See on minu evangeelium
06.09.2014 - (1283)

2011. aasta aprillis võisime kuulda või lugeda uudist: "Pankadevahelised ülekanded ei toimi pühade tõttu 22.-25. aprillini. Reedel, 22. aprillil on riigipüha suur reede, sellele järgneb nädalavahetus. Esmaspäeval, 25. aprillil ei toimu pankadevahelisi ega rahvusvahelisi arveldusi eurodes, kuna ülestõusmispühade 2. püha tõttu on suletud üleeuroopaline arveldussüsteem TARGET2 ja selle arveldussüsteemi Eesti osa."
Nagu me teame, on Riigikogu varem kuulutanud riigipühadeks ja seega puhkepäevadeks Eestis suure reede ja ülestõusmispühade 1. püha, mitte aga 2. püha. Seoses sellega saabus 17. mail tollel aastal uudis: "Riigikogu Keskerakonna fraktsioon algatab täna riigikogus seaduseelnõu, mis muudaks ülestõusmispühade 2. püha Eestis riigipühaks ja puhkepäevaks. Euroopa Liidu liikmesriikidest ei ole hetkel ülestõusmispühade 2. püha puhkepäev vaid Eestis, Maltal ja Portugalis."
Juba järgmisel päeval ilmus Toompeale üks mees meelt avaldama kirikupühade riigipühadeks kuulutamise vastu, toetudes põhiseaduse klauslile riigi ja kiriku lahususest. Kuid pole raske läbi näha mehe tegevuse tegelikku motiivi – põlgust ristiusu vastu. Ma ei taha sellega öelda, et olen ka teise ülestõusmispüha riigipühaks kuulutamise poolt. Skandinaavias tähistati kuni 1772. aastani koguni veel kolmandat ja neljandat ülestõusmispüha! Siis said nad isegi aru, et see on juba liiast. Minu meelest aitab ühest pühast küll ja seegi ei pea tingimata olema riigipüha – Nõukogude Eesti aegadel ju ei olnud ja rahvas oli sellegipoolest usklikum kui praegu! Nüüd on püütud kirikule vastu tulla selle põhiliste pühade riigipühadeks kuulutamisega, et mitte solvata kristlaste tundeid. Kuid nagu selgub, saavad sellega ikkagi solvatud kellegi tunded – uskmatute omad!
Oh, jaa – ja siis peame vaatama, et ei saaks solvatud seksuaalvähemuste tunded ning keegi ei tunneks end ahistatuna. Internetist lugesin, et Ameerikas on selles vallas tehtud suuri edusamme. Trükitud on koguni uus poliitiliselt korrektne piibliversioon, kus näiteks Jeesus õpetab palvetama: "Meie Isa/Ema, kes Sa oled taevas...", et mitte solvata naisi. Jeesusele osutatakse seal mitte kui "Jumala Pojale," vaid kui "inimesele", et tütred ei tunneks end alavääristatuina. Isegi fraas "Jumala paremal käel" on ära muudetud fraasiks "Jumala kõrval", et mitte solvata vasakukäelisi!
Ilmselt on sellega mindud liiga kaugele. Me peame küll austama teiste vaateid ja tundeid, kuid muuta Jumala Sõna, et see sobiks kõigile, pole õige. Tegelikult pole see ka võimalik, sest juba Jumala ja Jeesuse nime mainimine – välja arvatud selle asjata suhu võtmine, mis just on Jumala käsus keelatud (2.Ms.20,7) – võib riivata kellegi tundeid. Kas me peaksime vältima siis ka neid nimesid?
Tegelikult teatab Piibel, et sõnum Jeesusest ja Tema ristisurmast oli juba 2000 aastat tagasi "jõledus neile, kes hukka lähevad." (1.Kor.1,18). Paulus tunnistab, et "me kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus" (1.Kor.1,23). Me võime olla kindlad, et kui Jeesus ütles: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Joh.14,6), said paljude tunded väga valusalt puudutatud. Ja kui Paulus kuulutas, et "ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse" (Apt.4,12), tundsid paljud end solvatuna. Ja tunnevad praegugi, kui me neist asjust räägime.
Me ei saa muuta evangeeliumi, et see oleks kõigile vastuvõetav, et see ei puudutaks kedagi. Tegelikult peab evangeelium just puudutama igat inimest. Ja mitte ainult puudutama, vaid lausa radikaalselt muutma! Selle evangeeliumi teenriks oli Paulus ja ta püüdis selles innustada ka oma n.ö. "mantlipärijat" Timoteost, keda ta nimetab oma "armsaks ja ustavaks pojaks Issandas" (1.Kor.4,17). Ühte salmi Pauluse poolt Timoteosele kirjutatud teises kirjas on vahel nimetatud Pauluse pärandiks oma pojale. See on 2.Tim.2,8: "Pea meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud, kes on Taaveti soost minu evangeeliumi järgi." Peatume selle juures pisut lähemalt.
1. PEA MEELES JEESUST KRISTUST.
Ilmselt pole ülestõusmispühad mõeldud kanamunade ja jänkude meelespidamiseks! Vähemalt kirik on need sisse seadnud selleks, et me peaksime meeles Jeesust Kristust. Jah, inimesed on kalduvad unustama ja sellepärast tuleb neile tähtsaid asju ikka meelde tuletada.
Lugu räägib kolmest vanast õest, kes elasid koos ühes majas. Ühel päeval otsustas Wanda end pesta ning pani vannivee jooksma ja hakkas lahti riietuma. Järsku ta peatus ja ütles: "Näe, läks meelest ära, kas ma lähen vanni või tulen vannist? Kas ma riietun lahti või panen end riidesse?" Ta hüüdis õde Martat: "Marta, aita mind! Ütle mulle, kas ma lähen vanni, või tulen vannist?"
Marta vastas talle teiselt korruselt: "Milline rumal küsimus! Uskumatu, et sa unustad isegi sellise asja!" Komberdades mööda treppi allapoole, peatus ta äkki poole peal ja küsis endalt: "Miks ma olen trepil? Kas ma lähen alla või üles?"
Nii hüüdis ta Wilmale: "Wilma, tule siia! Ma ei suuda meenutada, kas ma olin minemas üles, või tulemas alla!"
Selle peale vastas Wilma: "Oh, sind rumalat naist! Uskumatu, et sa oled nii ajameelne. Hea, et mina selline pole!" Samal hetkel kuuleb ta koputust, peatub, vaatab enda ümber ja ütleb: "Näed, läks meelest ära, kas keegi koputas esiuksele või tagauksele."
Miks me kutsume inimesi üles regulaarselt iga päev Piiblit lugema ja palvetama ning mitte loobuma kirikus käimisest (Heb.10,25)? Eks ikka selleks, et me ei unustaks oma Päästjat, et Tema armastus ja lunastustöö oleks meil alati värskena meeles. Me kõik unustame, eriti vanemas eas, ja seepärast peaksime tegema kõik selleks, et mitte unustada kõige tähtsamaid asju. Ja mis saab olla veel tähtsam kui teadmine, et Jeesus on meie Looja ja Lunastaja, ning selles teadmises jumalakartlikult elamine.
2. PEA MEELES JEESUST KRISTUST ... KES ON TAAVETI SOOST.
Miks kutsub Paulus meid Jeesuse juures meeles pidama seda, et Ta on Taaveti soost? Samamoodi võiksime küsida: Miks kutsuti Jeesust paljude poolt Taaveti Pojaks (näit. Mat.9,27)? Aga sellepärast, et selle tiitli kandjat peeti Messiaks – Jumalast võituks, kelles täituvad mitte üksnes Iisraeli vaid kõigi maailma rahvaste unistused ja lootused. Kirjutades: "Pea meeles Jeesust Kristust, kes on Taaveti soost," ütles Paulus sisuliselt: "Pea meeles, et Jeesus on Jumala poolt tõotatud Messias; pea meeles, et Jeesus on maailma Päästja – Kuningas, kes valitseb igavesti!"
Jeesus kutsus – Mat.11,28-30: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" See on kutse KÕIGILE. Need on lootusesõnad KÕIGILE. Jeesus tahab olla kuningaks KÕIGILE.
Kuid fraas "Taaveti soost" viitab ka Tema inimsusele, ühtekuuluvusele inimkonnaga. Ta elas meie sarnases ihus meie keskel. Ta on meie vend, kes on tuttav meie rõõmude ja murede ning kiusatustega. Ja sellepärast mõistab Ta meid täiuslikult, on kaastundlik meie nõtrustega ning aitab meid hädas (Heb.4,15).
Kui meil tuleb meeles pidada, et Jeesus sai inimeseks meie päästmiseks, siis ei tohiks me unustada ka seda, mida inimesed siin Temaga tegid – võtsid Ta kinni, tembeldasid Ta ülekohtuselt kurjategijaks ning surmasid kohutaval ristil. Ka ei tohi me unustada, et Jeesus laskis kõike seda endaga teha meie päästmiseks. Ta suri meie eest, makstes meie patuvõla. Ristil rippudes ütles Ta: "See on lõpetatud! (Joh.19,30). Sõnad, mida Jeesus kasutas, tähendavad otseses tõlkes: "Makstud täies ulatuses." Ärme siis unusta, et Jeesus maksis meie patuvõla täies ulatuses!
3. PEA MEELES JEESUST KRISTUST, KES ON SURNUIST ÜLES ÄRATATUD.
Seejärel kutsub Paulus meid meeles pidama, et Jeesus tõusis surnuist üles. Mida me selleks saaksime taha? Osa võtta ülestõusmispüha jumalateenistusest? Seda ka. Kuid kas ei aita meil Jeesuse ülestõusmist meelde tuletada ka iga osasaamise koosolek. Kui me siis meenutame Jeesuse surma, tuletame ühtlasi meelde ka Tema ülestõusmist seoses Tema tõotusega tulla tagasi ja süüa koos meiega "viinapuu viljast ... Jumala riigis" (Mrk.14,25).
Kuid on veel üks pühalik talitus, mille läbitegemisega me meenutame Jeesuse surma ja ülestõusmist. See on ristimine. Paulus kirjutab – Rom.6,3-5: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega." Iga kord, kui me kedagi ristime, meenutame me Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ja iga kord, kui oma ristimisele mõtleme, meenutame me Kristuse surma ja ülestõusmist.
Lasteaiaõpetaja rääkis lastele Jeesuse ristilöömisest, maalides sellest nii elava pildi, et üks väike poiss hüüatas: "See on kohutav!" Seejärel jätkas õpetaja: "Aga sellega see lugu ei lõppenud. Jeesus maeti hauda ja kolmandal päeval ärkas Ta surnuist üles ning tuli hauast välja." Väikese poisi silmad läksid suureks kui tõllarattad ning ta pahvatas: "Täitsa vägev!"
Jah, Jeesuse ülestõusmine on nii vägev asi, et see peaks olema meil alati meeles.
4. MINU EVANGEELIUMI JÄRGI.
Paulus kirjutas: "Pea meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud, kes on Taaveti soost minu evangeeliumi järgi." Selle viimase fraasi võib tõlkida ka: "See on minu evangeelium." Me võime seda edasigi tõlkida: "See on minu hea uudis," sest evangeelium tähendab head uudist, head sõnumit, rõõmusõnumit.
Kuid see pole vaid uudis, see pole vaid sõnum, see on tegu – Kristuse lunastav tegu. Ärme seda iial unusta.
Lugu räägib misjonärist, kes leidis Lõuna-Ameerika dzhunglist ühe indiaanlaste hõimu, kes elas laia jõe kaldal. Nende seas raevutses kohutav nakkushaigus ja inimesi suri iga päev. Oli ilmne, et nad vajasid meditsiinilist abi. Haigla ei olnudki nii kättesaamatus kauguses – vaid jõe teisel kaldal –, kuid need indiaanlased ei ületanud iial seda jõge, sest nad uskusid, et jões elavad kurjad vaimud ja vette astumine tähendaks kindlat surma.
Misjonär seletas, kuidas ta oli ületanud selle jõe ega saanud viga. Kuid see ei veennud neid. Siis kutsus ta nad kaldale ja sirutas oma käe vette, kuid seegi ei julgustanud neid vett puudutama. Ta astus vette ja läks edasi, kuni vesi oli tal puusadeni, ning pritsis seda ka endale näkku, kuid ka see ei aidanud. Ikka seisid nad kartlikult kaldal ega julgenud astuda vette.
Viimaks sukeldus misjonär üleni vette, ujus mõnda aega vee alla ning tuli veest välja teisel kaldal. Seal tõstis ta käe võidukalt üles taeva poole ning kutsus indiaanlasi endale järgnema. Alles nüüd lõid inimeste näod rõõmust särama ning nad ületasid jõe tema järel.
Kas mitte just seda ei teinud Jeesus? Ta sukeldus surmajõkke ning tuli välja teisel kaldal, et meie ei peaks enam kartma surma, vaid võiksime minna igavesse ellu koos Temaga! "See on minu evangeelium," ütles Paulus. See on minu hea uudis, rõõmusõnum kõigile, kes on kaua elanud surmakartuses. Surm on võidetud! Jeesus on selle võitnud!
Seda "igavest evangeeliumi" (Ilm.14,6) on kuulutatud kogu maailmas ja tänu Jumalale, et see on kõlanud ka meile, ning nüüd on meil kõigil võimalus osaleda selle edasi kuulutamises kõigile neile, kes seda veel pole kuulnud. Tehkem seda ustavalt, ehkki see on veel tänapäevalgi "juutidele pahandus ja paganaile jõledus." Ega me ei sunni kedagi seda vastu võtma, aga me ei saa ka sellest vaikida, sest see on nii "hea uudis"!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv