Jeesus päästab oma rahva nende pattudest
07.08.2004 - (1996)

Täna oleme kogunenud jälle Jumala kotta. See on tore – olla koos kui üks perekond! Kuid me oleme ikka veel siin murede maal; miks ei võiks me juba koguneda Jumala riigis!?

Kas Jumal pole valmis meid vastu võtma? Ei, meie pole valmis Temaga kohtuma, ja maailm pole valmis! Ja maailm ei valmista end ise, meie peame teda Kristuse tulekuks ette valmistama. Mitte teda ümber pöörates – see oleks võimatu – aga teda informeerides. Mitte teda hirmutades kohutava maailmalõpuga – sest Jumala töö pole mitte hirmutöö vaid armutöö! Jumal ei sunni kedagi hirmuga meeleparandusele, vaid pakub kannatlikult oma armu, kuni veel on armuaeg. Kui kaua? Seda teab vaid Tema.

Seepärast ei peaks meie püüd niivõrd olema teada ja tunda tulevikku, kuivõrd teada ja tunda Teda, kelle käes on tulevik – tunda meie Taevast Isa ja Jeesust Kristust, kelle Tema on läkitanud, ning Püha Vaimu tööd meie südames.

Ja siin osutuvad paljud meist valelikeks, sest me ütleme, et me tunneme Teda, kuid... ei pea Tema käske! Pühakiri ütleb – 1.Joh.2,4: "Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees."

Ja siin on see koht, kus me vajame kõige enam abi – võitluses patuga. Jeesus ütles – Luk.13,24: "Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte!"

Paljud püüavad minna Jumala riiki, aga ei jaksa! Kas ei viita see võitluse tõsidusele ja raskusele? Ärgem mingem nii kergesti kaasa Baabüloni ideega, et meil pole omalt poolt vaja teha midagi muud kui vaid uskuda! Jah, me võime ka valesti püüda, toetudes vaid oma jõule – selliselt ei jaksa me ka kõige suuremate jõupingutuste juures – kuid me võime püüda ka liiga laisalt ja seepärast ei jaksa minna Jumala riiki.

Kuid ärme kaotame lootust. Seesama Jumala ingel, kes julgustas Joosepit, julgustab ka meid – Mat.1,21: "Ta toob ilmale Poja ja sa pead Temale nimeks panema Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!"

Seda salmi loetakse tavaliselt jõuluevangeeliumina uskmatuile: Tulge Jeesuse juurde, Tema päästab teid (patuseid) teie pattudest! Kuid mida ütles ingel? Jeesus tuleb selleks, et päästa "oma rahva nende pattudest!" Jeesusel on oma rahvas, kellel on veel tegemist pattudega, kuid hea sõnum on, et "Tema päästab oma rahva nende pattudest!"

Tõsi, maailma inimesed vajavad päästmist nende pattudest, kuid ka koguduse inimesed vajavad päästmist nende pattudest. Ja Jeesus on päästjaks mõlemaile!

Aga mis on patt? Mõnelt esimese klassi õpilaselt Saksamaal küsiti, mida nad mõtlevad patu all. Siin on mõned vastused: "Vanaema viskamine kiviga," "vanematele valetamine," "õpetaja petmine." Kui küsida mõne vanema inimese käest, saaksime vastuseks: "Valetamine, klatsimine, joomine, suitsetamine, tapmine..." Üks noor maailma inimene ütles äsja oma ämmale: "Ma ei ole midagi sellist teinud, et peaksin Piiblit lugema!" Selline arusaamine patust on väga kitsas.

Piiblis on mitmeid patu definitsioone, üks neist leidub 1.Joh.3,4: "Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu." Kuigi patt saab alguse uskmatusest (Rom.14,23; Joh.16,8.9) – Jumala mitte usaldamisest – kaasneb sellega alati Jumala mõnest käsust üleastumine. Nii et, kui sa valetad, teed sa pattu, kui sa varastad, teed sa pattu, kui sa rikud abielu, himustad, tapad, vihkad, kummardad ebajumalaid, ei pühitse hingamispäeva... teed sa pattu. Jeesuse Mäejutlus avardab tunduvalt patu mõistet ning Jakoobus kirjutab, et kui sa ei tee head, kui sul on selleks võimalus, ka siis teed sa pattu (Jak.4,17).

Jumala rahvas võib eksida kõigis neis küsimusis, kuid Jeesus tuli, et päästa "oma rahva nende pattudest!"

Kuid ärme läheme kaasa mingisuguse müstilise päästmise ideega, mis välistab meiepoolse tõsise võitluse patuga. Nagu näiteks: olid patud, olid kiusatused, ma palusin või minu eest paluti – ja enam neid ei ole! Jumal ei ole tõotanud vabastada meid kiusatustest, vaid Ta on tõotanud anda meile jõudu, et võita kiusatusi. "Võidelge," ütles Jeesus, "et te läheksite sisse kitsast uksest!" Apostel tuletab meelde, et "teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga" (Heb.12,4).

Jeesuse tee patust vabanemiseks nõuab meiepoolset arusaamist, mis on hea ja mis on halb, ning halva teadlikku hülgamist ja hea teadlikku vastuvõtmist. See ei seisne meie mingisuguses müstilises muutmises, kus me iseenesest hakkame vihkama ülekohut ja armastama õigust. Meil peab olema selge, mis on ülekohus (õigusetus) ja mis on õigus ning Kristuse suhtumine neisse mõlemisse. Paulus kirjutab – Rom.12,2: "Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine."

Meil poleks tarvis seda uurida, kui me oleksime ime läbi vabanenud pattudest ja kiusatustest ning muutunud läbi ja läbi heaks! Aga et uuestisündinud inimene vajab õpetamist usuteel käimiseks, sellest tunnistavad väga ilmekalt apostlite kirjad. Loeme näiteks Kol.3,1-17:

"Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnuist üles tõusnud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal! Sest teie olete surnud ja teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas. Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie ühes Temaga avalikuks au sees.

Sellepärast surmake oma maapealsed liikmed: hoorus, roppus, kired, pahad himud ja ahnus, mis on ebajumalateenistus; nende pärast tuleb Jumala viha; nende sees käisite muiste ka teie, kui elasite neis. Ent nüüd jätke teiegi maha see kõik: viha, ärritatavus, kurjus, pilkamine, ropud sõnad oma suust. Ärge rääkige valet üksteisest, sest te olete endid lahti riietanud vanast inimesest tema tegudega, ja olete riietunud uude inimesse, kes on uuendatud õigesti tunnetama oma Looja kuju järgi, kus ei ole kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei harimatut ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikide sees on Kristus!

Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side.

Ja Kristuse rahu valitsegu teie südameis, sest selleks te olete kutsutud ühes ihus. Ja olge tänulikud. Kristuse sõna elagu rohkesti teie seas. Kõige tarkusega õpetage ja juhatage üksteist psalmidega ja kiituslauludega ja vaimulike lauludega, tänumeeles lauldes Issandale oma südames. Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa Tema läbi!"

Milline üksikasjalik õpetus usuteel käimiseks. Ja selliselt manitsetakse uuestisündinud kristlasi!

Paulus jätkab samas vaimus: "Naised olge meestele allaheitlikud" – kas koguduse naised ei tea seda iseenesest? "Mehed, armastage oma naisi" – kas uuele olemusele pole iseenesest loomulik armastada? Lapsed..., isad..., orjad..., isandad... – kõigile jagatakse üksikasjalikke manitsusi. Paulus räägib eraldi igast patust, hoiatades selle eest, ja voorusest, soovitades seda. Ta tuletab meelde kõiki kohustusi. Milleks? Kui uuestisündinud inimene oleks kohe pattudest vaba ja täiuslik, kui ta ei peaks võitlema iga päev oma kiusatustega, siis ei oleks vaja sellist paksu Piiblit, vaid ainult ühele lehele või lauakesele kirjutatud 5 sõna: "Palu, et Jumal sind muudaks!" Ja sellest hetkest oleks sinuga kõik korras!

Ma räägin seda sellepärast, et liiga sageli kuuleme me hääli, mis julgelt kuulutavad otsekohest pühitsemist ainult ühel tingimusel: palu ja usu, et sa oled selle saanud – ja sul ei ole mingisugust võitlemist pattudega, sa isegi ei tea ega tarvitsegi teada, mis on patt, sest uuestisündinud inimene ei tee pattu, Jumal on selle probleemi sinult ära võtnud!

Nii ei õpeta Pühakiri, nii ei õpeta Jeesus. Jeesus ütleb "Võidelge!" Usklikuks saamine ei tähenda mitte võitluse lõppu vaid algust!

Kuid seda võitlust patu vastu on liiga vähe. Me võime näha küll igasugust muud võitlust meie koguduses ja koguduse ümber, kuid võitlus patu vastu on kahjuks jäänud üsna unarusse. Kurbusega peame tunnistama, et inimesed koguduses erinevad liiga vähe inimestest väljaspool kogudust. Juba esimene külastaja võib öelda: "Te valetate. Evangeelium ei ole mingi vägi. Ma ei näe seda kusagil!"

Jah, adventist ei tapa inimesi, kuid ta võib neid lüüa väga valusalt oma sõnadega; ka võib ta minna külmalt mööda abivajajast. Adventist ei lähe relv käes panka röövima, kuid ta võib petta Jumalat kümnise ja ohvriandide suhtes. Ka ei ole adventistist arvutikasutaja ausam kui teised arvutikasutajad! Adventist käib hingamispäeval kirikus, kuid kas ta pühitseb seda päeva?

Rääkigem otsekoheselt: adventkoguduse suurimaks vajaduseks ei ole rohkem annetusi, suuremad eelarved, suuremad ja nägusamad hooned, võimsamad misjoniüritused. Adventkoguduse suurimaks vajaduseks on, et selle liikmed saaksid päästetud pattudest!

Ja just seda teeb Jeesus, kui me otsustame võidelda patu vastu. Meil tuleb uurida, meil tuleb mõelda, meil tuleb otsustada ja meil tuleb tegutseda! Tegelikult selleks me koguduses olemegi! Siin teeb Jeesus oma tööd, kui me laseme Tal seda teha. Kui Ta annab meile Püha Vaimu kaudu märku mõne patu suhtes, siis palugem Temalt jõudu ja võidelgem selle vastu, kuni see on võidetud.

Jeesus ei tulnud selleks, et seada oma kogudust mingiks imetlusobjektiks, mis kannaks Tema nime. Ta tuli päästma oma rahvast nende pattudest!

Jeesus ei kutsu sind saama kristlaseks, nagu oleks see mingi moeasi või eneseteostamise viis, vaid Ta kutsub sind saama kristlaseks, et päästa sind sinu halvast iseloomust, sellest teravast, kibedast keelest, kadeduse vaimust, vaenust, ebapuhtusest.

Jeesus ei tulnud, et puudutada sinu tundeid ning panna sind hüüdma, hüppama või rääkima arusaamatus keeles. Ta tuli päästma sind ihuhävitavatest harjumustest ja iseloomu hävitavast tegevusest.

Ta ei tulnud, et anda meile uus teema, mille üle rääkida, vaid Ta tuli, et me võtaksime midagi ette, et saada uuendatud. Ta tuli päästma meid meie pattudest, mitte meie pattudes. Ta tuli, et me oleksime võitjad.

"Kes võidab..." ütleb Jeesus 7 korda, jagades tõotusi kõigi aegade Jumala rahvale. Mida tõotab Ta laodikealasele? Ilm.3,21: "Kes võidab, sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga Tema aujärjele."

Jeesus võitis kõik patud, kõik kiusatused. Paulus kirjutab – Heb.4,15: "Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta." Ja Heb.2,18 lisab ta: "Sest selles, milles Ta on kannatanud kiusatud olles, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse." Ja tulemus – Heb.7,25: "Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest."

Jeesus võitis, hoides kinni oma Isast Jumalast ja saades Temalt jõudu. Meie võidame, hoides kinni Temast ja saades jõudu Temalt.

Arvestades sellega, et me kuulutame Jumala kohtutunnist, peaksime me olema eriti hoolsad oma võitluses patu vastu. Jumal ootab just selle järele, et valada meie üle õnnistusi taevast! Ärme laseme Tal enam kaua oodata!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv