Kuidas omada "head" uut aastat?
06.01.2007 - (1685)

Flp.3,7-14: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu — see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast. Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Me oleme harjunud, et sel ajal igal aastal soovitakse üksteisele "head" uut aastat. Inglise keeles soovitakse üksteisele "õnnelikku" uut aastat. Tihti ei mõeldagi kaugemale, et mis siis võiks selle uue aasta "heaks" või "õnnelikuks" teha. Ilmselt on need väga erinevad asjad. Ühe teeb õnnelikuks kooli lõpetamine, teise teeb õnnelikuks mõnest haigusest paranemine; ühe teeb õnnelikuks pensionile jäämine, teise teeb õnnelikuks mõne kilo kaalust maha võtmine; ühe teeb õnnelikuks lapse saamine, teise teeb õnnelikuks lähedase inimese puudutus. Mõni tunneb ka head meelt kellestki lahtisaamisest! Seda loetelu võiks jätkata lõputult.
Siiski on hea mõista, et õnn on meeleseisund, mis ei pea sõltuma meile juhtuvatest asjadest, ja sellisena on see suuresti meie valiku tulemus. Õnn on võime olla rahul igas olukorras; ja mitte ainult rahul, vaid isegi tänulik!
Kui me soovime piibellikku näidet tõeliselt õnnelikust inimesest viimati nimetatud tähenduses, siis võime me selle leida apostel Pauluse näol. Paulus oli imeline, Jumalast juhitud mees. Kuid ta ei olnud selline sünni poolest. Ta valis olla selline. Ja meie sissejuhatuseks loetud kirjakohast leiame vähemalt kolm mõtet, mis iseloomustasid tema elu ja tegid ta selliseks, nagu ta oli. Tema eeskuju järgides võime ka meie olla tõeliselt õnnelikud uuel aastal.
1. Esimene asi, mis iseloomustas tema elu, oli kindel eesmärk. See tundub olevat nii lihtne, lausa iseenesest mõistetav asi, kuid ometi elavad paljud inimesed ilma ühe suure kindla eesmärgita. Mõnel inimesel pole kindlat eesmärki üheks päevakski, rääkimata kogu elust! Kuidas saabki selline inimene olla õnnelik?
Paulusel, kas ta valmistas telke, kirjutas mõnele kogudusele kirja või jutlustas rahvale turuplatsil, oli alati üks kindel eesmärk – tunda Jumalat ja õpetada ka teisi Teda tundma. Ta kirjutab, et Jumala tundmise kõrval on kõik muu "pühkmed" ehk "praht." Ta oli valmis minema läbi tule ja vee – isegi läbi surma – et vaid tunda Kristust paremini. Ta soovis olla leitud "Tema seest," ära tunda "Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse" ning muutuda "Tema surma sarnaseks." Ta igatses oma Päästja isiklikku, kogemuslikku tundmist. Ja mida paremini ta Teda tundis, seda rõõmsamini ta Teda teenis, tundes end õnneliku inimesena.
Pauluse süda oli häälestatud üsna sarnaselt Taaveti südamega, kes laulab – Ps.42,2: "Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal!" See on inimese isikliku valiku tulemus. See on eesmärgi seadmise küsimus. See on kõrge eesmärk, kuid see on saavutatav ja see teeb inimese õnnelikuks. Jumal on tõotanud olla leitav kõigile, kes Teda kõigest südamest otsivad. Jeremija kaudu ütleb Ta otse: "Te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!" (Jer.29,13).
Suurbritannia kunagine peaminister Disraeli on öelnud: "Edu saladus peitub eesmärgikindluses." Sageli muutuvad inimeste eesmärgid päevast päeva. Kuid nii polnud Pauluse puhul. Ta teadis, keda Ta uskus ja kuhu pürgis. Ja sellise eesmärgikindlusega saavutas ta tohutut edu, mis tegi ta õnnelikuks inimeseks.
Taj Mahal on üks India kuulsamaist vaatamisväärsustest. See on üks kauneimaist ja kalleimaist haudadest, mis on üldse kunagi ehitatud. 1629. aastal, kui suri India valitseja Shah Jahani lemmiknaine, andis ta käsu ehitada tema mälestuseks suurejoonelise haua. Shah asetas kirstu oma naise surnukehaga valitud maalapi keskele ja selle ümber algas suure templi ehitamine. Kuid aastad möödusid ja shahi leina asendas kirg suurejooneline templi ehitamise vastu. Kogu tema tähelepanu oli nüüd pühendatud sellele, et tempel tuleks maailma ilusaim. Ühel päeval, kui ta oli ehitustöid üle vaatamas, komistas ta ühe puust kasti otsa, mille peale ta pahandas ja käskis töölistel see kohe välja visata. Alles mitu kuud hiljem sai ta teada, et sellega oli hävitatud kirst tema armastatud naise surnukehaga! Mälestusmärgi algne eesmärk oli ehituse käigus kaduma läinud!
Ärme meie kaotame silmist oma kõrget eesmärki! Seda enam, et me ei ehita kellelegi hauda, vaid me ehitame ihutemplit oma Issandale sees elamiseks! Me valmistume auliseks muutmiseks. Ja me aitame teistelgi selleks valmistuda. Pürgime siis sihikindlalt selle üleva eesmärgi poole. See teeb meid õnnelikuks.
2. Teine asi, mis kiirgab algkirjakohast, on Pauluse suhtumine. Suhtumine määrab tegevuse ja lõpuks selle, kas sa võidad või kaotad! Millise positiivse tooniga pürib Paulus oma kõrge eesmärgi poole! Ta kirjutab: "Ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud." Vanasõnagi ütleb: "Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest."
Keegi on öelnud, et aastat alustades (miks mitte ka päeva alustades) pakutakse meile võimalust valida kahe kohvri vahel, mida kaasa võtta. Ühele on kirjutatud "negatiivne", teisele "positiivne." Vaenlane soovib, et me haaraksime negatiivse suhtumise. Ta ei taha, et meil tuleks hea ja õnnelik aasta. Ta soovib, et me riietuksime leinarüüsse ega loodaks midagi head. Jumal aga soovib pakkuda meile rõõmsaid, positiivseid kogemusi. Meie otsustada jääb, kumma suhtumise me valime.
Üks grupp inimesi kirjutas aasta lõpus üles oma ootused ja lootused uueks aastaks. Igaüks neist sulges need oma "Uue aasta ootused" ümbrikku, mis pidi saama avatud ja selles leiduv kiri loetud järgmise aasta lõpus.
Üks mees oli kirjutanud: "Uuelt aastalt ei oska ma oodata midagi muud kui vana viletsuse jätkumist." Arvake, kuidas tal läks? Just seda ta sai!
Üks naine loetles kümme head asja, mida ta loodab saada. Ta sai sellest kümnest üheksa.
Üks teine mees, rajades oma ootused horoskoobile, oma sünni märgile, ennustas, et teda tabavad raskused ja masendus. Just seda ta saigi!
Üks mees suri enne, kui see aasta lõppes. Kui tema ümbrik aasta lõpus avati, võis sealt lugeda tema ootustest: "Kuna mitte ükski minu perekonnaliikmetest pole elanud üle 60 aasta, siis ma arvan, et ma suren sel aastal." Nii ta surigi kuu aega enne 60-aastaseks saamist.
Keegi võib küsida: Kuidas on võimalik selles kaootilises maailmas kõige selle patu, valu ja kannatustega omada positiivset suhtumist? Kuidas võib keegi olla optimistlik?
Jah, vaadates seda maailma ja mõeldes oma ebaõnnestumistele, on see raske kui mitte võimatu. Kuid me ei pea kogu aeg vaatama seda maailma ega mõtlema oma nõrkustele. Pühakiri kutsub meid vaatama Jeesusele ja meie usu eesmärgile – ja see sisendab võimsalt optimismi! Ja mis puutub meie minevikku, siis Paulus kirjutab: "Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees." Uus aasta võib olla parem ja õnnelikum kui eelmised! Paulus oleks olnud kasutu Jumalale, kui ta oleks kandnud kogu aeg endaga kaasas mineviku pagasit! Ta pani selle maha ja pürgis edasi usus ja lootuses, positiivses suhtumises – isegi vanglas istudes!
Skulptori meisel lõikab, kuid see teeb kuju ainult kütkestavamaks. Pottsepa sõrmed suruvad savi, kuid see teeb anuma veelgi kaunimaks.
Aafrikas on üks rändsuguharu, kes elab üsna samamoodi, nagu ta on elanud sajandeid. Kui nad ühest kohast teise kolivad, põletavad nad oma urtsikud, sest nad ei taha säilitada minevikku. Samal põhjusel ei meeldi neile pildistamine.
Paulus siiski ei mõtle päriselt seda. Me peame unustama valikuliselt. Minevikust võib ka midagi õppida ja seal on kindlasti ka positiivseid mälestusi. Kuid elada minevikus oleks suur viga.
3. Kolmas asi, mis iseloomustas Pauluse elu, oli sihikindel töö. Paulus kirjutab: "Ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." Vaadake fraasi: "Ma pürin." Kristlase elu ei ole puhkus, see ei ole piknikul käimine. See nõuab distsipliini ja otsustavust, jõupingutust. Usklik pürib eesmärgi poole nagu võidujooksja finishi poole, pingutades iga lihast, iga kõõlust – ja tahtejõudu.
Kui Napoleon sai Prantsusmaa keisriks, valis ta uue Prantsusmaa embleemiks mesilase, sest see sümboliseerib tööd ja usinust. Ta kirjutas: "Mulle meeldib tööd teha. Isegi magades näen ma und töötamisest."
Ka Paulus ei põlanud ränka tööd, et liikuda selle ühe valitud kõrge eesmärgi suunas. Ta igatses kuulda Päästja sõnu: "See on hea, sa hea ja ustav sulane!" (Mat.25,21).
Meiegi, kui me tahame elus midagi saavutada, mille üle rõõmu ja rahuldust tunda, kui me soovime, et tulevik tooks meile õnne, ärgem põlakem tööd. Laisale ei jookse õnn sülle!
Ja muidugi – me ei jätka oma teekonda üksi. Jeesus on tõotanud olla meiega igal päeval kuni maailma-ajastu otsani. Küsimus on ainult: Kas meie soovime ja valime olla Temaga? Kas Tema teenimine ja Tema koju jõudmine on meie suur eesmärk? Kas me läheme selle eesmärgi suunas positiivses meelsuses, optimistlikult ja kas me oleme ka valmis pingutama, sealjuures nurisemata. Kui me oleme kõigeks selleks valmis, tuleb see aasta meile kindlasti hea ja õnnelik.
Õnnistatud uut aastat!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv