Sõltuvuse deklaratsioon
06.07.2013 - (1363)

Mrk.6,1: "Ja Ta läks sealt ära ja tuli oma kodukohta, ja Ta jüngrid järgisid Teda. Ja kui hingamispäev tuli, hakkas Ta kogudusekojas õpetama. Ja paljud, kes Teda kuulsid, hämmastusid väga ja ütlesid: "Kust sellele see kõik on tulnud ja mis tarkus see on, mis Temale on antud? Ja kuidas niisugused vägevad teod sünnivad Ta käte läbi? Eks Tema ole see puusepp, Maarja poeg, Jakoobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka Tema õed ole siin meie juures?" Ja nad pahandusid Temast. Aga Jeesus ütles neile: "Prohvet ei ole mujal autu kui oma kodukohas ja oma sugulaste seas ning omas majas!" Ja Ta ei saanud seal teha ühtki muud vägevat tegu kui ainult panna oma käed väheste haigete peale ja nad terveks teha. Ja Ta pani imeks nende uskmatust."
4. juulil tähistasid Ameerika Ühendriigid oma järjekordset Iseseisvuspäeva – 237 aastat on möödunud päevast, mil nad said vabaks ega olnud enam Inglismaa koloonia. Sellepärast pole ime, et neil päevil põleb patriotismi tuli ameeriklaste südames heledamalt kui muul ajal aastas. Nad on uhked, et on ameeriklased. Nagu meiegi, olles saanud vabaks, tunneme, et "eestlane olla on uhke ja hää"! Uhke tunne on hea tunne, kuid mitte see kõige õigem tunne. Selle asemel peaksime olema tänulikud – nii meie, eestlased, kui ka nemad, ameeriklased. Tänulikud, et me pole sündinud Afganistanis või Põhja-Koreas või Indias, kus meie elu ripuks juuksekarva otsas sõja, terrori või näljahäda tõttu. Siin, Läänes, elame me ilusates majades, kõnnime puhtatel tänavatel ja tunneme end turvaliselt. Siin käime me segamatult ja kartuseta oma armsas kirikus. Siin on korralik infrastruktuur, toimib sotsiaalkindlustus ja kehtib sõnavabadus.
Üks isa USA-s vestles oma mässava pojaga – need põlvkondadevahelised pinged on sama suured ka meil, vabas Eestis – ja ütles: "Iga Ameerika Ühendriikide kodanik on priviligeeritud inimene!" S.t. on eriline eesõigus elada USA-s. Poiss vastas: "Ma pole sellega nõus!" Selle peale ütles isa: "See on sinu eesõigus!"
Meil on eesõigus mitte nõustuda! Meil on eesõigus omada oma arvamust ja seda ka väljendada. Paljudes maailma paikades seda ei ole – nagu meilgi polnud seda veel mõnikümmend aastat tagasi. Tänu Jumalale selle vabaduse eest! Meil on usu-, kõne- ja trükivabadus. Meil on vabadus loota ja unistada ning oma unistusi teostada. Meil on vabadus valida – nii meil siin kui ka Ameerika Ühendriikides – sealhulgas valida, keda teenida ja kuidas teenida.
Enam kui sada aastat tagasi külastas kuulus Prantsuse poliitiline filosoof Alexis de Toqueville Ameerikat, et avastada selle rahva suuruse saladus. Ta reisis linnast linna, rääkis inimestega, esitas küsimusi, uurides selle ühiskonna igat tahku. Pöördunud tagasi Prantsusmaale, kirjutas ta need märkimisväärsed sõnad: "Ma otsisin Ameerika suurust. Ma ei leidnud seda selle põldudelt ega metsadest. Ma ei leidnud seda selle kaevandustest ega tehastest. Ma ei leidnud seda selle Kongressist ega kohtutest. Alles siis, kui ma sisenesin selle kirikuisse ja kuulsin, kuidas selle kantslitest kõneldi julgelt patu vastu ning jutlustati õigusest ja õiglusest, avastasin ma selle suuruse saladuse."
Ameerika suurus on Jumal ja jumalakartus. Kui Ameerika kaotab jumalakartuse, kaotab ta ka suuruse! Ja sama käib ka Eesti kohta. Pole ime, et Eesti on nii väike. Kui vähe on siin tõelist jumalakartust – seda nii minevikus kui ka tänapäeval! Üks paganlik rahvas ei saa iial tõeliselt suureks!
Kui me rajame oma lootuse haridusele, saame, mida haridus suudab anda. Kui me rajame oma lootuse rahale, saame, mida raha võib anda. Kui me rajame oma lootuse valitsusele, saame, mida valitsus võib pakkuda. Kui me aga rajame oma lootuse Jumalale, saame, mida Jumal suudab anda. Koos Jumalaga on meil kõik – nii siin ja praegu kui ka igavikus!
Aga Jumal tuleb meie juurde, noomides pattu ja kutsudes meeleparandusele. Kellele see meeldib? Kuidas kohtles Jumala Vana Testamendi rahvas Jumala saadikuid, prohveteid? Jeesus kaebas – Luk.13,34: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud koguda sinu lapsi otsekui kana oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!" Stefanos tunnistas – Apt.7,51.52: "Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamest ja kõrvust! Te panete ikka vastu Pühale Vaimule! Nõnda nagu teie esiisad, nõnda teete teiegi. Keda prohvetitest teie esiisad ei ole taga kiusanud?"
Miks koheldi Jumala prohveteid nii kurjalt? Miks põlati Jeesust Tema kodukohas? Sest kõik nad noomisid pattu ning kuulutasid õigusest ja õiglusest. Ja inimestele see ei meeldinud. Ka tänapäeval tuleb rahvast hoiatada ja seepärast ma tahaksin juhtida tähelepanu mõnele kiusatusele, mis varitseb nii sünnipäevalast USA-d kui kogu Lääne ühiskonda, kaasa arvatud Eestit, kes on nii varma joonduma Ameerika järel.
1. KIUSATUS NAUTIDA KODANIKUKS-OLEMISE VILJU ILMA VABADUSE-PUUD HOOLDAMATA.
See on soovimatus maksta oma eesõiguste eest. Kui Ameerika linnadesse tuli tasuline parkimine, oli iga parkimiskoha ees väike parkimise aja mõõtja. Inimene lasi aparaati mündi ja mõõtur näitas aega, mis selle eest saab parkida. Aja kulgedes numbrid vähenesid, kuni jõudsid välja nullini. Sellega oli makstud parkimise aeg läbi. Oli riskantne saabuda pargitud auto juurde hilinemisega, sest siis võis saada trahvi. Nii kiirustati kohale varem ja sõideti ära, kuigi parkimisaja mõõtja näitas veel mõningast aega. Seoses sellega oli paljudel komme sõita ühe parkimisaja mõõtja juurest teise juurde, otsides sellist kohta, kus oli makstud aega veel järele jäänud, ja sinna parkida. Seda nimetati "parkimiseks kellegi teise peenraha eest."
Enamus meist ei ole maksnud selle vabaduse eest, mida me naudime. Me "pargime" siin kellegi teise raha eest! Me elame maal, mille eest me pole võidelnud. Me sööme viljapuuaedadest, mida me pole istutanud. Me joome kaevudest, mida me pole kaevanud. Me soojendame end tule ümber, mida me pole süüdanud. Me elame katuste all, mida me pole ehitanud.
Me peaksime olema tänulikud, et elame vabal maal, nagu ameeriklasedki. Kuid ärme unusta, et ka meie kohus on hoolitseda selle vabaduse-puu eest! Ehkki see on meile kingitud, on meie kohus selle eest hoolitseda. Kui me tahame selle vilja lõigata, peame olema valmis ka andma oma panuse selle harimisse. Igaüks meist peaks vahel mõtlema, milline oleks meie riik, kui kõik selle kodanikud käituksid täpselt nii nagu mina! Kui kõik toetaksid seda riiki nagu mina. Oleks see riik parem ja rikkam või hoopis halvem ja vaesem? Ehkki see maailm on meie ajutine peatuskoht, ärme siiski harrasta siin "parkimist" kellegi teise raha eest! Ja ärme ka harrasta siin kirikus ja koguduses "parkimist" kellegi teise kulul! Andkem igaüks ustavalt oma panuse – oma võimete kohaselt. Kuid sellest üksi ei piisa.
2. KIUSATUS NAUTIDA KAPITALISMI HÜVESID SÜDAMETUNNISTUST IGNOREERIDES.
Kapitalism ei ole räpane sõna. See tähendab vaba turgu. Meil on vabadus osta ja müüa ning teenida kasumit – endale elatist. Kuid kapitalism ilma südametunnistuseta muutub julmaks ja halastamatuks eluviisiks, kui me konkurentsis ja kasumijahil lakkame mõtlemast neile, kel on olnud selles elus vähem õnne. Me võime täita ustavalt oma kohustuse riigi ees, kuid me teeme halvasti, kui ei täida oma moraalset kohust oma ligimese ees. Ameeriklased kirjutasid oma iseseisvusdeklaratsiooni, et igal inimesel on vääramatu õigus elule, vabadusele ja õnnele. See põhimõte peaks samamoodi kehtima ka Eestis. Ja ehkki maailm ütleb, et "igaüks on oma õnne sepp," on Jumala Sõna seadnud meid oma "venna hoidjaks" (1.Ms.4,9), kandma "üksteise koormat", ja nõnda täitma Kristuse käsku (Gal.6,2).
Rasketel aegadel on selle piibelliku põhimõtte rakendamine aidanud paljusid elus püsida, kuid kunagi pole elu kõigi jaoks nii hea, et me võiksime selle unustada. Veel tänapäevalgi sureb inimesi puudusesse ja nälga! Ja kindlasti võib vähemalt osa kuritegudest ja narkomaaniast ja ebamoraalsusest panna alla vaesuse piiri elamise arvele – see tähendab südametunnistuse ignoreerimise arvele rikaste inimeste poolt. Inimlikkuse puudumise arvele. Mis on inimlikkus? "Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?" (Jes.58,7). Piibel nimetab seda küll otseselt paastuks, aga mina nimetaksin seda inimlikkuseks, ligimesearmastuseks.
Tänapäeval arvatakse, et kui keegi ei tee kurja, ei ole pahuksis seadusega, on kõik korras. Üks mees saatis kirja Ameerika tuntud kolumnist Ann Landersile, kirjutades: "See on naisterahvale, kes oli mures poja pärast. Ma tahaksin esitada talle mõned küsimused tema poja kohta. On ta lugupidamatu? Tarbib ta narkootikume? On ta arreteeritud purjus juhtimise eest? On ta heidetud välja kolledzhist petmise pärast? On ta teinud oma pruudi rasedaks? Kas ta varastab raha sinu rahakotist? Kui sa saad vastata "Ei" kõigile neile küsimustele, siis ära kaeba. Sul on suurepärane laps!"
Kuidas vastas talle Landers? Ta kirjutas: "Su kiri näitab, kui palju on aeg muutunud. Sa kirjutad, et kui üks laps tänapäeval ei pruugi narkootikume, pole arreteeritud purjus juhtimise eest, pole heidetud välja koolist, pole teinud oma tüdruku rasedaks ega varastanud sinu raha, siis on kõik suurepärane. Kuid sa ei maini häid tegusid. Sa ei kirjuta sõnagi rikkumatusest, kohusetundest, kõrgest moraalist või teiste teenimisest. Kuhu me oleme küll välja jõudnud?!"
Ja kuhu jääb "jumalakartus", see "tarkuse algus" (Ps.111,10). Just jumalakartus on see, mis teeb meie südametunnistuse õrnaks ja tundeliseks. Me peame olema väga hoolsad, et me kapitalismi (vaba maailma) hüvesid nautides ei hakkaks ignoreerima oma südametunnistust, kaotades selle lõpuks täielikult, muutudes südametuks!
3. KIUSATUS SOOVIDA KRISTLUST ILMA PÜHENDUMISETA.
Tänapäeva inimene on harjunud suure valikuga. Ka kristlust tuleb talle pakkuda väga erinevates pakendites ja väga erineva sisuga, erineva värvi ja maitsega. Ning tema valib nende seast endale sobiva. Ja kui ta päris sobivat ei leia, siis paneb ta ise enda jaoks kokku ühe sobiva religiooni, mis võib olla paljude religioonide süntees. Üldine soov on, et usk peab olema mugav, mitte segama elu, mida soovitakse elada. Ja mitte fanaatiline; ei tohi olla "liiga usklik." Välditakse täielikku pühendumist, mille tulemuseks on muudetud süda ja elu.
Maailm on täis pühakodasid, kuhu koguneb väike grupp toredaid inimesi, kes tunnevad hästi üksteist nagu tõeline perekond; nad laulavad ja kuulevad tuttavaid laule ja jutlusi ning tunnevad end mugavalt. "Rääkige, kui hea ma olen, kui ilus ma olen, kui õige ma olen, kui õige on mu usk. Andke mulle kristlus, kuid ärge rääkige mulle pöördumisest, uussünnist." Ja paljudes kohtades, kus uussünnist räägitaksegi, ei elata ometi selle järel uut elu!
Tähistatakse vabadust, aga unustatakse suurim vabadus, milleks Jeesus on meid vabastanud! Vabanemise ja vabaks jäämise patust! Räägitakse sõltumatusest ja minnakse sellega liiga kaugele, soovides olla sõltumatu ka Jumalast! Nii et sel ajal, kui maailm tuletab meelde sõltumatuse deklaratsiooni, peaksime meie kuulutama sõltuvuse deklaratsiooni. Me peaksime deklareerima oma sõltuvust Jumalast ning Talle täielikult pühenduma! Ainult nii võivad kristlased täita missiooni, mille Jeesus neile siin maailmas jättis. Ainult täielikult pühendunuina saame olla Jumala käes sobivaiks tööriistadeks, keda Ta saab kasutada kadunute päästmiseks.
Lugu räägib ühest kristlaste kogudusest raskel tagakiusamiste ajal Venemaal. See kogunes salaja kord ühes, kord teises kodus. Ühe sellise salajase koosoleku ajal aga astus äkki sisse kaks püssimeest, kellest üks kamandas: "Kõik, kes loobuvad oma usust, lahkuge kohe. Kõik ülejäänud seina äärde!" Päris mitmed lahkusid üksteise järel. Paljud jäid. "See on teie viimane võimalus!" kamandas sõdur. "Te kas lahkute kohe, või kannatate tagajärgede all!" Veel mõned lahkusid. Ülejäänud seisid seina ääres, lapsed vanemate kõrval, mõned värisesid, mõned nutsid. Kui enam keegi ei lahkunud, sulgesid sõdurid uksed ja ütlesid seina ääres seisjatele: "Käed üles... Jumala auks! Me näeme, et te olete tõelised kristlased! Kiitle Jumalat ja teenige Teda. Meiegi tahame teiega ühineda!"
Kristlasi ei saa enne tõeliselt usaldada, kui nad on valmis surema oma usu eest! Usuläbikatsumine näitab, kes on tõeline kristlane. Nii et ärgem meiegi pangem pahaks, kui meid pannakse proovile, nii et meie "usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse" (1.Pet.1,7).
Siiski, kui Jeesus kõnniks täna siin maa peal, mida Ta paneks imeks – kas inimeste usku või uskmatust? Kas sinu, minu usku või uskmatust?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv