Sõnakuulmine või käsumeelsus?
07.08.2010 - (1559)

Kui Jeesus alustas oma maist teenistust peaaegu 2000 aastat tagasi, oli juutide seas laialt levinud väärarusaam Messiast ja tema tööst. Nende ootuste kohaselt pidi Juuda kuninglikust suguharust tõusev Messias taastama Iisraeli maise kuningriigi ning tooma kõik rahvad Jumala valitud rahva ülemvalitsuse alla.
Olles mõni kuu teeninud Galileas, levisid kuuldused Jeesusest kiiresti. Ta oli teinud palju tervistamise imesid ning valinud endale kõige lähedasemad jüngrid. Teda järgisid suured rahvahulgad, kes pidasid Teda Messiaks ning, rabide õpetusest eksiteele viidud, lootsid, kaasa arvatud jüngrid, et Jeesus rajab selle oodatud maise riigi.
Sel hommikul, kuhu me täna Pühakirja tekstiga vaimus läheme, oli Galilea järve läheduses kogunenud suur rahvahulk. Seal olid mitte ainult inimesed Galilea piirkonnast, vaid ka Jeruusalemmast ja Juudamaalt, Dekapolisest, Tüürosest ja Siidonist. Nähes nii palju inimesi, juhtis Jeesus nad mäenõlvale ning, leidnud sobiva koha, istus maha ja hakkas õpetama.
Jüngrid olid elevil, tunnetades, et Jeesusel on rahvale eriline sõnum Tema rajatavast kuningriigist. Kõik olid suurte sündmuste ootel.
Niipea, kui Jeesus alustas oma jutlust, mida me täna nimetame Mäejutluseks, mõistsid inimesed, et see on midagi uut – midagi teistsugust kui rabide õpetus. Ta alustas õndsakskiitmistega, kirjeldades nii oma kuningriigi alamaid. See ei loonud üldsegi mitte pildi vapratest sõduritest, kes võidavad Rooma sõjaväe! Tema riigi rajamine ei paistnud hoopiski mitte sõjalise operatsioonina!
Pole ime, et sellist jutlust kuulates mõned variserid nurisesid, et Jeesuse õpetused on vastuolus Jumala poolt Moosesele antud käsuõpetuse ehk Seadusega. Kuuldes nende repliike ja teades nende mõtteid, ütles Jeesus – Mat.5,17-20: "Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki."
Jeesus osutab käsuõpetusele (Seadusele) ja prohvetite õpetusele. Ta ei tulnud tühistama ühtki osa neist. Ta ütleb, et "enne kui kõik on sündinud," "ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest!" Kas on võimalik seda veel selgemini väljendada?
Kuid vaadelgem lähemalt 17. salmi. Mis on need "käsuõpetus ja prohvetid," millest Jeesus räägib? Me teame, et "käsuõpetuse" (u.t. Piiblis Seaduse) all mõeldakse tavaliselt viit Moosese raamatut ehk Toorat. "Prohvetid" osutavad üldiselt kõigi Vana Testamendi prohvetite raamatutele.
Kuid on oluline teada, et "käsuõpetus," käsk ehk Seadus jaguneb kaheks erinevaks osaks:
(1) Tseremoniaalkäsk – jumalateenistuse rituaalid ja tseremooniad Vanas Testamendis. See "käsuõpetus" oli kohustuslik kuni ajani, mil Jeesus oli lõpetanud oma töö siin maa peal. Need käsud olid "tulevaste asjade vari" (Kol.2,17), nagu on kirjutatud ka Heb.10,1: "Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid."
(2) Moraalikäsk – Jeesuse enda kui Jumala käega Siinail kirjutatud kümme käsku, mis võtavad kokku Jumala tahte inimeste käitumise suhtes ja mis on kehtiv, "kuni kaob taevas ja maa" ehk kuni selle maailma-ajastu lõpuni. Pühakiri teatab, et moraalikäsk on täiuslik. Ps.19,89: "Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge; Jehoova tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks! Jehoova korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Jehoova käsk on selge, see valgustab silmi!" Ja et kellelegi ei jääks muljet, nagu midagi sellist ütleks vaid Vana Testament, siis lugegem ka Uuest Testamendist Jumala moraalikäsu kohta – Rom.7,12: "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea."
Mida siis mõtles Jeesus, kui Ta ütles, et Ta tuli "täitma" "käsuõpetust või prohveteid"? Prohvetite sõnumite uurimine näitab, et neis leidub üle 400 prohvetikuulutuse Messia tuleku kohta. Jeesus "täitis" need kõik oma sünni, maise teenistuse, surma, matmise ja ülestõusmisega. Ükski Piiblisse uskuv kristlane ei vaidle sellele vastu. Aga kuidas on käsuõpetuse ehk Seadusega? Kuidas "täitis" Jeesus "käsuõpetust"?
Nagu varem öeldud, jaguneb "käsuõpetus" tseremoniaalkäsuks ja moraalikäsuks. Mis puutub tseremoniaalkäsku, siis Jeesus "täitis" selle oma lunastustööga, saades maailma pattude eest tapetud ohvritalleks. Nagu me lugesime Heb.10:1, tseremoniaalkäsku ei tühistatud, vaid ebatäiuslik sümbol täitus Jumala Talles, Jeesuses, kes tõi end ohvriks meie pattude eest. Nagu on kirjutatud ka Heb.9,13.14: "Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mis riputatakse nende peale, kes on rüvetunud, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat."
Mis puutub moraalikäsku, siis Jeesus "täitis" ka selle, elades kümne käsu järgi ja andes meile täiusliku sõnakuulmise eeskuju. Heb.5,8.9 on kirjutatud: "Ja ehk Ta oligi Poeg, õppis Ta sõnakuulmist sellest, mida Ta kannatas. Ja kui Ta oli saanud täielikuks, sai Tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on Temale sõnakuulelikud."
Kas te panite tähele – tseremoniaalkäske "täites" "puhastab [Jeesus] meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat"; moraalikäske "täites" "sai Tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on Temale sõnakuulelikud"? Mõlemad kutsuvad meid üles teenima Jumalat, olles Talle sõnakuulelikud – nagu Jeesus oli sõnakuulelik nii ohvri kui inimesena.
See on tõepoolest imeline tõde Jeesusest – Ta ei nõua kelleltki midagi, mida Ta ise poleks teinud. Ta võis tõesti ausalt ja siiralt öelda: "Käi minu järel!" ehk "Järgi minu eeskuju!" Oma sõnakuulmisega valmistas Ta tee meie sõnakuulmisele.
Rääkides aga sõnakuulmisest või moraalikäsu täitmisest, tunneb nii mõnigi inimene end ebamugavalt. Mõnele tundub näiteks, et hingamispäeva pidades ilmutame käsumeelsust. Nad ütlevad, et me ei ole käsu all, vaid armu all ja seepärast ei ole meil kästud pidada ühtegi käsku! Mida ütles Jeesus selle kohta meie tänases algkirjakohas? Ma tuletan meelde, et eelnevalt ütles Ta, et ei tulnud tühistama käsuõpetust ega prohveteid, vaid neid täitma. Seejärel Ta jätkas – Mat.5,19: "Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis."
Kas pole jällegi selgelt öeldud? "Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis!" Patt on patt ja vähim või väikseim käskudest on niisama siduv kui suurim! Juhtuski nii, et hiljem Tema teenistuse ajal tuli üks käsutundja Jeesuse juurde ja küsis, milline käskudest on suurim. Me loeme seda Mat.22,35-40: "Üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates: "Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?" Aga Jeesus ütles temale: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!"
Vaid kaks käsku. Mõned ütlevad, et need kaks käsku asendavad Moosesele antud kümmet käsku. Kuid see pole nii. Need VÕTAVAD KOKKU kogu käsuõpetuse ja prohvetite sõnumi. Ja just neid asju, ütles Jeesus, ei tulnud Ta kaotama! Kaks käsku, armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast, võtavad kokku kümme käsku – kogu Jumala tahte, mille täitmisele on kutsunud üles ka prohvetid. Esimesed neli käsku räägivad meie suhtest Jumalaga – armasta Jumalat üle kõige – ülejäänud kuus käsku meie suhtest kaasinimestega – armasta ligimest kui iseennast. Kui me täidame Kristuse poolt antud kaht suurt käsku, täidame me Siinail antud kümmet käsku!
Kuid kas see tähendab ka vastupidist: Kui me täidame Siinail antud kümmet käsku, siis me täidame ka Kristuse poolt antud kaht suurt käsku? Sellele vastab Jeesus sissejuhatuseks loetud kirjakoha viimases salmis – Mat.5,20: "Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki."
Jeesuse aja kirjatundjad ja variserid olid tolle aja "pühad mehed", kes järgisid täpselt nii tseremoniaalkäsu kui moraalikäsu kirjatähte. Kui Jeesus juhtis ühe selliselt hästi haritud rikka noormehe tähelepanu Jumala kümnele käsule, vastas ta kõhklemata – Mat.19,20: "Seda kõike ma olen pidanud!" Ja ometi ei soovinud ta jagada oma varandust vaestele ega järgida Jeesust! Temas polnud armastust ei Jumala ega ligimese vastu!
Jeesus ütleb Õndsakskiitmiste mäele kogunenud rahvahulgale, et nende õigus peab olema "palju parem kirjatundjate ja variseride omast," kui nad soovivad saada Tema riiki. Mida Ta selle all mõtles? Kuidas on see üldse võimalik? Jeesus ise selgitab, viidates kirjatundjatele ja variseridele – Mat.15,8: "See rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel!" Nad isegi ei tundnud ära Messiat endi keskel, vaid vaenasid Teda, kuni lõid Ta risti – täites sellega prohvetikuulutused, mida nad hoolega uurisid ja väitsid armastavat!
Inimese südame seisukord on see, mis teeb vahet, kas tegu on sõnakuulmise või käsumeelsusega. Kirjatundjate ja variseride õigus oli ehe näide käsumeelsusest, mis on käskude täitmine (vähemalt enda arvates) puht kohustusest, lootes sellega ära teenida Jumala (ja inimeste) heakskiitu!
Milline on siis see kirjatundjate ja variseride omast "palju parem" õigus? Muidugi on selleks Kristuse õigus – Tema täiusliku elu ja ohvriga välja teenitud õigus. Kuid kuidas me sellest osa saame? Usu läbi. Kirjutab ju Paulus – Rom.3,28: "Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." Kas "lahus käsu tegudest" tähendab, et neid pole enam vaja, et usk on need kõrvaldanud või asendanud? Laseme Paulusel endal jätkata – Rom.3,31: "Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!"
Jah, me saame õigeks usu läbi, kuid usul on teod – armastuse teod, Jumala tahtega kooskõlas olevas teod, Jumala kümne käsu JA suure armastuse käsuga kooskõlas olevad teod. Jeesus ütles otse – Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!" Armastuses Jumala käskude järgi elamine ei ole käsumeelsus. See on Jumala käskude täitmine teadmises, et need on pühad, õiged ja head (Rom.7,12), armastava Jumala poolt meie õnneks antud! Me ei täida neid hirmust karistuse ees ega ka mitte kohustusest, vaid armastusest Käsuandja ja Päästja vastu. Neid täites väljendame oma tänu armust antud päästmise eest, näidates ühtlasi, et meile meeldivad Jumala riigi seadused, kus me loodame veeta igaviku!
Kuigi Piibel taunib käsumeelsust, ei tauni ta sõnakuulmist. Ja sõnakuulmise all mõtleb Piibel ühemõtteliselt Jumala käskude pidamist. Kuulge Pauluse arutelu Rom.6,16-22: "Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks? Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud, ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks! Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele. Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest. Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm! Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu."
Sõnakuulmine võib olla käsumeelsus, kui seda tehakse ilma tõelise armastuseta Jumala ja kaasinimese vastu, kui seda tehakse lootuses sellega midagi ära teenida. Sõnakuulmine pole aga käsumeelsus, kui Jumala käske täidetakse armastusest ja tänutundest Jumala vastu, kes on meid nii imeliselt armastanud ja armastab jätkuvalt; kui seda tehakse vabatahtlikult ja rõõmuga teadmises, et need käsud on pühad, õiged ja head ning nende täitmine meie turvalisuse ja õnne huvides.
Kui liiklusseadus käsib asetada laps autos turvaistmele, kas siis selle käsu täitmine räägib käsumeelsusest? Tõsi, see räägib sõnakuulmisest, kuid ka armastusest oma lapse vastu! Sarnaselt on kõigi Jumala käskude täitmine meie huvides ja väljendab meie armastust Jumala ja oma ligimese vastu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv