Mis ma pean tegema?
06.11.2004 - (1954)

Markus jutustab meile ühe episoodi Jeesuse elust – Mrk.10,17-22: "Ja kui Ta ära läks teele, jooksis keegi Ta juurde, langes põlvili Ta ette ning küsis Temalt: "Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?" Aga Jeesus ütles talle: "Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal. Käsud sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa ei tohi kedagi petta; sa pead oma isa ja ema austama!" Aga ta kostis ja ütles Temale: "Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!" Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu ning ütles talle: "Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!" Tema aga jäi murelikuks selle sõna pärast ja läks ära kurva meelega, sest tal oli palju vara."

Kui ilusti ja paljutõotavalt kõik algas – ja kui kurvalt lõppes!

Kuidas meeldib Jumalale ja Jumala kogudusele, kui keegi tuleb siira küsimusega südames: "Mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?" Selle noormehe siirust rõhutas veel see, et ta tuli lausa joostes ja langes põlvili Jeesuse ette. Tal pidi olema tõsi taga!

Sarnaselt küsisid inimesed ka nelipühipäeval, olles ära kuulanud Peetruse jutluse: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" (Apt.2,37). Ja ka neil oli tõsi taga, sest nagu mainib Luukas, läks Peetruse jutlus "neil südamest läbi."

Mitte väiksema erutuse ja tõsidusega esitas sellesama tähtsa küsimuse Paulusele ja Siilasele Filipi vangihoidja, kellest kirjutab Luukas – Apt.16,29.30: "Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad ka välja ning ütles: "Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?""

Nii on ikka küsitud ja ilmselt oleme ka meie seda teinud, kuidas me muidu täna siin oleme.

Kuid tuleme nüüd tagasi esimesena mainitud innuka noormehe juurde. Meil on tõesti kogu südamest kahju, et nii paljutõotavalt alanud kohtumine nii kurvalt lõppes. Aga just samuti võib juhtuda ka meiega, kui me ei mõista selles loos peituvat iva ega võta siit õppust. Lõppude lõpuks elas see noormees inimeste silmis laitmatut usuelu. Kui Jeesus osutas tema tähelepanu vajadusele pidada Jumala kümmet käsku, siis ütles ta siira südamega: "Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!"

"Haruldane usklik inimene, lausa eeskujulik adventist," ütleme meie, kes me peame nii tähtsaks Jumala käskude pidamist. Ja Jumala käskude pidamine on tähtis, "see on iga inimese kohus," ütleb Koguja (Kog.12,13). See on ka Jumala lõpuaja rahva üks silmapaistev tunnus. Ilm.14,12 kirjutab neist: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" Maailma inimesed ei pea Jumala käske, isegi enamus kristlasi ei pea kõiki Jumala käske! Aga see noormees võis siiralt öelda Jeesusele: "Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!"

Pole ime, et "Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu," nagu märgib evangelist Markus. Jeesusele tõesti meeldis see noormees. Kuid kahjuks siin, sellise hea noodiga, see lugu ei lõppenud. Miks?

Jeesus ootas temalt veel enamat! Ta ütles: "Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!" Üks oluline asi puudus, ainult üks – ja just see sai noormehele saatuslikuks!

Evangelist Matteus kirjutab samast episoodist nii – Mat.19,21: "Jeesus ütles talle: "Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!"

Noormees pidas kõiki Jumala käske, ja siiski ei olnud täiuslik! Paneb mõtlema, eks? Aga kas siis peab olema täiuslik? Kas üldse saab keegi olla täiuslik? Ilmselt peab ja saab, kui Jeesus ütles – Mat.5,48: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik."

Aga kas siis kõiki Jumala käske pidav inimene ei ole täiuslik? Asi on selles, et käsul on kirjatäht ja vaim. Ja kui inimene peab vaid käsu kirjatähte, ei ole ta täiuslik. Käsu kirjatähte võib inimene pidada ise, ja sellega sai hakkama ka meie noor kangelane. Aga et käsu vaimu järgi elada, selleks on vaja Jumalat.

Käsu vaim nõuab jumalikke tegusid, sest käsu vaim (armastus) ütleb – Mat.5,44.45: "Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas." Näete, alles käsu vaimu järgi elamine, kõigi inimeste armastamine, teeb meist Jumala lapsed!

Ja kuidas veel tuleb armastada? Jeesus ütles – Joh.13,34: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud!" Vähe on armastada inimliku armastusega, meil tuleb armastada jumaliku armastusega – nii nagu Jumal meid on armastanud! Piibli kuldsalm ütleb, kuidas on Jumal meid armastanud – Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!"

Käsk nõuab, et me armastaksime kõiki jumaliku armastusega; käsk nõuab meilt lausa Jumala tegu, et me võiksime olla Jumala lapsed ja pärida Jumala riigi. Oma armastuses andis Jumal kõik, kui Ta loovutas meie eest oma ainsa Poja. Rikkalt noormehelt ootas Jeesus loobumist vaid oma suurest varandusest. Milleks? Et osutada armastust vaeste vastu, leevendades nende häda. Seda nõudis sellesama käsu vaim, mille kirjatähest ta pidas hoolega kinni.

Aga ikkagi jääb meid vaevama küsimus: Kuidas on võimalik elada käsu vaimu järgi, kuidas on võimalik armastada nii, nagu Jumal meid on armastanud? Jumal on meid armastanud oma tegude kaudu; kuidas on meil võimalik teha Jumala tegusid?

See viimane küsimus võib tunduda väljakutsuv, kuid just selle esitasid Jeesusele Tema jüngrid, küsides – Joh.6,28: "Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?" Ilmselt oleme jõudnud ühe sammu võrra edasi. Enne me küsisime: "Mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?" Saime vastuse, et selleks ei piisa ainult käsu kirjatähe täitmisest, s.o. oma tegudest, vaid meil tuleb ilmutada ka käsu vaimu, tehes Jumala tegusid. Nüüd me küsime ühes jüngritega: "Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?"

Jeesus vastas neile ja vastab ka meile – Joh.6,29: "See on Jumala tegu, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud!" Kas keegi on üllatunud? Nii lihtne see ongi. Ja mina ootasin midagi erilist!

"See on Jumala tegu, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud!" Kas tõesti usk on üle kõige? Kas tõesti usk on jumalik tegu ja usu läbi tehakse Jumala tegusid? Jah, elav usk Jeesusesse on enam kui käsu kirjatähe täitmine, see võimaldab ka mõista ja täita käsu vaimu.

Ärgu nüüd keegi minust valesti aru saagu. Käsu kirjatähe pidamine on vajalik. Jeesuski ütles rikkale noormehele esmalt – Mat.19,17: "Kui sa tahad minna elu sisse, siis pea käsud!" Kuid kui noormehe vastus ilmutas, et ta oli piirdunud vaid käsu kirjatähe täitmisega, lisas Ta – Mat.19,21: "Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!"

Üksi käsu kirjatähe täitmine ei tee veel kedagi täiuslikuks, ehk pühaks, õigeks. Aga et mõista käsu vaimu ja selles elada, tuleb ilmutada usku ja võtta vastu Jeesus.

Kuid ärgu ka siin keegi mind valesti mõistku, nagu saaks inimene õigeks Jumala ees käsu kirjatähe ja vaimu täitmise läbi, s.o. ikkagi oma (inimlike ja jumalike) tegude läbi. Paulus kirjutab, et meid "mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses" (Rom.3,24). Usus võtame me vastu Jeesuse, Jumala päästva armu, ja selle tulemuseks on, et me hakkame mõistma käsu vaimu ja selle järgi elama, sest Jeesus elab nüüd meie sees.

Kui rikas noormees oleks Jeesuse vastu võtnud, hakanud käima Tema järel, nagu Jeesus talle ettepaneku tegi, oleks ta mõistnud käsu vaimu ja hea meelega jaganud kogu oma suure vara vaestele, ilmutades sellega armastust oma kaasinimeste vastu. Ja ta oleks olnud vaba ja õnnelik, tehes ka teisi Jumala tegusid.

Mis takistab meil tegemast Jumala tegusid? Mis takistab meil olemast täiuslik? Eks ikka usupuudus. Meil on vähe usku Jeesusesse, et Ta annab meile kõik vajaliku, kui me loobume kõigest, et järgida Teda. Aga me vajame Teda, sest Tema on meie usu alustaja ja täidesaatja (Heb.12,2). Ta on meie ainus lootus. Ta on meie elu. Ja usk Temasse on niisama tähtis Jumala lõpuaja rahva tunnus kui Jumala käskude pidamine, nagu me ikka tuletame meelde – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!"

Me ei pea lahkuma kurvalt, nagu see noormees. Me võime võtta vastu Jeesuse kutse, jääda Tema juurde ja olla rõõmsad. Sest kui meil on Jeesus, siis on meil kõik ja me suudame kõik Temas, kes meid teeb vägevaks (Flp.4,13).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv