Midagi imelist, kohutavat, unistatut ja nähtut
07.04.2007 - (1771)

Mat.28,1-10: "Kui hingamispäev oli möödunud ja hakkas koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale! Ta nägu oli otsekui välk ja ta riided valged nagu lumi! Aga hirmu pärast tema ees värisesid valvajad ja jäid otsekui surnuks! Ent ingel hakkas kõnelema ning ütles naistele: "Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud. Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus Ta on maganud, ja minge usinasti ütlema Tema jüngritele, et Ta on surnuist üles tõusnud. Ja vaata, Ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate Teda näha. Vaata, ma olen teile seda öelnud!" Ja nad läksid rutusti haua juurest minema kartuse ja suure rõõmuga ning jooksid seda kuulutama Tema jüngritele. Ja vaata, Jeesus tuli neile vastu ja ütles: "Tere!" Ja nad tulid Ta juurde ja hakkasid Tema jalgade ümbert kinni ja kummardasid Teda. Siis Jeesus ütles neile: "Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad mind näha!""
Kunagi vanas Iisraelis küsis kuningas Sidkija prohvet Jeremijalt: "Kas on Jehoovalt sõna?" Ja Jeremija vastas: "On!" (Jer.37,17). Jumala Sõna on alati olnud ja jääb meiega igavesti. Ja sellel Sõnal on meile alati midagi öelda – eriti, kui küsimuse all on elu ja surm. Selle elu ja surma kohta käiva sõnumi võib kokku võtta nii: Midagi imelist, midagi kohutavat, midagi unistatut ja midagi nähtut.
1. Midagi imelist on ELU. Kui sa asetad oma sõrme oma randmele õigele kohale, võid sa tunda oma pulssi, vaikset tuksumist; see on sinu südamelöökide kaja. Katsu seda hetkeks peatada. Sa ei saa – isegi, kui sa hoiad hinge kinni! Sa ei saa südant peatada ja sina pole seda ka käima pannud! Seda on teinud Jumal juba nädalaid enne sinu sündimist siia maailma, kui sa olid tibatilluke ja ikka veel oma ema üsas, ega teadnud midagi ega mõelnud midagi. Seal ta juba töötas ja sina juba elasid, sest sinu südametuksed sosistasid sellest imelisest asjast, mida kutsutakse eluks.
Muuseas, sinu süda lööb keskmiselt 32 miljonit korda aastas. Kui sa elad 70-aastaseks – ja paljud meist on elanud nii kaua ja kauemgi – siis on su süda löönud juba 2,2 miljardit korda. 3600 korda tunnis – välja-arvatud siis, kui oled armunud – 86 tuhat korda päevas, 32 miljonit korda aastas.
Oli aeg, mil sa olid nii väike, et sind võis näha vaid mikroskoobiga; kuid seal oli kogu informatsioon sinust – oled sa poiss või tüdruk, kui pikaks sa kasvad, mis värvi on su silmad jne – isegi su isiksus ja vaimuannid, temperament ja iseloom olid kodeeritud sellesse rakku. Psalmistil oli õigus, kui ta ütles, et me oleme "tehtud nii kardetavaks imeks" (Ps.139,14).
Veelgi imelisem on see, et me oleme mitte ainult elus ja hästi planeeritud, vaid inimesed, mitte mingid loomad. Piibel ütleb, et me oleme valmistatud "Jumala näo järgi" (1.Ms.1,27) "pisut alamaks inglitest" (Heb.2,7). Me erineme koertest ja kassidest, sest Jumal lõi meid planeerima ja unistama, looma ja leiutama, armastama ja ehitama, teenima üksteist ja Jumalat. Ta on puhunud meisse oma hingeõhu, oma Vaimu; Ta on pannud meie hinge igatsuse tunda Teda. Koguja kirjutab, et "kõik on Ta omal ajal hästi teinud; Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni." Aga me igatseme seda mõista.
Milline õnn on olla inimene – elada ja olla võimeline mängima, armastama, tegutsema ja unistama. Elu on tõesti imeline Jumala and.
Ühe algkooli klassi õpilastel paluti panna kirja, mis on nende arvates 7 maailma imet. Enamus lastel olid vastused sarnased – Suur Kanjon, Egiptuse püramiidid jne, kuid ühel väikesel tüdrukul oli see loetelu erinev. Ta kirjutas: "Nägemine, kuulmine, puudutamine, haistmine, maitsmine, mõtlemine, armastamine." Ta mõistis ja oskas hinnata elu imet. Kogu tema loetelu ülistas Jumala tegu.
Elu on midagi imelist. Kui Jumal poleks andnud mulle elu, poleks ma iial kohanud Milvit. Ma poleks iial saanud lapsi. Mul poleks selliseid sõpru, nagu teie siin. Ja mis kõige olulisem: ma poleks iial tundnud Jumalat ja Tema imelist armastust ning mul poleks mingeid shansse elada Temaga uues maailmas. Elu on midagi imelist.
2. Midagi kohutavat on SURM. Eriti inimese surm. Miks? Sest meie surm ei olnud Jumala plaanis. Jumal lõi meid elama igavesti. Kuid meie esivanemad valisid patu ja see lõikas meid ära Jumalast, mille tõttu tuli maailma surm. Surm on võõras asi. See põhjustab palju valu. See on meie vaenlane. Isegi looma surnukeha nägemine ajab meile judinad peale ja toob teinekord ka pisarad silmi.
Kujutage siis ette, mida pidi tundma Jeesus – eluandja – surma lähenedes! Matteus kirjutab, et Ta "hakkas kurvaks minema ning ahastust tundma" (Mat.26,37). Aga Ta läks edasi ja maitses surma, sest Ta teadis, et kui Ta seda ei tee, sureb kogu inimkond – ilma tulevikuta ja lootuseta. Aga seda ei saanud Ta lubada, sest Ta armastas meid nii palju.
Midagi imelist on elu; midagi kohutavat on surm.
3. Midagi unistatut on ELU PÄRAST SURMA. Inimkonna ajaloo algusest, alates päevast, mil suri esimene inimene, on inimesed unistanud elust, kus ei ole enam surma – kus pole valu, kannatusi, kurbust, nälga ega üksildust. Ameerika indiaanlased unistasid "õnnelikest jahimaadest" teises, igavesti kestvas elus. Kreeklased, roomlased, babüloonlased ja egiptlased – kõik unistasid elust pärast surma. Milleks pandi surnud vaaraodele hauda kaasa nii palju varandusi, isegi teenijaid? Ikka selleks, et hauataguses elus oleks parem. Praktiliselt kõikides inimkultuurides unistatakse elust pärast surma.
Need unistajad nägid midagi, mis sisendas neisse lootust. Nad nägid seda igal kevadel, mil kõik sügisel surnu sündis taas. Kuid nad tundsid ka üht sisemist häält, mis ütles, et see elu ei saa olla kõik – peab olema midagi enamat! Surmajõel peab olema ka teine kallas ja sealt peab algama õnnelik igavik. See mõte ei ole inimeste väljamõeldis. Selle on sisestanud meisse Looja, kes on meie "südamesse pannud ka igaviku" (Kog.3,11).
Kui rumal on meist mõelda, et see elu on kõik, mis meil on. Piibel teatab, et "kui me loodame Kristuselt saada vaid seda elu, siis oleme me kõigist inimestest kõige armetumad" (1.Kor.15,19 otseses tõlkes).
Üks edukas ja rikas ärimees oli ka ühe Londoni haigla juhatuse esimees. Surres jättis ta kogu oma varanduse haiglale, kuid tingimusel, et ta jääb selle juhatuse esimeheks veel kümneks aastaks pärast oma surma. Sellega seoses tuli haigla iga aastanõupidamise puhul asetada tema maised jäänused ratastooli ja tuua nõupidamise ruumi ning seada laua äärde esimehe kohale. Ja protokolli tuli märkida, et ta oli kohal juhatuse esimehena. Muidugi polnud ta kohal, kuid see räägib, kui suur oli selle inimese igatsus elada edasi pärast surma!
Kaua aega polnud inimestel käegakatsutavat tõendit igavesest elust pärast surma. See oli vaid unistus. Keegi ei tulnud surnuist tagasi, et mitte kunagi enam surra – mitte keegi, kuni seda tegi Jeesus. See viib meid neljanda fakti juurde.
4. Midagi nähtut on ÜLESTÕUSNUD KRISTUS. Ülestõusmine polnud uni. Mõned algul mõtlesid nii, kuid siis ilmus Jeesus Maarjale, seejärel jüngritele, näidates neile oma haavu ja kutsudes neid Teda puudutama. Et kõrvaldada kõik kahtlused, seletas Ta neile Pühakirja ja sõi ühes nendega. See polnud unenägu. See ei olnud vaim või tont või viirastus. See oli Jeesus, kes oli üles tõusnud surnuist, et mitte kunagi enam surra!
27. veebruaril, 1991. aastal sai Ruth Dillow Pentagonist väga kurva uudise: tema poeg oli astunud miinile Pärsia Lahe piirkonnas ja saanud surma. Ema oli shokeeritud. Seda oli raske uskuda ja omaks võtta. Ta nuttis ja leinas sügavasti. Lähedased püüdsid teda lohutada, kuid tulutult. Kuid kolme päeva pärast helises telefon ja kui ta selle võttis, kuulis ta sõnu: "Ema, see olen mina; ma olen elus." Kõneles tema poeg, keda ta oli pidanud surnuks. Tal oli seda raske uskuda, kuid see oli ta poja hääl. Iga ema tunneb ära oma poja hääle. Ühe hetkega pöördus tema kurbus ja lein suureks rõõmuks. Leinapisarad asendusid rõõmupisaratega. Poeg, keda 3 päeva tagasi peeti surnuks, elas!
Midagi sarnast pidid jüngrid tundma ülestõusmispäeval.
Dr Josif Hartonjan tuli Armeeniast Ameerikasse ühe teoloogilise seminari professoriks. Ühel päeval ütles talle üks sõber heatahtlikult: "Sinu nime on raske hääldada ja keeruline kirjutada. See võib raskendada su karjääri. Miks sa ei võiks muuta oma nime näiteks Harwood'iks või Harwell'iks, mis on ameeriklastele palju suupärasemad?" Dr Hartonjan küsis: "Mida need nimed tähendavad?" Sõber vastas: "Ei midagi; neid on lihtsalt kergem meelde jätta." Selle peale ütles Hartonjan: "Armeenias anti mu vanaisale ristimisel nimeks Hartonjan, mis tähendab "ülestõusmine". Mina olen Josif Hartonjan ja ma tahan olla Ülestõusmise poeg kogu oma elu!"
Jeesus suri ja tõusis üles. Piibel teatab, et Teda nägi üle 500 tunnistaja, enne kui Ta läks taevasse. Jüngrid olid niivõrd veendunud Tema ülestõusmises, et nad jutlustasid sellest kartmatult, hoolimata surmaga ähvardamisest. Ja kõik Jeesuse apostlid, peale üle, tõesti surmati, kuid nad surid kindlas teadmises, et ülestõusnud Jeesus äratab nad üles.
Tänapäeval on maailmas palju inimesi, kel puudub kindlus igavese elu suhtes. Nende jaoks on see unelm. Nad püüavad mitte mõelda surmast. Mõned veenavad end, et surm on kõige lõpp. Kuid sügaval sisimas tunnevad nad, et see pole nii. Inimene on loodud Jumala poolt elama igavesti. Jeesus läks ristile ja suri ning tõusis üles, et teha igavene elu võimalikuks ka langenud kuid meelt parandanud inimesele. Ta läks taevasse meile eluasemeid valmistama. Ärme seda unustame. Ja ärme unustame, et Jeesus on ka meie pilet sinna. Ärme seda piletit kaotame!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv