Jumala käsk VII
06.09.2003 - (1943)

Me räägime Jumala käskudest. Möödunud osas lugesime ka lõigu Luuka evangeeliumi 10. peatükist. Ma tahaksin selle juures veel pisut peatuda, seepärast lugegem see meeldetuletuseks ka täna. Luk.10,25-37:

"Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas Teda ja ütles:
"Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"

Aga Tema ütles talle: "Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?"

Tema vastas ning ütles: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast."

Aga Ta ütles temale: "Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!"

Tema aga tahtis iseennast õigeks teha ja ütles Jeesusele: "Kes siis on mu ligimene?"

Aga vastates Jeesus ütles: "Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda alla ja nägi teda ning läks mööda. Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda. Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juurde; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks. Ja ta astus ligi, sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina, tõstis ta oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest. Ja teisel hommikul ära minnes võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: kanna hoolt tema eest, ja mida sa veel peaksid kulutama, seda ma maksan sulle tagasi tulles. Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?"

Aga tema ütles: "See, kes tema peale halastas!"

Siis ütles Jeesus temale: "Mine ja tee sina nõndasamuti!""

Täna küsime otse: Kes neist kolmest, kes puutusid kokku hädasolijaga, täitis Jumala käsku; kes elas Jumala käsu järgi?

Ilmselt uskusid preester ja leviit, et nad elavad Jumala käskude järgi: neil ei olnud muid jumalaid peale Jehoova (1. käsk täidetud), nad ei kummardanud kuju (2. käsk täidetud), nad ei võtnud Jumala nime üldse suhu (3. käsk täidetud), nad pidasid hingamispäeva (4. käsk täidetud), nad austasid oma isa ja ema (5. käsk täidetud), nad ei tapnud inimesi (6. käsk täidetud), nad ei rikkunud abielu (7. käsk täidetud), nad ei varastanud (8. käsk täidetud), nad ei tunnistanud ligimese vastu valetunnistajana (9. käsk täidetud) ja nad ei himustanud midagi, mis ligimese päralt oli (10. käsk täidetud). Nad ei söönud roojaseid toite, nad tõid Jumalale ohvreid... Ja nii võisid nad arvata ja ka öelda: Me täidame Jumala käsku; me elame Jumala käsu järgi.

Jah, nad elasid paljude Jumala käskude järgi, kuid nad ei elanud Jumala käsu järgi. Nad elasid käsu kirjatähe järgi, kuid ei elanud selle vaimu järgi!

Pöördume tagasi selle loo alguse juurde: "Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas Teda ja ütles: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"

Aga Tema ütles talle: "Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?"

Stopp! Panite tähele, Jeesus küsis: "Kuidas sa loed," ehk "Mida sa käsuõpetusest välja loed?" Mida sa seal näed? Mida sa soovid seal näha? Mõned näevad seal vaid käske ja keelde: "Sa pead..." ja "Sa ei tohi..." See käsutundja nägi rohkem ja seepärast ta vastas: Sinna on kirjutatud: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast."

Ilmselt oli ta lugenud käsuõpetusest välja kõige tähtsama, sest Jeesus ütles selle peale: "Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!"

Kuid kas järgnevas jutustuses mainitud preester ja leviit tegid seda? Kas nad armastasid "oma ligimest nagu iseennast." Muidugi, nad võisid mitte pidada seda armetut kuju oma ligimeseks, kuid kas ta sellepärast ei olnud nende ligimene? Muidugi võis neil olla kiire ja neid võis oodata mingi väga tähtis töö, kuid kas see vabandas nende südametust?

Stopp! Südametust! Kas just selle poolest ei erinenud jutustuses mainitud samaarlane preestrist ja leviidist? On ju kirjutatud: "Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juurde; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks." Tema süda sai liigutatud. Ilmselt oli samaarlasel rohkemgi põhjust mitte pidada seda juuti oma ligimeseks kui preestril ja leviidil. Ilmselt oli ka temal tähtsaid asju toimetada, miks ta muidu oli võtnud ette pikema teekonna kui preester ja leviit. Aga tema süda ei lubanud tal hädalisest mööduda talle abi andmata! Kas ta mitte sellega ei näidanud, et ta armastas ligimest nagu iseennast?

Ja sellega ta täitis Jumala käsku! Me ei tea, kuidas oli selle samaarlase suhe kõigi Jumala käskudega, kuid sellest teost me näeme, et ta täitis Jumala käsku ehk ta elas Jumala käsu järgi – käsu vaimu järgi! Seda aga ei saa me öelda preestri ega leviidi kohta.

Jah, me võime enda arust elada Jumala käskude järgi, kuid meie suhtumine ligimesse näitab meie suhtumist Jumalasse – meie südame seisukorda. Kui me ei armasta ligimest, olles halastajad ja armulised, ei ole me täitnud Jumala käsku ega kõlba Jumala riiki.

Siit järeldub, kui tähtis on südame hoiak! Sellest oleneb, kuidas sa loed ja mõistad ning täidad Jumala käsku. Me leiame ka Markuse evangeeliumist lõigu, mis hästi illustreerib seda mõtet.

Mrk.7,6-13: "Aga Ta ütles neile: "Jesaja on hästi teist silmakirjatsejaist ennustanud, nõnda nagu on kirjutatud: see rahvas austab mind huultega, kuid nende süda on minust kaugel; ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised. Sest hüljates Jumala käsu, te peate inimeste pärimust!"

Ja Ta ütles neile: "Ilus küll! Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust! Sest Mooses ütles: sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema! Teie aga ütlete: kui inimene ütleb oma isale või emale: korbaan — see tähendab ohvriand — on see, mis sa iganes minu käest võiksid saada!, siis te ei lase teda enam ühtki head teha oma isale ega emale ja teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille te olete pärinud, ja teete palju muud seesugust."

Kust tulid need "inimeste käskimised," millest said pärimused?

Juba varastest aegadest tegid juudi õpetajad – rabid – juurde käske, et kindlustada Jumala käskude pidamist! Nii nad mõtlesid. Kuid praktikas kujunes välja nii, et need juurde tehtud käsud mitte ainult varjutasid ja hägustasid Jumala käskude mõtet ehk vaimu, vaid nende kaudu õnnestus inimestel koguni Jumala käskude täitmisest kõrvale hiilida!

Ja siin toob Jeesus just ühe sellise näite. Kümnest käsust viies käsk ütleb: "Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab!" (2.Ms.20,12). Mooses lisas sellele: "Kes iganes neab oma isa ja ema, seda karistatagu surmaga: ta on neednud oma isa ja ema, ta peal on veresüü!" (3.Ms.20,9).

Isa ja ema austamine tähendab mitte ainult nende sõna kuulamist, vaid ka vanemas eas nende eest hoolitsemist. Kuid rabid pidasid tähtsamaks, et templisse toodaks rohkesti ohvriande ning sellepärast andsid välja seaduse, et kui keegi kuulutab selle osa, mis ta peaks andma emale või isale, ohvrianniks, siis on see püha ja vanemail ei ole sellele enam mingit õigust. Sellise "püha" otsuse teinud inimesel aga oli õigus seda vara ise kasutada kuni oma surmani! Alles pärast seda kuulus ülejääk templile. Pole raske mõista, et see seadus oli ajendatud templiteenistujate omakasust ja apelleeris laste ahnusele. Kuid pole raske mõista ka seda, kui südametu oli see tegu – jätta ema ja isa vanas eas saatuse hooleks! Inimesele aga kinnitati, et kui ta on oma vanematele kuuluva osa templile s.o. Jumalale pühendanud, on ta käsu täitnud – ja isegi õilsalt talitanud!

Õilis südametus! Kuid Jeesus ütleb, et selliselt on Jumala käsk tühjaks tehtud, täitmata jäetud. Isa ja ema ei ole austatud. Matteus tsiteerib Jeesuse sõnu just nii: "Kuid teie ütlete, kes iganes isale või emale ütleb: ohvrianniks läheb see, mis sul iganes on õigus minult saada! see ei tarvitse oma isa või ema austada" (Mat.15,5). Vanemad jäävad austamata. Ja austamata jääb ka Jumal! Inimene võib olla teiste silmis – eriti kiriku silmis – püha, austatud, kuid Jumala käsk on täitmata ja sellise inimese süda Jumalale vastuvõetamatu.

Et selline käitumine – Jumala käsu tühjaks tegemine – ei olnud erand, sellele osutavad Jeesuse sõnad, et te "teete palju muud seesugust."

Palju muud seesugust tehakse ka tänapäeval, mis näitab, et inimsüda on tõesti "ravimatu" (Jer.17,9). Me vajame tõesti uut südant – armastavat, halastavat, kaastundlikku südant – ja selle me võime saada Jumalalt, kui me seda tõesti soovime ja alandlikult palume.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv