Ta tuleb!
05.12.2015 - (1397)

On alanud advendiaeg. Läheneb talvine pööripäev. Kuidas me võiksime seda päeva kõige ilmekamalt iseloomustada? – Kõige lühem päev; kõige pimedam päev. Paljud on leidnud, et üks kalendriaasta on sobiv sümbol või prohvetikuulutus kogu selle maailma ajaloost. See algab suvega paradiisis ja lõpeb suvega taastatud paradiisis. Kõik, mis jääb kahe suve vahele, sümboliseerib hästi patu ajalugu. Tõesti, maailma ajalugu on prohvetlikus pildis sarnane meie ühe aastaga. Kui Jumal, kes on valgus, lõi selle maailma, oli kõik maksimaalselt valge, nagu meie suvisel pööripäeval. Alates pattulangemisest läks järjest pimedamaks – kuni ajaloo kõige pimedama punktini. Millal see oli? Siis, kui Jumal saatis oma Poja. Ja milleks? Et pimedust võita. Et koidaks uue ajastu valgus. Prohvet teatab – Jes.9,1: "Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus!" Ilmutusraamatus on Jeesust ilmekalt nimetatud "Koidutäheks" (Ilm.22,16).
Siin maa peal kõndides ütles Jeesus – Joh.8,12: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!" Jeesuse, maailma valguse tulekuga hakkas valgus järjest suurenema, kuigi soojaks ei läinud veel niipea. Teame me ju kõik oma kogemuste kaudu, et kuigi valgus alates talvisest pööripäevast järjest suureneb, on kõige külmemad ajad alles ees. Nii oli see ka maailma ajaloos. Pime kesk-aeg oli jäiselt külm. Koos reformatsiooniga saabus soojenemine ning täna on juba selgelt tunda kevade hõngu. Valgus on pimestavalt suur. "Õiguse Päike" (Mal.3,20) – Jeesus – paistab nii selgesti, et mõned inimesed arvavad Tema kuningriigi juba saabunud olevat! Ei, sõbrad, kevad ei ole veel käes, küll aga kuulutab järjest suurenev valgus kevade lähedusest. Ja see elukevad saabub niisama kindlalt, nagu saabub kevad meie looduses.
Kui imeliselt on Jumal end ja oma plaani meile ilmutanud oma tegude kaudu looduses, nagu sellest kirjutab ka apostel Paulus – Rom.1,19.20: "Sellepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda." Ükski mõistusega olevus ei saa vabandada oma uskmatust! Kui keegi on teadmatuses, siis on see tahtlik teadmatus – inimese enda valitud teadmatus, sest ta ei ole armastanud valgust. Talle on meeldinud pimedus, kus on hea teha oma musti tegusid.
Praegu me elame päikese-aasta kõige pimedamal ajal. Aga me elame lootuses, et nüüdsest peale läheb iga päevaga järjest valgemaks. Kas me usume seda või mitte, kas me tahame seda või mitte – valgus suureneb niikuinii! Ja sellest kõneleb ka prohvetikuulutus valgusest, mis paistab pimeduses. Prohvet Malakia kirjutab – Mal.3,20: "Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad!"
Päike tõuseb. Ja peagi tõuseb ta iga päev järjest kõrgemale. Kuigi inimesed on juba igiaegadest ära põlanud jumaliku valguse, sest nende teod olid kurjad, on nad siiski hinnanud seda materiaalset valgust, mis nende kurje tegusid ei noomi, sest selle eest võib varjuda. Paganad on pidanud päikest üheks peajumalaks, kuna nad on tundnud oma sõltuvust selle poolt antavast valgusest ja soojusest. Sellepärast pidasid nad aasta kõige aulisemaks päevaks seda päeva, mil pimeduse pealetung peatus ja algas valguse võidukäik – ja see toimus talvisel pööripäeval.
See muidugi oli osa ebajumalateenistusest, millega kaasnesid ka vastavad paganlikud rituaalid. Kuid, kuigi ebajumalateenistuse initsiaatoriks on olnud Saatan – tema on juhtinud inimesi kummardama ka päikest – sobib päike küll kõige vähem sümboliseerima teda. Ta on ju pimeduse vürst. Päike sobib sümboliseerima hoopis Jumalat kui Eluallikat, kui tõelist Maailma Valgust, nagu ütles Jeesus enda kohta (Joh.8,12). Ja kui paganad pidasid tähtsaks ajaliku valguse võidu päeva, kas on siis selles midagi halba, kui me peame meeles jumaliku valguse võidupäeva – Jeesuse Kristuse esimest tulekut?
See oli päev, mil valgus paistis pimedusest (Joh.1,5); see oli päev, millest unistasid Aadam ja Eeva – päev, mille kohta andis Jumal neile tõotuse, et naise soost tuleb Seeme, kes purustab mao pea (1.Ms.3,15). See oli päev, mida nägi Aabraham ja oli väga rõõmus (Joh.8,56). See oli päev, mida silmas pidades õnnistas Jaakob oma poega Juudat (1.Ms.49,10). See oli päev, millest tunnistas Iiob (Iob.19,25) – päev, millest laulis Taavet ja kuulutasid prohvetid, kust me ka mõned salmid lugesime. See oli päev, mil jumalik valgus paistis pimedusest, mille järel on läinud järjest valgemaks ning täna on tunda juba elukevade hõngu.
Sõbrad, kas ei peaks me täna, kus me teame, et ebajumal ja tema ohver ei ole midagi, nagu ütleb Paulus (1.Kor.10,19), nägema seda pööripäeva sümbolina ajaloo pööripäevast ja sellest ka rahvale jutustama? Ma olen kuulnud mõnede konservatiivsete vaadetega usklike arvamust, et räägime mõnel teisel ajal, ükskõik millal, aga mitte nüüd – jõulu ajal! Aga miks? Miks mitte rääkida sellest kõige sobivamal ajal – ajal, mil kogu loodus tunnistab ühes meiega? Kas me peame loobuma sellest tunnistamise võimalusest ainult sellepärast, et paganad on sellest kunagi valesti tunnistanud? Tunnistame meie täna sellest õigesti! Me ei pea neid päevi pühaks, sest Jumal pole neid pühitsenud. Kuid kui kogu loodus tunnistab maailma Valgusest, kes tuleb valgustama pimedat maailma, siis ei suuda ka meie vaikida. Või peaksime me vaikima jonni pärast? Prohvetid ei vaikinud, kasutades ära iga võimaluse, et tunnistada Jumalast. Jeesus ei vaikinud, kasutades ära iga võimaluse, sündmuse, nähtuse – eriti looduses. Oma tähendamissõnades kasutas Ta ära isegi rahva seas tuntud legendid ja mõistukõned, nagu näiteks lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, et selgitada mingit tõde. Ja Ta ei pidanud vajalikuks pikalt ja laialt selgitada, et see tõekspidamine oli tegelikult paganliku päritoluga. Talle oli tähtis, et Ta sai kuulutada tõde ja mõistlikud mõistsid seda.
Samuti talitas ka Paulus, kasutades näiteks ülestõusmise tõe kindluse rõhutamiseks ka sellise asja mainimist, nagu korintlastele tuntud ristimine surnute eest! Ta kirjutab – 1.Kor.15,29: "Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata?" Ta ei ütle, et nad teevad õigesti, lastes end ristida surnute eest; ta ütleb, et nii tehes tunnistavad nad ometi ülestõusmist!
Raamatus Ajastute Igatsus on üks huvitav lause, mis peaks andma meile täna mõtteainet. Lehekülg 16 on kirjutatud: "Nende hulgas, keda juudid nimetasid paganateks, oli inimesi, kes mõistsid Messiast kõnelevaid Pühakirja prohvetikuulutusi paremini kui Iisraeli õpetajad." Paganad, kes olid harjunud pidama suureks talvist pööripäeva, oskasid, kui nende kätte sattus Pühakiri, hinnata ka seda tõelist ajaloo pööripäeva, ning nad said aru, et nad olid tegelikkuse asemel kummardanud varju. Ja kui saabus see ajalooline pööripäev, olid nad esimeste hulgas, kes kummardasid tõelist Maailma Valgust. Te ju teate seda Hommikumaa tarkade külaskäigu lugu Matteuse 2. peatükis.
Ka meie olime kord paganad – vähemalt meie esivanemad olid seda –, aga nüüd on meil käes Pühakiri; me ei kummarda enam päikest, vaid selle Loojat – Õiguse Päikest, Jeesust Kristust. Ja miks mitte teha seda ajal, mil paganad kunagi oma teadmatuses kummardasid Jumala loodud päikest. Tegelikult kummardame me oma Õiguse Päikest – Jeesust – igal ajal. Ja loomulikult siis ka jõuluajal.
Ja üks asi veel – maailm nimetab käesolevat aega advendiajaks ja saabuvaid pühi advendipühadeks. Kas adventkogudus peaks advendipühadel vaikima? Kas ei peaks just end adventistideks nimetaval rahval olema nende päevade jaoks eriline kuulutus? Ma ütlen julgelt ja kindlalt – On. Kui Jumal kingib teile võimaluse, siis tulge kuulama. Ja te veendute selles, et need on tõesti advendipühad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv