Surma vari
05.12.2009 - (1747)

1.Tes.4,13-18: "Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes Temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!"
Ühele 10-aastasele maapoisile kingiti sünnipäevaks õhupüss. Õhinal läks ta välja ja hakkas sihtima igasuguseid objekte oma maja ümbruses – kive, tühje pudeleid ja purke ja muid seisvaid objekte. Aja möödudes sai temast üsna hea laskja. Kuid teda tüütas ära tulistamine selliste "kergete sihtmärkide" pihta. Nii ta jalutas puude all ja mõtles, mida sihtida järgmisena. Tema kõrvu kostus linnulaul. Vaadanud üles, nägi ta lindu istumas üsna kõrgel puu oksal. Vaat, selle peal oleks hea kontrollida oma tulistamisoskust, mõtles ta.
Ta sihtis hoolikalt ja tulistas. Linnulaul lakkas. Ma sain pihta, vahva, oli poiss rõõmus. Ta tabas tõesti lindu, sest see kukkus puu otsast alla ja rabeles rohu sees. Poiss läks ta juurde ja võttis oma kätte. Linnu rinnast tilkus verd. Mõningase rabelemise järel jäi lind vaikseks. Ta oli surnud. Poisi rõõm muutus kurbuseks. Ta oli tapnud linnu. Tema pärast oli nüüd see lind, kes varem nii ilusti laulis, surnud! Esimest korda elus mõtles ta elu ja surma peale.
See on meie tänane teema.
Esimest korda on Piiblis mainitud surma 1.Ms.2,15-17: "Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!""
Me kõik teame, mis juhtus. Aadam ja Eeva ikkagi sõid sellest puust, astudes üle Jumala keelust, saades nii patusteks. Kuid ärme unusta, et Jumal oli öelnud: "Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" Kas Aadam ja Eeva surid samal päeval?
Enne seda, kui patt sisenes nende ellu, polnud nende päevad "loetud." Nad olid surematud nagu Jumal või inglid, sest nad olid loodud täiuslikuks Jumala "näo" järgi. Kuid samal hetkel, mil nad patustasid, hakkasid nad surema, muutusid surelikuks, ehk "nende päevad olid loetud," nagu öeldakse.
Me võib-olla ei mõtle sellele, kuid juba sellest hetkest, mil me sünnime emaüsas, oleme me suremas, ehk suremise protsessis. Iga järgnev päev, minut, sekund viib meid ikka lähemale ja lähemale surmale. See on vältimatu protsess. Kõik elav siin maa peal on pidevas suremise protsessis! Surm on meie alaline kaaslane. See on osa meie elust. Ja surm ei tee vahet isikute vahel. See on haigus, mida põevad kõik. Mõne juures lihtsalt teeb see oma töö kiiremini kui teise juures!
Hes.18,20 teatab Piibel: "Hing, kes teeb pattu, PEAB surema!" Me oleme sündinud patusesse maailma patuse olemusega ning seepärast oleme kõik patused ja määratud surema. Kuna aga inimene ei taha surra, siis pole ime, et ta hoiab kõvasti kinni Saatana valest Eevale: "Te ei sure kummatigi [kindlasti] mitte!" (1.Ms.3,4).
Paljud usuvad, et hing on surematu ja surmatunnil see kas tõuseb taevasse või laskub põrgusse või läheb puhastustulle. Kuid nii ei õpeta Piibel. Rom.6,23 kinnitab Paulus Hesekieli raamatus väljaöeldud mõtet: "Sest patu palk on surm," lisades: "aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" Ta ei ütle, et "patu palk on igavene elu piinapaigas!" Patu palk on SURM. Ainult Jeesuse oma Issandaks vastu võtnud inimesed saavad osa Jumala armuannist, milleks on igavene elu Jumala juures. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16). Jeesusesse mitte uskujad "saavad hukka"; Jeesusesse uskujail on "igavene elu."
Selles Jumala imelise armastuse kontekstis kõlab eriti võikalt mõte, millest paljud kinni hoiavad, et Jumal saadab miljoniteks ja miljarditeks aastateks piinapaika (mitte lihtsalt vanglasse, vaid piinapaika!) kõik need, kes pole uskunud Jeesusesse, ka väikesed lapsed! Inimesed, kes on kurjad, on keelustanud igasuguse piinamise, aga Jumal, kes on armastus, piinab igavesti! See on jultunuim jumalateotus, mida ma olen iial kuulnud! Ja eriti võigas on seda kuulda kristlaste suust!
Mõte uskmatute igavesest piinamisest on nagu mingi kallis aare, mis ometi peab olema tõsi! Ega muidu ei püüta leida Piiblist ridu, mida väljaspool nende konteksti annab nii tõlgendada! Piibel ütleb ju selgesti, et surmas ei ole teadvust. Näiteks Kog.9,5 teatab: "Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi!" Sama peatüki 10. salmis on öeldud: "Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!" Ps.146,4 teatab, et surmapäeval "kaovad tema [inimese] kõrged mõtted!"
Sama mõte läbib kogu Piiblit. Surma on võrreldud sügava unega. Jeesus ütles Laatsaruse kohta, kes oli surnud – Joh.11,11: "Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!"
Kas Laatsarus oleks olnud õnnelik ja Jeesusele tänulik, kui ta oleks näpsatud ära taevast, kus ta oli olnud juba neli päeva (eeldades, et pühad lähevad surres kohe taevasse) ja toodud tagasi siia ebatäiuslikku maailma? Ja kui ta oleks tõesti käinud ära taevas, kas ta poleks siis kellelegi rääkinud sellest imelisest kogemusest?! Samuti üles Jeesus 12-aastase tüdruku surma kohta, et ta "magab" (Mrk.5,39).
Miks püüab Saatan panna inimesi jätkuvalt uskuma, et surmas nad tegelikult ei sure, et nad püsivad teadvusel ja lähevad enamus juhtudel "paremasse paika"? Miks korraldatakse spiritistlikke seansse, kus surnud väidetavalt suhtlevad oma elavate omastega, kus nad tõesti näevad ja kuulevad midagi...?
Põhjus on ilmselge. Kujutage ette, et suri inimene, kes ei uskunud Jeesusesse kui oma Päästjasse ning elas vastuolus Jumala tahtega. Ja nüüd loob Saatan tema omastele ja sõpradele spiritistlikul seansil illusiooni sellest inimesest (nagu ta lõi Een-Doori nõianaise läbi Saulile illusiooni prohvet Saamuelist - 1.Sam.28) ning teatab, et "ärgu nad muretsegu: kõik on korras, sest ta on nüüd paremas paigas!" Mida mõtlevad sellest omaksed? Me võime julgelt elada samamoodi, nagu tema, ning surmas minna paremasse paika! Pole vaja mingit usku Jeesusesse ega meeleparandust! Nii on Saatan andnud neile vale kindlustunde!
Paulus hoiatab Ef.6,12: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." Kurjad vaimud on Saatana käsilased, kes püüavad iga hinna eest inimesi eksitada, Jumalast eemale juhtida. Seepärast manitseb Jumal prohvet Jesaja läbi – Jes.8,19.20: "Ja kui teile öeldakse: küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid? Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu [valgust]!"
Mida siis õpetab ja tunnistab Piibel? Inimese valmistamise kohta teatab Pühakiri – 1.Ms.2,7: "Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks." Näete: enne seda, kui Jumal puhus Aadamasse eluõhu, oli ta vaid maapõrmust kuju; peale elu puhumist sellesse kujusse sai inimene "elavaks hingeks."
See on nagu kompuuter, mis on ka valmistatud maapõrmu elementidest. Sel võib olla kiireim protsessor, maksimaalne mälu ja parim monitor, kuid see on surnud ja kasutu seni, kui inimene ei lisa elektrit. Elekter on "eluõhk" kompuutri jaoks. Kui elektrovool lakkab, kompuuter "sureb", muutudes taas mullapõrmust valmistatud komponentideks. Nii on ka inimesega, kui Jumalalt saadud eluõhk lahkub, jääb inimesest vaid elutu keha, mullapõrm. Meie "hing" ei lähe taevasse ega kuhugi mujale, see lihtsalt lakkab eksisteerimast! Mullapõrmust valmistatud inimkuju ja Jumala eluhinguse kokkuviimisel sündis "elav hing". Nende lahutamisel, ehk Jumalast pärit elu lahkumisel, lakkab "elav hing" olemast.
Luk.23,46 on kirjutatud huvitavalt: "Ja Jeesus kisendas suure häälega ning ütles: "Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!" Ja kui Ta seda oli öelnud, heitis Ta hinge." Tema hing ei läinud taevasse, seda Ta kinnitas Maarjale ise peale ülestõusmist kolmandal päeval. "Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde!" (Joh.20,17).
Sama, mis juhtus Jeesusega, juhtub ka meiega. Jeesuse surres andis Ta oma eluvaimu hoiule Jumala kätte, ülestõusmises saatis Jumal selle eluvaimu taas Temasse – Tema muudetud ihusse, ülestõusmise ihusse. Ja selles uues ihus läks Ta taevasse.
Inimesed kardavad surma. Surm on vaenlane. Mõned on lausa "surmani hirmunud" surma ees! Kristlasi ei peaks surm sedavõrd hirmutama. Piibli õpetuse kohaselt ei soovi Jumal, et me mõtleksime oma surmale hirmutundega. Vanas Testamendis on sageli kirjutatud, et inimene "läks magama oma vanemate juurde" (näit. 1.Kun.15,8). Sarnaselt on kirjutatud ka Uues Testamendis, et "mõned on läinud magama" (1.Kor.15,6). Stefanose surmast loeme – Apt.7,59.60: "Ja nad viskasid Stefanost kividega, kuna tema palus Jumalat ja ütles: "Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!" Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: "Issand, ära arva seda pattu neile süüks!" Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta."
Üks väga palju loetud, kuid mitte nii palju mõistetud kirjakoht on Joh.14:1-3, kus Jeesus ütleb: "Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen."
Kui me surres läheksime kohe taevasse, mis mõte on siis Jeesuse sõnadel, et Ta võtab meid enda juurde oma tagasi tulles? Miks Ta peaks siis üldse tagasi tulema? Tema omad oleksid juba seal koos Temaga! Aga Ta lubas tulla neile järele, viima neid enda juurde, mis näitab, et enne seda nad pole seal.
Väga hästi kõneleb sellest, mis toimub Jeesuse tagasitulles, meie algkirjakoht – 1.Tes.4,13-18: "Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes Temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!"
Tõepoolest, miks me peaksime kinnitama üksteist valesõnadega taevasse või põrgusse minekust kohe pärast surma. Kinnitagem üksteist tõesõnadega, et Jeesus tuleb tagasi, äratab üles surnud, läkitades uueksloodud ihusse taas oma eluvaimu, muudab elavad pühad ja tõmbab kõik enda juurde üles. Heebrea raamatu 11. peatükis on meile esitatud terve plejaad parimaid usumehi, kelle saatuse kohta on lõpuks kirjutatud – Heb.11,39.40: "Ja need kõik, olles usu läbi saanud tunnistuse, ei saavutanud ometi mitte seda, mis oli tõotatud; sest Jumal oli meile varunud midagi paremat, et nad ilma meieta ei pääseks täielikkusesse." Me läheme Jeesusele vastu kõik koos – kogu lunastatute armee! Vaat see on alles päev!
Loeme sellest päevast lõpuks veelkord ühest teisest kirjakohast – 1.Kor.15,50-55: "Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?"
Surm on võidetud Talle vere läbi. Oma surmaga meie eest võitis Jeesus surma. Võttes vastu Jeesus, saame kaasavaraks ka selle võidu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv