Kannatlik Jumal
07.03.2015 - (1316)

Jeesus tuletab meelde laodikealasele – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan..." Milleks? Et südant okupeerida, röövida? Ei, et inimese südames elaks see Üks, kelle jaoks süda on loodud, ilma kelleta on inimsüda tühi! Vaid Tema toob sinna rahu, rõõmu ja õnne – tõelise elu!
Kuidas Ta südamesse siseneb? Kas Ta tuleb ja avab ning võtab oma koha sisse? Tal on ju selleks õigus! Ei, Ta koputab vaikselt, tagasihoidlikult. Tal on vaid üks kindel eesmärk – päästa inimene. Ja kui Tal see ei peaks õnnestuma, siis vähemalt näidata inimesele, et Ta armastab teda ning soovib talle parimat.
Ja nii Ta koputab... kannatlikult... mitu korda. Me nimetame seda Jumala hääleks, südametunnistuse hääleks. Jeesus ise tunnistab – Luk.13,34: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud koguda sinu lapsi otsekui kana oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!"
Ma olen lugenud ühest metsatöölisest Austraalias, kes ehitas metsa äärde väikese onnikese. Tulnud ühel päeval töölt koju, leidis ta kohkunult, et siin möllanud tulekahju oli hävitanud tema väikese kodu. Ta läks sinna, kus oli seisnud kanakuur. Ka seal oli vaid tuhk ja põlenud traadijupid. Tema jalge ees lebas hunnik kõrbenud sulgi. Mõtlematult lõi ta selle jalaga ümber – ja mis ta nägi?! Selle alt ronisid välja neli väikest udusulis kanapoega, kes olid elus tänu ema armastusele!
Nii tahab kaitsta ja varjata Jumal meid, nagu on tõotatud ka Laulude raamatus – Ps.91,4: "Oma tiivasulgedega kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju."
Jeesus hüüab täna: "Pärnu, Pärnu... Kui mitu korda ma olen tahtnud koguda sinu lapsi otsekui kana oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!" Inimesed käivad iga päev kiriku uksest mööda. Mõned astuvad sisse, mõned välja. Nende sõbrad manitsevad ja kutsuvad neid; nende läbielud manitsevad ja kutsuvad neid. Kui mitu korda! Mõni on teinud tõotusi, andnud lubadusi, nagu Juhan Liivi loos "Peipsi peal," aga on Jumalat petnud, narrinud.
Aga Tema koputab ikka veel! Inimesed elavad patuelu, aga Jumal ikka veel ootab ja koputab. Patuvõlg kasvab. Ühel mehel Jeesuse tähendamissõnas (Mat.18,23.24) oli see juba 10.000 talenti! See ei kasvanud nii suureks ühe päevaga! Aga Jumal ikka koputab ja ootab. See ootamine tundub nagu liigsena, sest inimene nagunii ei jõua nii suurt võlga ära maksta! Inimesel endal pole ühtegi talenti. Ühes teises tähendamissõnas räägitakse Jumalast kui isandast, kes usaldas oma parimale sulasele 5 talenti. Kauplemisel sai sellest 10 talenti. Aga võlg on 10.000 talenti! Aga Jumal ikka ootab!
Mida? Et sa Ta sisse laseksid, ja Tema saaks maksta ära kogu sinu võla! See on päästmise kogemus! Paulus koges seda, mille peale ta kirjutas – Gal.2,20: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest." Oma elu hinnaga maksis ta meie patuvõla!
Sellest ei peaks me järeldama, et las aga võlg kasvab, küll Tema selle ära maksab! 1.Ms.6,3.7 leiame hoiatuse: "Aga Jehoova ütles: "Minu vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!" Ja Jehoova ütles: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada.""
Mis? Kas Jumala kannatus katkes? Ei, patu mõõt sai täis! Ja miks Ta üldse kannatab, miks Ta ootab? – 2.Pet.3,9: "Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid Tema on pika meelega teie vastu; sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!" Kuid Ta ei oota igavesti, nagu ütleb juba järgmine salm – 2.Pet.3,10: "Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam."
Jutlustades Jumala kannatlikkusest Ateena linna rahvale, ütles Paulus muuseas – Apt.17,30.31: "Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama, sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!"
Armsad sõbrad, pime kesk-aeg on möödas, mil Jumal pidi palju sallima, palju kannatama... lausa pilkajatega! Ühest raamatust lugesin: "Omal ajal, kui paavst tahtis raha ristisõdade korraldamiseks, oli ühel tema saadikuist Poolas kaasas patukustutuse abinõudena (1) kabi eeslilt, kelle seljas põgeneti Egiptusesse; (2) sulg peaingel Gabrieli tiivast, mille ta oli kaotanud, kuulutades Kristuse sündi; (3) kaks pead vuttidelt, mis saadeti Iisraeli rahvale toiduks; (4) õli, millega paganad tahtsid praadida Johannest; (5) pulk redelist, mida Jaakob oli näinud unes; (6) natukene roostet püha Peetruse võtmekimbust." Sellist äri ajasid kesk-ajal juhtivad kirikutegelased, kes pidasid end loomulikult usuinimesteks! Ja Jumal pidi nendega kannatama!
Täna on need "teadmatuse ajad" vast möödunud, kuid sellegipoolest me kohtame sarnast rumalust, millega jäi vahele üks ka enda arvates tark inimene. Kui temalt küsiti: "Kas sa Piiblit oled lugenud?" vastas ta hooplevalt, et on selle raamatu mitu korda läbi lugenud ja tunneb seda kaanest kaaneni väga hästi. "Siis sa tead ka, millest on kirjutatud Piiblis Joonatani raamatus?" Muidugi tean – ikka sõdadest," vastas ta huupi. Ma küsin tõsiselt: Kui palju kristlasi tunnevad oma Piiblit?
Jumal on kannatlik, kuid Tal on kergem kannatada uskmatutega ja nendega Ta kannatab kauem. Keegi on öelnud, et uskmatute jumalapilked on nagu koera haukumine kuu peale! Nad ei tea, mida nad teevad. Usklikega on aga lood teisiti. Jeesus ütles neist tähendamissõna – Luk.13,6-9: "Ja Ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!"
Inimene ütleb: "Mina kannan vilja!" Kuid millist? Kas sellist? – Gal.5,22.23: "Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Kui palju? – Joh.15,5: "Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!" Mõeldes sellele, peame möönma, et Jumal on ikka väga kannatlik!
Jumalal on ka see õigus – Mat.21,19: "Ja nähes üht viigipuud tee ääres, läks Ta selle juurde, aga ei leidnud sealt pealt midagi muud kui ainult lehti. Ja Ta ütles puule: "Ärgu iialgi enam kasvagu sinust vilja!" Ja kohe kuivas viigipuu ära." Aga kui vähestega Ta talitab nii! Ta koputab... ootab. Me peame tegutsema – täna! Heb.4,7: "Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid!"
Üks inimene tõi merest välja kivi. Kui see kaldal tema käest maha kukkus ja purunes, nägi ta enda imestuseks, et kivi oli seest täiesti kuiv. Kui kaua oli see kivi lebanud vees ja ometi ei olnud ta lasknud vett tungida enda sisse! Prohveti läbi ütleb Jumal – Hes.11,19: "Ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame!" See on Jumala tõotus, kuid selle täitumiseks tuleb avada Talle oma südame uks!
Praktika näitab, et tavaliselt maadleb inimene Jumalaga, kuni väsib – ja alles siis langeb jõuetuna Jumala rinnale (nagu Jaakob – 1.Ms.32,25-27). Miks ei võiks see päev olla täna ja see hetk olla nüüd!?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv