ajast igavesti! Aamen.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv