.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Virve Toom
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6644)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Hoolitsegem oma abielu eest!
07.02.2009 - (1842)

Ps.127,1: "Palveteekonna laul Saalomonilt. Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu! Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu!"
Seda salmi kasutatakse tihti abielust rääkides. Ilma Jumalata seda ehitades näeme vaeva ilmaaegu! Ja püüdes seda hoida ilma Jumalata, näeme vaeva ilmaaegu. Seepärast võime julgesti öelda, et õnnelik abielu on üks palveteekond, kus ei võeta midagi ette ilma rohke palveta. Palves saame Jumala käest tarkust ja palves saame Temalt ka jõudu seda tarkust rakendada. Palves valab Jumal meie südamesse armastust, omakasupüüdmatut armastust – seda ainsat jõudu, mis abielu koos hoiab. Nii et Piibel nimetab õigesti seda laulu "palveteekonna lauluks."
Abielu on Jumala poolt inimese jaoks loodud esimene institutsioon; see anti isegi enne emadust-isadust või kirikut! Juba see fakt räägib kõnekalt. Me ei saa olla head ja edukad lapsevanemad, kui me ei ole kõigepealt head abikaasad, kui me ei austa oma abielukohustusi. Hea ja õnnelik abielu võib eksisteerida ka ilma lasteta, kuid hea ja õige laste kasvatamine pole võimalik ilma hästi toimiva abieluta.
Me ei kujuta ette ka kristlikku kirikut ilma tugevate perekondadeta, mis on rajatud õnnelikele abielusuhetele. Nii et kui me soovime rajada kogudust, mis austab Jumalat ja toetab meie kristlikku kogemust, peame me esmalt rajama head perekonnad, mille aluseks on head abielud. Head abielusuhted on pinnas, millele me ehitame hea perekonna, millele omakorda ehitame hea koguduse ja lõpuks hea ühiskonna. Abielusuhted mõjutavad isegi meie igavest saatust. Nende mõju meie vaimulikule elule on nii suur, et need võivad ühest küljest imeliselt toetada meie vaimulikku kasvu, teisest küljest aga traagiliselt uputada meie usulaeva.
Kui meie abielu oleks puu, mida me siis teeksime, et see oleks terve ja viljakas? Ma pakun välja neli elementi õnnelikuks ja viljakaks abieluks:
1. ABIELU OLEMUSE MÕISTMINE. Me ei kohtle kõiki puid ühtviisi. Mitte kõik puud ei vaja sama palju vett, ega ole hea neid kärpida samal viisil. Me peame tundma puid, et saada neist parima.
Mis on abielu? Küsime seda selle loojalt, sest Tema peaks teadma seda kõige paremini. Piibel ütleb, et abielus on inimesed "üks liha" (1.Ms.2,24), mis Piibli keeles tähendab "üks inimene." Kui Aadam nägi Eevat, ütles ta: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast!" (1.Ms.1,23). See tähendab, et ta leidis oma abikaasas kellegi enda sarnase – kellegi, kellega ta võis mõtteid jagada ja kelles ta nägi enda kuju, soovide ja ideaalide peegeldust. Abielus peaks valitsema selline harmoonia, et kaks inimest, kaotamata oma individuaalsust, moodustavad ühe kõrgema terviku. See ühtsus peaks olema nii täielik, et Jeesuse sõnade kohaselt peaks see kestma igavesti. Ta ütles – Mat.19,6: "Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!"
Esimene tingimus õnnelikuks ja viljakaks abieluks on siis selle olemuse mõistmine. See on nagu elupuu Jumala Linnas, mis kasvab "mõlemal pool jõge," olles siiski üks "elupuu" (Ilm.22,2) – kaks tüve aga üks võra! Seda ideaali silme ees ja südames hoides vaadelgem nüüd, kuidas me saame rajada sellise hea abielupuu ja seda hoida.
2. ÕIGETE INSTRUKTSIOONIDE JÄRGIMINE ABIELU ISTUTAMISEL. Me ei või istutada puud millal ja kuhu tahes. Kõigile puudele ei sobi ühesugune pinnas. Ei ole ka iga aastaaeg hea puu istutamiseks.
Jumal, kes on loonud abielu, nagu Ta on loonud ka puud, teab, et parimaks pinnaseks sellele on ühesugune usk ja arusaamine meie kristlikest ideaalidest. Just sellepärast keelas Jumal Iisraeli lastel abielluda paganaist kaananlastega. 5.Ms.7,1-4 on kirjutatud: "Kui Jehoova, su Jumal, viib sind sellele maale, mida sa lähed pärima, ja Ta ajab su eest ära paljud rahvad: hetiidid, girgaaslased, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, seitse rahvast, suuremad ja vägevamad sinust, ja kui Jehoova, su Jumal, annab nad sinu kätte ja sa lööd neid, siis hävita nad sootuks: ära tee nendega lepingut ja ära anna neile armu! Ja ära saa nendega langudeks; oma tütart ära anna tema pojale ja tema tütart ära võta oma pojale, sest ta ahvatleb su poja loobuma minu järelt ja teenima teisi jumalaid."
Me ei peaks abielluma inimesega, kellega me ei jaga ideaale oma eluks. Me peaksime abielluma inimesega, kes soovib käia meiega sama teed samade eesmärkide poole. Me ei pea olema täpselt ühesugused; seda ei juhtugi. Me peame olema üksteist täiendavad, mitte ühesugused. Kuid abielu ei saa olla õnnelik ja igavesti kestev, kui abikaasad lähevad erinevates suundades oma erinevate eesmärkide poole. See hävitab abielu ühtsuse ja rõõmu.
Milline on parim iga abiellumiseks? See võib oleneda maa kultuurist ja partnerite arengutasemest. Vanas Iisraelis ja paljudes teistes maades oli heaks tavaks panna tütar mehele 12-aastaselt. Tänapäeval ja eriti Lääne kultuuris on keskmine abiellumise iga umbes kaks korda kõrgem ja näitab tõusutendentsi, kusjuures paljud abielluvad alles peale 30. eluaastat. Minule õpetati abiellumiseks parimat aega nii: Kas sõjaväeteenistuses käidud? Kas püsiv töökoht ja sissetulek olemas? Kas püsiv eluase olemas? Kui sa saad vastata neile küsimustele "Jah!" alles siis võid sa mõelda "Jah!" ütlemisele altari ees!
Nagu me ei saa järgida vana-aja tavasid, nii ei pea me tingimata järgima ka tänapäeva kombeid. Minu arvates on kaks noort inimest abiellumiseks valmis siis, kui nad tunnevad teineteist hästi ning mõistavad, mida abielu endast kujutab – selle rõõmudes ja muredes, eesõigustes ja probleemides; kui nad mõistavad, et armastus pole ainult tunne – tõmme või keemia, nagu tänapäeval öeldakse –, vaid eelkõige kohusetundlik pühendumine; kui nad mõistavad, et armastus pole ainult saamine, vaid eelkõige andmine – enda andmine, aja andmine, raha andmine, asjade andmine, andeks andmine ja tihti ka alla andmine; ja kui nad on võimelised elama psühholoogiliselt ja majanduslikult sõltumatult oma vanemaist. 1.Ms.2,24 ütleb: "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!"
Teine tingimus õnnelikuks ja viljakaks abieluks on siis õigete instruktsioonide järgimine abielupuu istutamisel. Need instruktsioonid leiame Piiblist.
3. ABIELU KASTMINE JA VÄETAMINE. Puu vajab vett ja väetist. Isegi puud, mida inimesed ei kasta ega väeta, saavad ikkagi vett ja väetist Jumala käest vihma, õhu, tuule ja pinnase kaudu. Kuid oma abielupuud ei saa me jätta elu "loodusjõudude" hoolde. See vajab meie teadlikku, vabatahtlikku ja püsivat hoolt. Mida me saame teha, et see oleks terve ja viljakas?
Nüüd te ootate vist minult tuhandet nõuannet õnnelikuks abieluks, kuid ma pean valmistama teile pettumuse, sest mul on neid ainult üks! Armastage teineteist! Armastus on abielu kõige suurem vajadus. See on selle õhk, vesi ja toit! Ma ei hakka teile lugema 1. Korintose 13. peatükki, kus on hästi kirjeldatud armastuse kogu olemust. Seda võite te ise lugeda – ja tehke seda kindlasti – ja abikaasad, tehke seda kindlasti koos! Aga ma jutustan teile mõned lood.
Osella on 69 aastane ning on olnud lesk 39 aastat. Tema abikaasa, Sergio, oli noor adventjutlustaja, kes suri vähki 34-aastaselt, olles just saanud isaks. Osella oli siis noor naine ja väga noor ema. Ta oleks võinud uuesti abielluda, et leida lohutust ja abi, kuid ta eelistas oodata Sergiot Jumala riigis. Tema armastus Sergio vastu oli tugev ja püsiv – mitte ainult nende nooruspäevil, vaid ka raske haiguse ajal ja lesepõlve aastail.
Tõeline armastus on tuli, mida pole võimalik kustutada. Ül.8,7 on kirjutatud: "Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed!"
Amadeo ja Nelli olid õnnelik abielupaar, valmis alati teine-teist julgustama ja aitama. Kui Nelli jäi haigeks ja nõrgaks, võttis Amadeo end töölt lahti ja veetis kogu oma aja koos abikaasaga. Kui siis Nellit tabas ajuinsult ning ta kaotas täielikult oma tervise ja mõistuse ning pandi haiglasse, käis Amadeo teda iga päev vaatamas, et teda toita ja veeta temaga kogu õhtupooliku. Naine ei suutnud öelda sõnagi. Tema suust tulid vaid mingid veidrad helid, millel polnud tähendust kellegi jaoks, väljaarvatud Amadeo, kes, armastusest naise vastu, suutis näha neis mõtet ja lohutust.
Siis Amadeo suri ega saanud enam minna oma haigele naisele armastust pakkuma. Keegi ei rääkinud Nellile juhtunust. Võib-olla poleks ta ka seda mõistnud. Kuid ta oli tundnud kogu aeg selle armastuse kohalolekut ning see oli hoidnud teda elus. Kui see armastuse kohalolek lakkas, suri ka tema lühikese aja pärast.
Armastus on elu – mitte ainult neile, kes seda vastu võtavad, vaid ka neile, kes seda pakuvad. Ma olen kindel, et pakkudes oma naisele armastust, andis Amadeo oma naisele ka elu. Kuid samal ajal sai ta ka oma naiselt vastu armastust ja elu. Apt.20,35 kuuleme Paulust kõnelemas: "Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!"
Lugu räägib ühest leeprahaigest Aafrika mehest, kes haiguse pärast pidi olema eemal oma perekonnast. Moondunud liigestega ja võimetu end ise toitma, oli ta siiski õnnelik. Keegi ei suutnud mõista, kuidas võis mees sellises olukorras naeratada..., kuni nad avastasid tema saladuse.
Haigla territoorium oli ümbritsetud kõrge taraga, nii et keegi ei saanud minna välja ega tulla sisse ilma loata. Polnud kerge omada kontakte väljaspool elavate inimestega. Kuid seda pidalitõbist külastas noor ilus daam, tema naine. Ta oli vaene ning pidi töötama kõvasti, et toita ennast ja nende lapsi, kuid iga päev leidis ta pisut aega, et tulla ja näha oma haiget abikaasat. Nad ei saanud tulla teineteise lähedale ja isegi rääkida oli raske. Naine pidi jääma plangu taha ja mees võis näha teda vaid kaugelt. Nad ei saanud jagada palju – vast mõne naeratuse ja võib-olla ka mõne sõna. Kuid nende väheste armastuseavalduste kaudu tuli mehe ellu nii palju rõõmu. Ta oli ikka veel hinnatud mees, kui tema naine võis tulla ja olla temaga iga päev pisut, kuigi ta oli inetu välimusega, kuigi ta ei saanud anda perele raha, kuigi ta ei saanud oma naist kallistada ega isegi normaalselt rääkida. Tõeline armastus leiab palju teisi teid suhtlemiseks ja jagamiseks.
Teine tingimus õnnelikuks ja viljakaks abieluks on siis abielu toitmine, kastmine ja väetamine ning selleks peamiseks toiduks, veeks ja väetiseks on armastus!
4. ABIELUPUU PÜGAMINE JA TAASTAMINE. Elu lubab harva puul kasvada täiuslikult. Kasvavad mõne oksad, mis tuleb tagasi lõigata. Sarnaselt ei ole ka abielu, isegi mitte õnnelik abielu ilma probleemideta. Kes on valmis elama ainult probleemideta abielus, ärgu parem üldse abiellugu! Hea abielu on selline, kus mees ja naine õpivad parandama oma vahekorda, kui midagi peaks minema viltu. Õnneliku abielu eelduseks pole täiuslikud partnerid vaid alandlikud inimesed, kes suudavad hinnata oma tõelist olukorda ja kõrvaldada sealt kõik, mis on paha.
Eriti suurt ohtu abielule kujutavad nn. vesivõsud – armukesed või kõrvalhüpped või juhuslikud vahekorrad. Need tuleb otsustavalt ära lõigata juba nende eos. Heb.13,4: "Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata! Sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid." Ja, oh, kuidas elu ise neid nuhtleb! Mida varem ja kiiremini ja täielikumalt saavad need vesivõsud ära lõigatud, seda rohkem on shansse abielu õnne taastamiseks. Kui aga nendega kiiresti ja otsustavalt ei tegelda, on katastroof vältimatu. Kui palju häid abielulaevu on hukkunud neil karidel! Hoidku Jumal meid nende eest!
Sissejuhatav kirjakoht kõlas: "Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu! Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu!" See tähendab, et kui me soovime õnnelikku abielu, peame paluma Jumalal seda ehitada ja kaitsta. See aga nõuab meilt usku, tõelist armastust ja alandust.
Meie abielu on meie elu ja meie endi huvides on selle kallal vaeva näha. Jumal on meie kõrval, et anda meile nõu ja toetust. Meie teha on võtta vastu Tema nõuanded ja abi. Ja kui me seda teeme, on tasuks õnnelik elu ja õnnistus meile enestele, meie pereliikmetele, kogudusele ja kogu ühiskonnale – õnnistus, mis ei piirdu ainult selle eluga, vaid jätkub igavikus. Selleks olgu abielu meile palveteekonnaks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv