Ka Jumal kannatab!
07.05.2011 - (1486)

Lugu räägib hooldekodu asukaist, kes istuvad söögitoas ja vestlevad omavahel oma hädadest. Üks kurdab: "Mu käed on nii nõrgad, et ma vaevu suudan tõsta kohvitassi."
"Sa võid vähemalt näha oma tassi," ütleb teine. "Minu silmakae on nii halb, et ma vaevu näen enda oma."
"Mis teil häda," sekkub jutuajamisse kolmas, "minul on nii kõva artriit, et ma ei saa isegi pöörata oma pead!"
"Minu vererõhku alandavad tabletid teevad mind nii uimaseks," kurdab neljas. "Ma arvan, et see on hind, mis meil tuleb maksta vananedes."
Kõik näisid süngelt nõustuvat. Siis aga üks vana daam justkui ärkas ja pahvatas: "Mis te hädaldate! Asi pole ju sugugi nii hull! Vähemalt võime me kõik juhtida autot!"
Kui kerge on inimesel langeda enesehaletsusse ja kujutada end suure kannatajana! Mõnikord isegi pursatakse välja: "Kus on Jumal? Miks ei võta Ta midagi ette? Kas Ta ei hooligi minust?"
See on tõsine küsimus: "Kas Jumal hoolib meist? Kas Ta hoolib oma rahvast?"
Nüüd on tõesti aeg avada Pühakiri ja lugeda sealt vastuse meie küsimusele. Neid kohti, kust lugeda, oleks palju, kuid loeme täna Vanast Testamendist Jes.63,7-9 uues tõlkes: "Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida Ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest Ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja Ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust ja Tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast Ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil."
Kas pole julgustav? Eriti ma juhin teie tähelepanu 9. salmi esimesele osale: "Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust." Jumal kannatas oma rahvaga! Tal on kaastundlik süda. Juba enne veeuputust inimestele vaadates Tema "süda valutas," teatab 1.Ms.6,6. Iisraeli rahva kannatustele vaadates nende Egiptuse vangipõlves olles tundis Ta sama. 2.Ms.3,7.8 teatab: "Ja Jehoova ütles: "Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma."
Piibel kinnitab ikka ja jälle, et Jumal armastab meid ja hoolitseb meie eest ning kannatab ühes meiega. Kui Ta saatis oma Poja siia maailma, ei lasknud Ta Tal sündida kuninglikku perekonda, et nautida parimat, mida see maailm võib pakkuda. Selle asemel koges Jeesus ühes inimestega vaesust ja töötas pikad tunnid palava päikese all, et Ta teaks oma kogemusest, mis on väsimus, valusad lihased ja rakkus peopesad! Ta teab, mida tähendab kuuluda põlatud rahva hulka. Ta teab, mida tähendab olla arreteeritud ja surma mõistetud kuritegude eest, mida Ta ei sooritanud. Ja keegi meist pole tundnud nii suurt hingepiina ega füüsilist valu, nagu tundis Jeesus meie pattude pärast ristil surres!
Aastaid tagasi oli grupil kristlikel misjonäridel kohtumine Mahatma Gandhiga, et anda selgitust oma tööst Indias. Kohtumise lõpus palus Gandhi laulda neil ühe oma armastatud kirikulaulu.
"Millise laulu me peaksime laulma?" küsisid nad.
"Laulge laulu, mis kõige paremini väljendaks seda, mida te usute," vastas Gandhi.
Nii laulsid nad inglise kirikulaulu, mis eesti keelde tõlgituna kõlab nii: "Kui ma vaatlen imelist risti, millel suri Auvürst, pean ma oma suurimaid saavutusi pühkmeiks ja põlastan kogu oma uhkust."
Nad tegid hea valiku, sest see laul väljendab hästi, mida me usume – et ristil suri Jeesus Kristus, meie Päästja, Auvürst, meie eest. Ja sellepärast on rist imeline ja me laulame sellest, sest Jumala armastus muutis selle patu ja surma üle saavutatud võidu sümboliks.
Seda silmas pidades, vaadakem Jeesusele ja ristile ning mõistkem, et kui meile juhtub midagi halba, kannatab Jumal ühes meiega!
ESIMENE risti õppetund on: ARMASTUS JA KANNATUSED KÄIVAD SAGELI KÄSIKÄES. Aeg-ajalt oleme kuulnud inimesi ütlemas: "Jumal ei armasta mind, sest vastasel korral ei oleks mul tulnud kannatada seda valu. Kui Jumal tõesti mind armastaks, siis Ta säästaks mind sellest." Kuid ristile vaadates näeme, et armastus ja kannatused käivad tihti käsikäes. Mida enam me armastame, seda enam tuleb meil tõenäoliselt kannatada. Jumala armastus sai täiusliku kuju just kannatustes. Ema-armastus saab täiusliku kuju lapsekandmisraskustes ja sünnitusvaludes. Abikaasad, kes teineteist armastavad, kannatavad mõlema raskustes ja õnnetustes. Mida enam vanemad oma lapsi armastavad, seda enam kannatavad nad ühes nendega nende raskustes.
Piibel ütleb – 1.Joh.4,10: "Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest." Mida suurem on armastus, seda suuremaid kannatusi see endaga selles maailmas kaasa toob. Armastus ja kannatused käivad käsikäes.
Keegi küsis C. S. Lewis'elt, kristluse kaitsjalt ja Narnia Lugude autorilt: "Miks õiged kannatavad?"
"Miks mitte," vastas Lewis, "nemad on ju need, kes seda suudavad!"
Kuidas nad seda suudavad? Kindlas usus, et Jumal armastab neid.
TEINE risti õppetund on: KANNATUSED EI OLE TINGIMATA KARISTUS MEIE PATU EEST. Vahel, kui midagi läheb halvasti, on meil kiusatus öelda: "Jumal karistab mind." Tõepoolest, on aegu, mil patt põhjustab kannatusi, sest toimib teo ja tagajärje seadus ning on patte, millel on otsesed füüsilised tagajärjed. "Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!" teatab Pühakiri (Gal.6,7).
Kuid enamjaolt kannatame me lihtsalt sellepärast, et elame selles patuses maailmas. Kui Aadam ja Eeva patustasid Eedenis, kannatas kogu maailm selle tagajärgede all. Jumal ütles Eevale: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma!" (1.Ms.3,16). Kuid see käis kõigi emade kohta ka pärast Eevat. Aadamale ütles Jumal: "Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, (1.Ms.3,17.18). See käib kogu maa ja kõigi töötajate kohta tänapäevani.
Kas pole huvitav, et Jeesuski, kes polnud süüdi üheski patus, koges selle needuse kõiki osi?! Jeesus töötas mitte ainult lihtsas palehigis, vaid Ketsemanis kogu südamest palvetades "oli Tema higi nagu verepisarad, mis langesid maa peale" (Luk.22,44). Kohtukojas vajutati Tema pähe kroon kibuvitstest. Ristil kannatades ja surres, et meile elu anda, tundis Ta suuremat valu kui naine sünnitades. Kui Jeesus kannatas süütult, miks ei võiks siis ka meie sarnaselt kannatada?
Nii et järgmine kord, kui meil on kannatustes kiusatus hüüda: "See pole aus! See pole õiglane!" mõelgem sellele, kas oli aus ja õiglane, et kui Jeesus tuli siia oma loodud planeedile inimesi surmast päästma, naersid ja teotasid need Tema enda loodud inimesed Teda ning naelutasid Ta ristile, kus Ta suri kõige kohutavamat surma?
Selles patuses maailmas kannatavad kõik – ja Jumal kõige rohkem – mitte tingimata oma patu pärast. Halvim asi, mis meile juhtuda saab, pole mitte kannatamine, vaid patustamine, millele ei järgne kannatamist ehk kurbust patu pärast ehk patukahetsust. See on, mis tõukab meid tõelisse õnnetusse. Jah, meid hukutab patt, mille pärast me pole kogu südamest kurvastanud!
Kui Jeesus viidi ristilöömisele, oli tee ääres hulk naisi Teda nutmas. Kas me mäletame, mida ütles Jeesus neile? Luk.23,28: "Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi!" Nüüd pole aeg nutta Jeesuse pärast, kes kannatab süütult. Pigem on aeg nutta ülempreestrite Annase ja Kaifase ning Sanhedrini liikmete pärast, kes manipuleerisid rahvast hüüdma: "Löö Ta risti!" Nutke Pilaatuse pärast, kes ei kuulanud oma südametunnistuse häält. Nutke Juudase pärast, kes reetis oma Lunastaja tühise raha eest. Nutke nende pärast, kes teevad pattu ega pöördu sellest!
Me ei peaks kartma kannatusi vaid pattu ja pidagem meeles, et kannatused ei ole tingimata karistus meie pattude eest.
KOLMAS risti õppetund on: MEIE KANNATUSED VÕIVAD TULLA KELLELEGI ÕNNISTUSEKS. Piibliloost teame kõik, et Joosep kannatas selleks, et tema pere saaks toidetud näljahäda ajal ning Aabrahami käputäiest järeltulijaist saaks suur rahvas. Mooses kannatas, et ta võiks vabastada Iisraeli Egiptuse orjusest. Taavet kannatas, et hiljem valitseda kaastundliku ja õiglase kuningana Iisraeli üle. Ja Jeesus kannatas, et päästa inimesi nende pattudest.
Ema Teresa, Albaaniast pärit katoliku nunn, veetis suurema osa oma elust töötades Kalkutta tänavail, Indias – maailma ühes kõige vaesemas paigas. Seal ta abistas vaeseid, toites ja ravides neid. 69-aastaselt anti talle Nobeli rahupreemia, kuid ta ei lahkunud Indiast, et nautida rikka inimese mõnusat elu, vaid jäi oma tööpostile kuni surmatunnini, mis saabus 87. eluaastal, kulutades kõik oma vara misjonitööle. Kui talt küsiti, miks ta otsustas jääda Kalkuttasse, vastas ta: "Ma olen üks tilluke sulepea Jumala käes, millega Ta kirjutab oma armastuskirja maailmale."
Pidagem siis meeles, et meiegi kannatused võivad olla kellelegi õnnistuseks!
NELJAS risti õppetund on: MEIE KANNATUSED VÕIVAD TUUA AU JUMALALE. Jumala austamine kannatuste või isegi surmaga pole kunagi olnud kristlastele võõras mõiste. Joh.21,19 kommenteerib Johannes Jeesuse sõnu Peetrusele: "Aga seda Ta ütles tähendades, missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama." Jeesus kindlasti austas Jumalat oma kannatuste ja surmaga – ja seda eriti just oma käitumisega kannatustes, millest meil on väga palju õppida.
Seesama Peetrus, kes pidi austama Jumalat oma surmaga, kirjutab Kristuse kannatustest – 1.Pet.2,23: "...kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti." Talita nõndasamuti – ja see toob au Jumalale! Selle aseme, et neid, kes Talle tohutuid kannatusi põhjustasid, sajatada, palus Jeesus: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Meiegi saame kannatustes oma andeksandva meelsusega austada Jumalat!
Mõelge sellele, kuidas Jeesus keset kannatusi lohutas meelt parandanud röövlit – Luk.23,43: "Tõesti ma ütlen sulle täna, pead sa minuga olema paradiisis!" Või mõelge sellele, kuidas ta mõtles oma maise ema saatusele, usaldades ta oma armastatud apostli hoolde (Joh.19,26.27). Ärme meiegi mõtle oma kannatustes vaid iseendale, vaid püüame ikka aidata teisi, tuues sellega au Jumalale.
Ja kuigi kannatuste õudus püüdis Talle sisendada, et Jumal on Ta maha jätnud – nagu vahel tunneme meiegi – kogus Ta end, et oma viimse hingetõmbega väljendada usaldust Jumala suhtes, öeldes: "Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Luk.23,46).
Kõige sellega tõi Ta au Jumalale. Ja nii võime meiegi, õppides Jeesuselt, austada oma kannatustes ja isegi surmas Jumalat.
Sellepärast kirjutab Peetrus – 1.Pet.4,12.13: "Armsad, ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast, vaid sedamööda nagu teil on osa Kristuse kannatamistest, olge rõõmsad, et võiksite rõõmustuda ning hõisata Tema au ilmumisel." Ka Paulus õpetas, et meil "tuleb minna Jumala riiki" "mitme viletsuse kaudu" (Apt.14,22), julgustades 2.Kor.4,17 et "see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au."
Ärme siis põlga risti ja kannatusi. Kristuse rist ja kannatused õpetavad, et armastus ja kannatused käivad sageli käsikäes; kannatused ei ole tingimata karistus meie pattude eest; meie kannatused võivad tulla kellelegi õnnistuseks ja tuua au Jumalale.
Me ei palu kannatusi. Me ei oota kannatusi. Aga kui need peaksid tulema, siis mõelgem Jeesuse kannatustele ja jäägem nendeski Jumalale ustavaks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv