Andestamine
06.05.2006 - (1928)

Andres oli 26-aastane noormees. Ta oli usin töömees, kuid millegipärast ei pakkunud ükski töö talle tõelist rahuldust ja nii vahetas ta tihti töökohti. Ühel päeval külastas ta trükikoda ja see pani ta südame põksuma. Millised võimsad masinad ja kui efektselt voolavad trükitud lehed nagu kosest alla. Talle oli kohe selge: ta tahab saada trükimasina operaatoriks.
Ta astus vastavasse kooli ja oli väga usin õpilane. Ja kuna see kõik talle väga meeldis, siis sai ta kõik ka kiiresti selgeks. Kahe ja poole aasta pärast oli kool lõpetatud ja kui üks kasvav trükikoda korraldas konkursi trükimasina operaatori kohale, kandideeris Andres edukalt ja sai selle töökoha. Ta oli väga õnnelik. Tema unistus oli täitunud.
Ja ta töötas kõvasti ja õppis selgeks oma võimsa masina kõik nipid, nii et toodang tuli laitmatu. Tegelikult oli ta selle trükikoja üks parimaid töölisi ja tema palka tõsteti.
Andres oli õnnelik mitte ainult oma meelepärase töö ja hea palga üle, teda rõõmustas ka see, et ta sai väga hästi läbi oma töökaaslastega. Ta oli otsekui paradiisis. Tulevik näis pilvituna.
Selles trükikojas kohtas Andres Mihklit, kes oli töötanud seal juba varem – ja peagi said nad headeks sõpradeks. Mihkel oli hea kuulaja, kes ei kritiseerinud iial oma kaastöölisi ega heitnud nende üle halba nalja. Andres pidas teda väga usaldusväärseks.
Ühe lõunapausi ajal söögilauas istudes rääkis Andres usaldavas vestluses Mihklile midagi oma minevikust, millest ta polnud rääkinud varem kellelegi. "Ma kannatasin kunagi sügava depressiooni all. Ühel päeval tööl olles ma isegi ähvardasin sooritada enesetapu ja politsei pidi lahendama olukorra. Kord segasin ma vahele kirikus toimuvale jumalateenistusele. Mul tuli veeta kolm kuud psühhiaatriahaiglas..."
Õhtul kodus arvas naine, et oma mineviku jagamine Mihkliga polnud küll kuigi hea mõte.
Mõne päeva pärast kutsus Andrese ülemus ta enda kabinetti. Tuli välja, et ülemust oli informeeritud Andrese mineviku suhtes. Ülemus teatas, kui pettunud ta on, et Andres ei olnud aus oma eelneva elu- ja töökäigu kirjelduses (CV-s). Jätkates, et kuigi ta on hea tööline, ei saa edukas trükikoda riskida, et seal toimuks mingi "intsident." Ja nii ta vallandati.
Karjäär, millest ta oli unistanud, mille nimel nii palju vaeva näinud, helge tulevikuväljavaade – kõik see oli ära pühitud. Unistuse täitumise asemel kummitas teda nüüd reetmise ja masenduse luupainaja. Polnud mingit kahtlust, et teda oli reetnud Mihkel, kellele ta oli avanud end kui sõbrale.
Kui sina oleksid Andres, mida sa tunneksid Mihkli vastu? Kurbust? Pettumust? Viha? Kahtlemata oli see Andresele kohutav kogemus, mida ta ei unusta iial. Milline reetmine!
Keegi on öelnud, et "Jumala üks rängemaid nalju meie peal oli anda meile võime pidada meeles minevikku, jättes meid ilma võimest seda olematuks teha." Ma mõtlen, et kõik meist on Andrese sarnaselt olnud valmis andma mida iganes, et olla võimeline kustutama oma minevikust ülekohtu või reetmise hetked – valusad kogemused. Kuid, erinevalt arvutist, ei ole meil kustutamise nuppu!
Kuid midagi meil siiski on sellest põrgulikust olukorrast pääsemiseks. Ja see on andestuse klahv! Ja selle on andnud meile Jumal. Jah, Jumal ei andnud meile laus-unustamise võimet (kas see olekski alati hea?). Jumal ei andnud ka võimet toimunut olematuks teha (ja kas seegi oleks alati hea?), kuid Ta andis meile võime andestada. Ja see on neist võimetest parim.
Jah, andestamine pärineb Jumalast. See ei pärine inimesest, seepärast ei ole see ka inimesele omane, kuid see on mõeldud inimese jaoks. Lubage mul selgitada.
Kui me räägime andestamisest, räägime samal ajal ülekohtust, sest andestamine ei saa eksisteerida ilma ülekohtuta. Kui pole ülekohut, pole ka vajadust andestada. Ja me teame, et Jumal oli esimene olevus ajaloos, kellele tehti ülekohut, ehk kelle vastu eksiti. Kui Lutsifer mässas, tõmmates endaga kaasa ka Aadama ja Eeva, oli see ülekohtu tegemine Jumalale. Esimest korda universumi ajaloos tundis üks olevus solvamisest, haavamisest, reetmisest, ülekohtust tingitud valu. Kuid samas ilmutati ka esimest korda universumi ajaloos andestust. Ja kes seda ilmutas? Jumal, kelle vastu oli eksitud, kelle vastu oli esitatud valesüüdistusi, kelle usaldust oli kuritarvitatud. Millest me teame, et Jumal andestas? Sellest, et meie esivanemail lubati edasi elada, sellest, et neile tõotati saata Päästja.
Jah, andestus sündis Jumala südames. See sündis seal sel hetkel, kui selle järgi tekkis vajadus. Kuidas see kohe nii ruttu tekkis? Aga sellepärast, et Jumala südames valitseb armastus – ja armastus sünnitab andestuse. Nii et andestus on armastuse laps! Ja selle armastusest sündinud andestuse on Jumal andnud inimesele, et ta võiks tulla toime ülekohtuga siin maailmas ja tunda elust rõõmu.
Jumal tutvustas Moosesele iseennast – 2.Ms.34,6.7: "Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu."
See on rõõmusõnum, mis pani Taaveti laulma – Ps.103,1-3: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid! Tema annab andeks kõik su pahateod, Tema parandab kõik su vigadused!"
Kuid see ka kohustab meid, nagu kirjutab Paulus – Kol.3,12-14: "Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side."
Ma usun, me kõik teame Jeesuse tähendamissõna kahest võlgnikust. Üks oli võlgu kuningale 10.000 talenti, teine võlgnes sellele võlgnikule 100 teenarit. Kuningas kustutas ehk andestas oma sulase ülisuure võla, aga viimane ei andestanud sellele, kes oli talle vaid pisut võlgu. Sellest sai teada kuningas – ja mis edasi sai, sellest on kirjutatud Mat.18,32.33: "Siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?"
Näete, taevas ootab, et me andestaksime üksteisele, nagu Jumal andestab meile. Jeesus ütles Mäejutluses – Mat.6,14.15: "Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks."
Me kõik eksime. Pole olemas ilmeksimatuid inimesi. Kuid see ei pea mürgitama meie elu ja lahutama meid taevast. Meile on antud võime andestada. Kasutagem seda meile enestele õnnistuseks. Elu võib minna lausa põrguks, kui me keeldume seda tegemast.
Üks mees nägi öö öö järel üht ja sama painajalikku unenägu, kus ta ujus järves ja kuigi ta oli hea ujuja, muutusid ta käed ja jalad väsides nii kohutavalt raskeks, et ta kartis, et ei suuda ujuda kaldale. Äkitselt nägi ta lihtsas paadis möödumas üht vana meest, kes näis nii tema surnud isa moodi. Ta jättis rabelemise ja sirutas välja oma käe, kuid siis meenus talle, kuidas ta isa oli teda lapsepõlves halvasti kohelnud, ning ta ütles kuivalt: "Ei, tänan, isa. Ma saan ise hakkama."
Mees jätkas meeleheitlikult ujumist kalda poole. Seejärel nägi ta eemal üht teist kuju – see oli tema tütar, kes ujus kiiresti ta poole, kaasas päästevest. "Ma olen siin, isa! Pane see enda ümber!" hüüdis tütar. Kuid mehele meenus, kuidas tütar oli teismelisena teda mitu korda pahandanud, olles sõnakuulmatu, ning ta raputas pead ja keeldus abist.
Kui ta lõpuks kaldale jõudis, oli ta omadega päris läbi ning langes surmväsinuna märjale liivale. Võimetu end liigutama, kuid siiski teadvuse juures, märkas mees suurt gruppi inimesi enda ümber. Kõigi näod tundusid tuttavad – need olid sõbrad ja sugulased, kellega ta oli oma elus kokku puutunud. Nad pakkusid talle sooje kuivi riideid ja valmidust viia ta haiglasse, kuid siis meenus talle, kuidas need inimesed olid teinud talle halba, ning ta ütles: "Ei, tänan! Ma saan ise hakkama!"
Vaevaliselt tõusis ta, raputas oma märgi liivaseid riideid ja taarus päikeseloojangu poole.
Kui ta oli juba kolm ööd järjest näinud sellist painajalikku unenägu, otsustas ta küsida nõu või arvamust ainsalt inimeselt, kelle suhtes ta tundis, et võib teda usaldada, et viimane ei tee talle haiget – oma vanalt, targalt vanaemalt.
"Mida see unenägu tähendab, vanaema?" küsis ta. Kortsus näo kuid targa ilmega naine istus mõned hetked vaikides ja siis lõpuks ütles: "Ma ei ole unenägude ekspert, pojake, kuid mulle tundub, nagu sooviks keegi sulle öelda, et sa hoiad eneses palju kibedust oma andestamatu meele tõttu."
Vihaselt lajatas mees rusikaga lauale. "Kibedus? Andestamatu meel? See on absurdne! Ma oleksin pidanud olema targem ja mitte tulema sellise harimatu naise juurde, nagu sina!"
Vanaema istus väga vaikselt ja ütles rahulikult: "On veel midagi. Ma arvan, et see sinu vees toimuv võitlus kajastab vaid seda, mis toimub sageli sinu sees. Sa SOOVID sirutada käe kellegi sooja hoolitseva käe järele, kuid ükski käsi pole sinu jaoks piisavalt hea. SEEKORD sa jõudsid kaldale, aga mis saab järgmine kord?"
Armsad, kui me peame aina meeles üksteise eksimusi, ega õpi üksteisele andestama, siis oleme me kõige õnnetumad inimesed siin maailmas. Jumal aga tahab, et me oleksime õnnelikud. Ja siin on küll õnn täiesti meie endi teha. Jumal on andnud meile võime andestada, vastasel korral ei oleks Ta saanud anda käsku andestada. Ja ärme unustame, et andestades üksteisele, saame me osa jumalikust olemusest, sest andestus on Jumalast ja andestamine on jumalik tegu!
Ja lõpuks veel üks väike asi. Kuulus Inglise jutlustaja Charles Spurgeon ütles kord: "Kui sa matad marutõbise koera, ära jäta selle saba maa seest välja!" Andestades andesta täielikult.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv