Milline on meie usk?
06.10.2012 - (1395)

Flp.3,12-14: "Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Kõikidel aegadel on olnud inimesi, kes on võtnud usuasja tõsiselt ning pürginud aktiivselt usus edasi oma eesmärgi poole. Ma usun, et meie oleme nende seas. Kas see tähendab, et meiega on kõik korras ja me oleme kindlasti õigel kursil? Kahjuks oskab hingevaenlane eksitada ka tõsiusklikke ja see peaks tegema meid valvsaks.
Ühed silmapaistvalt tõsiusklikud inimesed Jeesuse ajal olid variserid. Nad olid oma usuelus väga püüdlikud. Kuid ometi ei ole meil neist kuigi head arvamust. Me liigitame nad pigem Jeesuse vaenlaste kui sõprade hulka! Matteuse evangeeliumi 23. peatükis ütleb Jeesus kaheksa korda: "Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad!" Ka mäletame, et see oli variser, kes tõusis templis uhkelt püsti ja palvetas kõvasti: "Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!" (Luk.18,11.12). Teisisõnu: "Jumal, Sul on vedanud, et ma olen Sinu poolt!" Väga vähe head kirjutavad evangelistid variseridest.
Huvitaval kombel tuleb tõdeda, et ka juudi Talmudi kirjutajail kaldus arvamus variseridest sinna negatiivsesse poole. Nad pajatavad seitset liiki variseridest ja ainult üht liiki neist näitavad nad heas valguses. Nad nõustuvad, et olid mõned "jumalakartlikud variserid," kes tõesti armastasid Jumalat ja pühendunult püüdsid pidada Tema käske oma elus. Kuid suur enamus varisere olid teistsugused.
Olid "shõu variserid," kellele meeldis näidata kõigile oma religioossust. Ka Jeesus osutas neile, öeldes: "Kõik oma teod nad teevad selleks, et inimesed neid näeksid; sest nad teevad oma palvekaukad laiad ja oma rüüde tupsud suured. Nad armastavad ülemat paika lauas võõruspidudel ja esimesi istmeid kogudusekodades, ja teretusi turgudel ja et inimesed neid kutsuksid "Rabi!"" (Mat.23,5-7).
Olid "arvet pidavad variserid," kes pidasid hoolsalt arvet oma heade ja halbade tegude üle, püüdes kindlustada, et heade tegude kaalukauss oleks alati raskem halbade tegude omast.
Olid "kartvad variserid," kes uskusid, et Jumal on alati valmis nende peale oma viha välja valama, kui nad peaksid tegema midagi halba. Seepärast ei julgenud nad teha midagi, tegutsedes nii vähe kui võimalik.
Oli "küürus varisere," kes püüdsid näidata, kui alandlikud nad on, käies ringi pea maas, mis pani neid pidevalt põrkama kokku igasuguste asjadega.
Olid "veritsevad variserid," kes kartsid näha midagi keelatut, näiteks ligimese naist, ja kõndisid seepärast suures osas kinniste silmadega, mis aga pani neid sageli komistama ja kukkuma ja nii oli neil alati veritsevaid haavu.
Ja lõpuks olid "oota natuke variserid," kes olid, kui nende juttu kuulata, väga religioossed, kuid nad ei jõudnud iial oma jutluse praktiseerimiseni. Nad kavatsesid alati teha midagi "kunagi," kuid see "kunagi" ei saabunud kunagi!
Nagu mõistate, on vaenlasel varuks palju riukaid, kuidas püüdlikke usklikke eksitada, ka tänapäeval. Ja üheks levinuimaks riukaks on see, kuidas ta on õpetanud meid osavalt kasutama sõna "aga" või "kuid." Kui me äsja rääkisime sellest, milliseid varisere oli omal ajal olemas, siis samas stiilis jätkates võin öelda, et tänapäeval on olemas palju "aga" ehk "kuid" kristlasi. "Ma ei tahaks olla ebaviisakas, aga..." Ja me jätkame ebaviisakalt. "Ma ei taha vahele segada, aga..." Ja me segame vahele. Jne. Paljude inimeste usku ja tegutsemist võib iseloomustada sõnaga "aga" või "kuid."
Me võime selle kohta leida rohkeid näiteid Piiblist. Luk.9,57 räägitakse inimestest, kes tulid Jeesuse juurde ja ütlesid: "Issand, ma tahan Sind järgida, kuhu Sa iganes lähed!" Need on väga positiivsed sõnad. Kuid seejärel rikkusid nad kogu asja ära ühe sõnaga "aga." Aga "luba mind enne minna ja oma isa maha matta!" (Luk.9,59). "Aga luba mind enne jätta jumalaga oma kodakondsed!" (Luk.9,61). Nad käitusid nagu "kunagi variserid" ja vahel toimime sarnaselt meiegi.
Tähendamissõnas kümnest neitsist (Mat.25,1-13) soovisid kõik kümme neitsit minna pulma, aga viie lampides sai otsa õli. Tähendamissõnas suurest õhtusöömaajast (Luk.14,15-24) kutsuti kõik peole, kuid üks oli äsja ostnud põllu ja pidi minema seda vaatama, teine oli ostnud viis paari härgi ja soovis neid proovida, kolmas vabandas end sellega, et oli võtnud äsja naise ega soovinud katkestada mesinädalaid. Igaühel oli oma "aga," mis takistas kuuletumast.
Apostlite tegude raamatu 5. peatükis räägitakse Ananiasest ja Safiirast, kes soovisid jätta kaaskristlaste muljet oma heldemeelsusega, kuid nad olid oma rahas kinni nii, et valetasid mitte ainult inimestele, vaid ka Pühale Vaimule. Sama raamatu 26. peatükis räägitakse kuningas Agrippast, kes jõudis peaaegu veendumusele hakata kristlaseks, kuid valis siiski nautida üürikest aega paturõõme selle asemel, et kannatada ühes Jumala rahvaga viletsust (Heb.11,25).
Alati on olnud palju inimesi, kelle elu ja ka usuelu võiks iseloomustada sõnaga "kuid" ja "aga." Aga on ka teine sõna, mis iseloomustab paljusid inimesi, ja see on positiivne "seepärast." Me kõik vast oleme kursis Jeesuse suure misjonikäsuga Mat.28,18-20: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis [ehk seepärast] ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud!" Ja pajud lähevad seepärast, et Jeesus on neid käskinud seda teha – seepärast, et nendega on Jeesus, kellele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal – seepärast, et nad armastavad Jeesust – seepärast, et nad hoolivad oma kaasinimestest.
Jumal käskis Noal ehitada laeva. Noa oleks võinud puistata Jumala üle "kuide" ja "agadega." Polnud ju kunagi vihma sadanud ja üleüldse tundus mõte ehitada laev kuivale maale absurdsena, pealegi polnud Noa õppinud laevaehitust ega olnud neil võimsaid masinaid ja vahendeid, nagu tänapäeva laevaehitajail. Noa oleks võinud vaadata kõigele sellele ja öelda, "Aga, Jumal, kuidas ma suudan sellist asja teha?" Selle asemel ütles ta: "Jumal on käskinud, sellepärast ma teen seda!"
Jeesus kutsus kahtteist meest end järgima. Nad oleksid võinud küsida: "Issand, milliseid lisasoodustusi Sa meile pakud? Kas sa ostad meile ratastel, teisaldatava elamu, et meil oleks ilus mugav ase, kus igal ööl magada, kus on puhas WC ja köögis mikrolaineahi?" Kui kerge oleks neil olnud öelda: "Me tuleksime hea meelega, aga meil on perekond, äri ja rahalised kohustused. Me ei saa ju neid jätta!" Selle asemel aga ütlesid nad iseendale: "Issand kutsub, sellepärast ma lähen!" Nad olid "seepärast" kristlased.
Barnabas on üks ilusamaid Piibli tegelasi. Ta mõtles Jeruusalemma kogudusele, kus oli palju abivajajaid, ja ta süda sundis teda neid aitama. Tal oli põld, mis ilmselt ei seisnud tühjalt, vaid kus kasvatati toitu, aga ta müüs selle ja andis kogu saadud raha koguduse vaestekassasse (Apt.4,36.37). "Jumala rahvas vajab abi, sellepärast ma ohverdan oma vara," tegi ta otsuse. Vaevalt oleks Barnabasest saanud suur misjonitööline ja Pauluse truu abiline, kui ta oleks oma vara külge klammerdunud.
Nii leiame Piiblist mõlemaid – nii "aga" kui ka "seepärast" inimesi. On neid, kes ütlesid: "Ma tahan, Issand, aga..." Ja samuti teisi, kes ütlesid: "Issand on käskinud, seepärast..." Aga Kuidas on meiega tänapäeval? Oleme me kristlased, kelle usku võib kirjeldada sõnaga "aga," või sobib meie kirjeldamiseks kõige paremini sõna "seepärast"?
Tänapäeval on rohkesti neid, kelle kohta sobib Joh.12,42.43 kirjeldatud suhtumine. Seal on öeldud: "Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse [Jeesusesse]; kuid [aga] variseride pärast nad ei tunnistanud seda, et neid ei lükataks kogudusest välja. Sest nad armastasid austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt."
"Ma usun Jumalasse, aga kõik ei pea sellest teadma! Ma olen kristlane, kuid miks ma peaksin sellest kõigile kuulutama? See paneks neid minule viltu vaatama. See vähendaks minu shansse karjääriredelil. Ma olen usklik, kuid ma olen hõivatud inimene; mul pole religiooni praktiseerimiseks palju aega. Minu usk on mu südames, ega see peagi sealt kõigile välja paistma! Ma käin kirikus, aga ma käin ka mujal; ma usun Jumalasse, aga ma usun ka horoskoopi..."
Siiski on ka teistsuguseid inimesi, kes ütlevad: "Ma olen kristlane ja seepärast püüan alati käituda Kristuse evangeeliumi vääriliselt. Ma olen kristlane ja seepärast tunnistan oma Issandast igal võimalusel. Ma olen kristlane ja seepärast ei võta ma omaks maailma patuseid eluviise. Ma olen Jumala laps ja seepärast usun ma palve jõusse."
Paljud teist on kuulnud George Müllerist – 19. sajandi kristlikust evangelistist ja paljude Inglismaal Bristolis asunud lastekodude juhatajast, kes oma eluajal hoolitses 10,024 vaeslapse eest. Kõik algas sellest, et ta ühel päeval märkas Bristoli tänavail sadu kodutuid lapsi. Ta oli sellest nii liigutatud, et otsustas neid aidata.
Sel hetkel oli tal taskus vaid kaks penni. Ta oleks võinud öelda: "Ma näen suurt vajadust, aga mul pole raha, et midagi ette võtta."Kuid ta oli kristlane, keda iseloomustas sõna "seepärast." Ta nägi palju vaeslapsi, seepärast asutas ta lastekodu. Kuidas ta sellega hakkama sai? Jumalalt ärdalt abi paludes. Ja Jumal aitas teda imeliselt. Tal oli alati jutustada liigutavaid lugusid palvevastustest. Ta pidas nende kohta arvestust. Tema päevikutes, mil hõlmavad üle 3000 lehekülje, on ära toodud ka tema palved ja enam kui 30 tuhande juures on märge, et need said vastatud.
Ühel õhtul lõppes lastekodus kogu toit ja Müller ei teadnud, millega hommikul lapsi toita. Ta palvetas ja kell 3 hommikul ajas üks pagar ta üles ning ütles: "Mul ei tule und. Ma lähen oma pagaritöökotta ja hakkan leiba küpsetama. Kas sulle sobiks, kui ma tooksin mõned leivad hommikul sinu lastekodusse?"
Kord juhtus üks piimaveo auto minema rikki just orbudekodu ees päeval, mil neil ei olnud piima. Autojuht astus sisse ja ütles: "Mul on terve koorem piima, mis kõik läheb nüüd pahaks. Kas te ei tahaks piima, annan täiesti muidu?"
Kord, kui ta oli ületamas Atlandi ookeani, sattus nende laev paksu udusse. Pöördudes kapteni poole, ütles ta: "Ma tulin teile teatama, et ma pean olema kodus laupäeva pärastlõunaks."
"See on võimatu," vastas kapten.
"Hästi," ütles Müller, "kui teie laev ei saa seda teha, siis leiab Jumal mõne teise tee. Ma ei ole iial hilinenud oma ülesandeid täitma juba 57 aasta jooksul."
"Ma aitaksin sind heameelega, kui ma vaid suudaksin," vastas kapten, "kuid siin ei suuda keegi midagi teha!"
"Lähme kajutisse ja palvetame," ütles Müller.
"Kas sa ka tead, kui tihe on udu?" küsis kapten.
"Ei," vastas Müller," minu silmad ei vaata udu tihedusele vaid elavale Jumalale, kes juhib iga minu elu olukorda!"
Koos sisenesid nad kajutisse ja Müller palus: "Oh, Issand, kui see on Sinu tahtmine, siis palun kõrvalda udu. Sa tead tööd, mille Sa oled mulle andnud laupäeva õhtuks. Ma usun, et see on Sinu tahtmine."
Kui ta oli lõpetanud, oli kapten valmis ka palvetama, kuid Müller puudutas teda õlast ja palus, et ta seda ei teeks. "Esiteks," ütles Müller, "sa näitad sellega oma uskmatust, ja teiseks – ma usun, et Ta on seda juba teinud, nii et sul ei ole enam tarvis selle pärast palvetada!"
Kapten vaatas imestusega Müllerile otsa, see jätkas: "Ma tunnen oma Issandat juba 57 aastat ja selle aja jooksul ei ole olnud üht ainsatki päeva, mil mul oleks ebaõnnestunud Temaga kontakti saada. Tõuse üles ja ava uks – ja sa leiad, et udu on kadunud."
Kapten avas ukse – udu oli tõepoolest kadunud!
Ikka ja jälle – 60 aasta jooksul 30 tuhat korda – said Mülleri palved kuuldud, sest ta oli "seepärast" kristlane. "Lapsed vajavad abi, seepärast ma hoolitsen nende eest."
Milline on meie usk? Oleme me "aga" kristlased, kes leiavad aina vabandusi, miks mitte täita Issanda tahet, või oleme me "seepärast" kristlased, kes teevad asju sellepärast, et Jumal neilt seda ootab ja inimesed seda vajavad. Jeesus oli "seepärast" Mees, kes nägi inimeste lootusetut olukorda ning seepärast tuli taevast alla ja lunastas meid surmast. Meil on käia palju lühem tee, et olla Tema eeskujul "seepärast" rahvas!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv