Kirik on täis silmakirjatsejaid!
07.07.2012 - (1605)

Sõber küsib Juhanilt: "Miks sa ei käi kunagi kaubamajas midagi ostmas?"
"Ma käisin," vastab Juhan. "Kuid siis avastasin, et see koht on täis silmakirjatsejaid. Seepärast ei lähe ma sinna enam kunagi!"
Ilmselt pole meist keegi kuulnud sellist rumalat juttu! Keegi ei vabanda selliselt mõnes poes, koolis, baaris, klubis, kinos või teatris mitte käimist! Aga vahel me kuuleme, kuidas mõni inimene vabandab just selliselt kirikus mitte käimist!
Ameerika "motiveeriv" kõneleja, nagu teda kutsutakse, Zig Ziglar ütles kord, et ta kutsus üht sõpra tulema koos temaga kirikusse. Mees vastas: "Ma tuleksin hea meelega, aga kirik on nii täis silmakirjatsejaid!"
"Ära selle pärast küll muretse," vastas Ziglar, "seal on alati ruumi veel ühele silmakirjatsejale!"
Jeesus jutustas tähendamissõna, mis räägib hea ja kurja kooseksisteerimisest siin maailmas. Mat.13,24-30: "Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. Aga majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid temale: isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet? Tema ütles neile: seda on teinud vaenulik inimene. Siis ütlesid orjad temale: kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume? Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!""
Jüngrite palve peale andis Jeesus sellele ka põgusa seletuse – Mat.13,37-39: "Kes head seemet külvab, on Inimese Poeg. Põld on maailm; hea seeme on kuningriigi lapsed, lusted aga on tigeda lapsed. Vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Aga lõikus on maailma-ajastu lõpp; lõikajad on inglid."
1. SILMAKIRJATSEJAD ON OLEMAS.
Selle tähendamissõnaga ütleb Jeesus, et maailmas on nii häid kui halbu inimesi, kes elavad külg külje kõrval ja näivad üsna sarnased. Kogudus on üks osa sellest maailmast ega ole immuunne selle probleemi suhtes. Kui me aga püüaksime sealt katkuda välja umbrohu, kisuksime sellega ühtlasi välja ka nisu või vähemalt kahjustaksime seda. Seepärast kästakse meil lubada neil kasvada koos kuni lõikuseni. Siis on kerge näha, kes on kes, ja kohelda neid vastavalt. Ja, muidugi, "lõikajad on inglid", mitte meie!
Nii et kirikus ON silmakirjatsejaid! Kuid samal ajal pole aus öelda, et kirik on TÄIS silmakirjatsejaid, sest seal on palju toredaid, ausaid, siiraid, usklikke inimesi – tõelisi kristlasi, kes elavad Kristuse õpetuse järgi. Jah, me ei salga, et ka nende siiralt usklike elus on vahel hetki, mil nad pole piisavalt valvsad ning seepärast komistavad ja eksivad, kuid see ei tee neist veel silmakirjatsejaid! On suur vahe silmakirjatseja ja kristlase vahel, kes võitleb oma patuga. Viimane pöördub alandlikult Jumala poole, et Ta päästaks tema ta pattudest. Jumal kuuleb sellist palvet ja kindlasti aitab teda.
Silmakirjatseja aga ei võitle patu vastu, et seda võita. Ta püüab seda varjata. Ta püüab teha näo, nagu seda polekski. Ta mõtleb: "Kui ma olen kirikus, siis püüan ma käituda kirikule kohaselt – lugeda palveid, laulda laule ning täita kõiki rituaale ja reegleid, et kõik näeksid, et ka mina olen kristlane. Kui ma aga sealt väljun, võin ma tunda end vabana ja elada tavalist ilmaliku inimese elu!"
Sõna "silmakirjatseja" juured on kreeka draamas, kus see tähendas "näitlejat, kes kannab maski." Seepärast on ka kreeka draama sümboliks kahe näoga mask. Ja seepärast kutsutakse silmakirjatsejaid ka vahel "kahepalgelisteks" – inimeseks, kes üritab petta, püüdes näidata end paremana, kui ta tegelikult on.
Üks noorpaar väikeses kirikus kuulutas kõigile, et lendab paariks päevaks New Yorki vaatama Broadway muusikali "Minu veetlev leedi." Nad olid nii uhked oma ettevõtmise üle, sest keegi selles väikeses linnas ei olnud näinud ühtegi Broadway lavastust. Lennanud kohale, leidsid nad aga oma kurvastuseks, et kõik piletid olid välja müüdud. "Mida me nüüd teeme?" mõtlesid nad. "Kõik teavad, et me lendasime New Yorki vaatama "Minu veetlevat leedit"! Me ei saa ju minna koju tagasi ja öelda, et me ei näinudki seda!" Nii nad ostsid kioskist programmi – broshüüri, mis kirjeldas selle draama erinevaid vaatusi – ja CD plaadi, kus olid peal selle tüki kuulsad laulud. Teatri lähedalt prügikastist leidsid nad ka paar kasutatud teatripiletit ja nii lendasid nad järgmisel päeval tagasi koju, lauldes: "Olen tihti käind sellel tänaval" ja rääkides igaühele, et käisid vaatamas "Minu veetlevat leedit."
Jah, nad käisid. Nad nägid teatrit. Neil olid piletikontsud. Neil oli programm. Nad teadsid muusikat. Kuid nad ei näinud etendust! Ja sama lugu on paljude kristlastega. Nad tulevad kirikusse. Neil on infoleht. Nad tunnevad laule. Nad teavad, kuidas käituda, mida öelda ja mida teha. Kuid nad ei ole kohtunud isiklikult Jeesusega ega tunnustanud Teda oma elu Issandana.
On raske elada kahepalgelist elu, käitudes kristlaste juures ühtmoodi, uskmatute seltskonnas aga teistmoodi. Just seepärast ongi paljud sotsiaalsed üritused nii väsitavad. Sa lähed sinna ja teeskled, et sul on tore olla, kuid tegelikult sooviksid olla hoopis kusagil mujal. Ja just sellepärast võib ka kirikusse tulek olla vahel väsitav, kui sa näitled, soovides näidata, et oled korralik kristlane, mida sa aga südames ei ole.
Muidugi elatakse tihti kahepalgelist elu ka väljaspool kirikut – oma eraelus ollakse üks ja avaliku elu tegelasena hoopis teine. Seegi nõuab tohutut pingutust ja kipub ikkagi omal ajal paljastuma. Ja kui see avalikuks tuleb, on see tülgastav!
Jeesus noomis silmakirjatsejaid, öeldes Mat.23,27.28: "Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te olete lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust! Nõnda olete ka teie küll väljastpoolt näha õiged inimeste ees, kuid seestpoolt te olete täis salalikku meelt [silmakirjalikkust] ja ülekohut."
Lugu räägib poisist, kes nägi aias rotti, hüppas selle peale ja tappis ta. Olles oma saavutuse üle uhke, ruttas ta näitama surnud rotti oma emale. Kuid ta ei teadnud, et emale oli tulnud parajasti külla kirikuõpetaja. Poiss tormas majja, hoides rotti sabapidi käes, ja hõiskas: "Emme, vaata, mis mina leidsin. Ma leidsin roti, hüppasin selle peale ja tallasid seda ning..." Just sel hetkel märkas ta pastorit ja nii lõpetas ta lause: "... ja siis Issand kutsus ta koju."
On raske kogu aeg kohanduda seltskonnaga, kes parasjagu su ümber on. Ja see ongi silmakirjalikkus. Ärme meie ole silmakirjatsejad!
2. EI TOHI KOHUT MÕISTA.
Teine õppetund sellest Jeesuse tähendamissõnast puudutab kohtumõistmist. Kui teenijad küsisid isandalt: "Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?" vastas see: "Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!"
Jeesus ütleb põhimõtteliselt: "Ei ole teie asi mõista kohut silmakirjatsejate üle! Ärge hakake teie neid kirikust lahutama!" See tähendab kõigepealt, et me ei peaks otsustama inimese päästmise üle. See pole meie töö. Pole meie asi otsustada, kes on päästetud ja kes mitte, kes on usklik ja kes mitte. Meie asi on ise elada Jumala Sõna järgi ja jätta kõik ülejäänu Jumala kätesse.
Me ei peaks ka otsustama teise inimese motiivide üle. Me ei tea kõiki olukordi ega mõista, miks nad teevad seda, mida teevad. Me ei tea nende tagamaid ega seda, mis toimub nende sees. Seda teab vaid Jumal; nii et jätame kõik selle Tema otsustada.
Kuid siiski on ka asju, mida me peaksime hukka mõistma. Piibel õpetab selgesti, et me peaksime tundma ära ja mõistma hukka valeõpetused. Jeesus ütleb – Mat.7,15.16: "Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riideis, aga seestpidi on nad kiskjad hundid. Nende viljast te tunnete nad." Ka siin, näete, peame ilmutama kannatlikkust, kuni on selgesti näha nende tegevuse vili. Ja siis peame... nad minema kihutama? Ei, neist lihtsalt hoiduma, mitte nende juttu tähele panema! Jumal mõistab kohut nende üle! Jumal juurib nad välja.
Samuti peame hukka mõistma otsesed patuteod. Kui keegi koguduses elab avalikus patus, tuleb see patt hukka mõista. Näiteks kirjutab Paulus 1. kirjas korintlastele 5. peatükis mehest, kes magas oma isa naisega ja kogudus teadis seda. Paulus käskis kogudusel kohe tegutseda – mõista see häbiväärne tegu hukka ja lahutada mees, kes oma tegu ei kahetsenud ega sellest pöördunud, kogudusest. Siin jääb koguduse otsustada, milliseid patte pidada sedavõrd skandaalseiks, et nende pärast inimene kogudusest lahutada. Aga hukka mõista tuleb iga patt ja inimesi manitseda patustamisest hoiduda.
Kui aga kirikusse tuleb Jumalat otsima keegi, kes pole kristlane, siis olgu ta kuitahes patune, olgu ta minevik milline tahes, tuleb ta vastu võtta, mitte hukka mõista. Selleks ju kirik loodud ongi! Meie kui Jumala laste töö on juhtida selline inimene Jeesuse juurde, andestuse ja puhtuse juurde.
3. MIKS OLLA SIIRAS JA EHTNE?
Miks peaksime olema "ühepalgelised" – tõelised ja usaldatavad, mitte silmakirjatsejad? Sest kahepalgelistest ei pea keegi lugu; neid aga, kes jäävad alati iseendaks, austatakse. Austatakse inimeste ja ka Jumala poolt, kui jääme Talle ustavaks. Jeesus ütles Mat.13,43: "Siis paistavad õiged nagu päike oma Isa kuningriigis!"
Möödunud sajandi 50-ndail aastail tõusis kristliku maailma evangelistide tippu kolm noort meest. Kõigil läks hästi, kuid kaks neist olid eriti silmatorkavad. Kõik ootasid, et neist saavad suurimad evangelistid, keda uus maailm on üldse näinud. Kuid mõlemad need langesid – ühest sai alkoholi ja narkootikumide sõltlane ja teine sooritas enesetapu.
Kuid kolmas – see, keda peeti tol ajal kõige vähem tõotavamaks – jäi ustavaks ja kindlaks. Ja Jumal on teda kasutanud märkimisväärsel viisil. Mõned on püüdnud leida tema juures midagi, mis seaks kahtluse alla tema siiruse, ehtsuse ja tõelisuse Kristuse teenrina, kuid neil pole see õnnestunud.
Jutt on Billy Grahamist, kes oma 70-ndates eluaastates on niisama siiras ja ehtne oma tunnistuses Kristusest, nagu ta on olnud oma töö algusest peale. Ja sellega on ta teeninud ära kõigi lugupidamise.
Edgar Guest on kirjutanud (algkeeles luule vormis): "Ma meelsamini näen jutlust, kui kuulen seda. Mulle meeldib rohkem, kui keegi kõnnib ühes minuga, selle asemel, et lihtsalt näidata teed. Silm on parem õpilane kui kõrv. Nõuandmine võib olla segadusttekitav, kuid eeskuju on alati selge. Ma võin mitte mõista sinu tarka nõuannet, kuid pole võimalik vääriti mõista sinu tegusid ja elu."
Selleks tuligi Jumal Jeesuses taevast alla, et me näeksime Tema elu ja tegusid ning veenduksime, et need olid siirad ja tõelised. Neis polnud kübetki teesklemist ega vähimatki kahepalgelisust. Jeesus oli alati usaldusväärne ja on seda igavesti.
Kaua aega tagasi kirjutas apostel Paulus – Flp.2,9-11: "Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks."
Põllumehed teavad, et lõikusaja lähenedes muutuvad nisupead teradest nii raskeks, et hakkavad painduma ehk nõtkuma, omamoodi kummarduma, samal ajal kui luste seisab sirgelt edasi! Siis on lõplikult selge, mis on mis. Nii saab ka ükskord suure lõikuse ajal selgeks, kes on kes. Miks mitte lasta endas kasvada Vaimu viljal ja kummarduda vabatahtlikult ja südamest ja siiralt suure Looja ees. Ükskord kummardad sa nagunii. Kummarda siis juba õigel ajal – armuajal!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv