Elamine usust
07.11.2009 - (1431)

Gal.2,15-21: "Meie oleme sünnilt juudid ja mitte patused paganate seast, aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha. Aga kui otsides õigekssaamist Kristuses, meiegi osutume patusteks, kas on siis Kristus patu teenija? Ei sugugi mitte! Sest kui ma jälle ehitan üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma teen enese üleastujaks. Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest. Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!"
Kujuta ette, et oled juut ja elad Austrias 1930-ndate aastate lõpus. Adolf Hitler, kes on oma poliitilise karjääri tipus, on otsustanud puhastada maailma juutidest. Sul on võimalus kodumaalt põgeneda kusagile kaugemale. Kas on midagi, mis takistab sul seda tegemast?
Sellises olukorras leidis end Austria psühholoog Viktor Frankl. Poliitilise kliima muutudes kohutavaks, hankis ta Ameerika viisa. Kuid ta muretses oma eakate vanemate pärast ja otsustas minna neid veel korra vaatama. Hävitatud sünagoogi varemeist oli Frankli isa leidnud tüki tahvlist, mille peale oli kunagi graveeritud 10 käsku. Selle tükikese peal oli vaid osa ühest käsust: "Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal" (2.Ms.20,12).
Viktor Frankl ei kasutanud seda viisat kunagi. Lõpuks saadeti nende pere koonduslaagrisse. Seal tema vanemad surid. Pärast vabastamist veetis Viktor Frankl kogu ülejäänud elu maailma teadvustamiseks holokausti ebaõiglusest.
Viktor Frankl sai suureks, sest ta valis austada oma isa ja ema. Ta kuuletus juutide käsule, Piibli 10 käsule, kuid ühtlasi kuuletus ta ka suurele armastuse käsule. Ja just see suur armastuse käsk ajendab meidki täna andma oma parima.
Holokaust on andunud meile palju lugusid julgusest ja ohvrite toomisest. Kui filmirezissör Roman Polanski oli alles laps, püüdsid natsid ka tema ja ta vanemad kinni ning saatsid ühte Poola koonduslaagrisse. Isal õnnestus kuidagi leppida kokku ühe kohaliku perekonnaga, et nad võtavad Romani enda juurde varjule. Ta muretses traaditangid ja lõikas okastraadist tarasse väikese augu, nii et Roman võis sealt läbi lipsata vabadusse, elama koos oma uue perekonnaga. Hiljem, samal päeval, tapeti Romani isa koos enamus laagris olnud meestega.
Viktor Frankli lugu on lugu poja armastusest isa vastu. Roman Polanski lugu on lugu isa armastusest poja vastu. Meie tänane piiblitekst räägib Taevaisa armastusest meie vastu. Me olime käsu hukkamõistu all ja arvasime, et edaspidine käsule kuuletumine võib meid päästa. Kuid käsu eesmärk on vaid tuletada meile meelde, et meie elu ei anna välja Jumala seatud mõõtu, et me ei ela kooskõlas Tema tahtega. Tegelikult pole me kunagi piisavalt head ehk absoluutselt täiuslikud, nagu on Jumal. Ja käsule vaatamine, püüdmine selle järgi elada, ei päästa meid. Meid päästab usk Jeesusesse Kristusesse. Kui oleks olnud mingi teine võimalus meie päästmiseks, poleks Kristusel olnud vaja meie eest surra. Kuid Ta tõi selle ohvri ja pakub seda teenet meile vaba annina, tasuta. See on arm. Me ei saa midagi teha selle ärateenimiseks. Meil tuleb see vaid vastu võtta.
Millegipärast on sõnum armust ajanud segadusse paljud Jeesuse järgijad. Meil on raske uskuda, et päästmine on nii lihtne. See on nii suur ja tähtis asi ning see peab olema keerulisem. Seal peab olema midagi veel – midagi, mida MEIE saame TEHA! Kuid ei ole. Me ei ela tegudest vaid usust. Mida see tähendab?
Elamine usust tähendab kõigepealt NÕUSTUMIST, ET JUMAL ARMASTAB MEID TINGIMUSTETA. Seda on paljudel raske mõista. Me pole harjunud tingimusteta armastusega. Me oleme harjunud armastuse oma tegudega ära teenima. Armastatud kunstnikud, armastatud näitlejad, armastatud riigijuhid, armastatud pastorid – kõik nad on selle rahva armastuse ära teeninud! Mitte iga pastor pole armastatud – vähemalt mitte kõik pastorid pole armastatud ühtemoodi!
Me oleme üles kasvanud teadmises, et meid armastatakse, KUI me anname välja teatud mõõdu. On hea teada, et Jumala armastus meie vastu on tingimusteta, ilma selle KUI-ta. Jumal armastab meid, olenemata sellest, kes me oleme. Ta armastab meid, olenemata sellest, mida me teeme või ei tee. See on sõnum, mida peab kuulma iga Jumala laps – eriti juba lapseeas.
Üks abielupaar adopteeris ühe keeruline noore tüdruku. Tüdruk oli mässitud pidevalt igasugustesse probleemidesse. Kuid see abielupaar armastas teda ikkagi. Neil oli üks moto, mida nad palusid sel tüdrukul korrata igal õhtul. Ja see moto kõlas: "Jumal ei armasta mind sellepärast, et ma olen hea. Ta armastab mind sellepärast, et olen kallihinnaline. Ja ma olen kallihinnaline, sest Kristus suri minu eest." Ja on vast üleliigne lisada, et see tingimusteta armastus muutis selle tüdruku elu.
See ongi evangeeliumi peamine sõnum: Jumal ei armasta meid sellepärast, et me oleme head. Ta armastab meid, kuna me oleme kallihinnalised. Ja et me oleme kallihinnalised, seda tõendab kõige paremini see, et Kristus suri meie eest. Me peame olema Jumalale ikka kohe väga kallid!
Pastor Lloyd Ogilvie, endine Ühendriikide Senati kaplan (praegu on selles ametis adventpastor Barry Black, kes esines ka 2005. aasta Peakonverentsil), rääkis, et tal oli alati selline tunne, et ta peab oma isa armastuse ära teenima. Kui ta sai usklikuks, võitles ta ikka veel selle alaväärsuse tundega. Tema tunded Jumala vastu olid samasugused, kui ta tunded oma isa vastu. Mida ta ka tegi, oli ta kindel, et sellest ei piisanud Jumala armastuse ärateenimiseks. Seminari professor mõistis, millega poiss võitleb ja, ühel päeval teda koridoris kohates, peatas ta noormehe ning, tõsiselt silma vaadates, ütles: "Kallis poiss, sind armastatakse PRAEGU!"
See on tõsi. Selline on Jumala armastus. Sind armastatakse praegu. Mitte, kui sa oled oma pahateo heastanud või tõestanud oma väärtolekut, vaid just nüüd – sellisena, nagu sa praegu oled.
Kuid see armuand paneb paljusid tundma end ebamugavalt, sest see ei jäta meile võimalust pidada arvet. Me on vajadus pidada arvet oma heategudest ja pahategudest, sest nii tunneme me kontrollivat oma saatust. See annab meile n.ö. käegakatsutava tõendi, et oleme "ära teeninud" Jumala armastuse õnnistused. Arve pidamine annab meile ka võimaluse kiidelda oma headusest. See apelleerib meie vajadusele tunda end õigena. Kuid elamine usust tähendab toetumist ainult Jumala tingimusteta armastusele.
Elamine usust tähendab ka LOOBUMIST OMA ELU JUHTIMISEST. Elades usust, anname me oma elu juhtimise Jumala kätte. Ja see on paljude jaoks eriti raske. Inimene kardab loovutada oma elu juhtimist ükskõik kellele. Ta tahab ise juhtida.
Corris Boom oli julge Hollandi naine, kes viidi ka Teise Maailmasõja ajal natside koonduslaagrisse, kuna nende pere aitas peita juute gestaapo eest. Vangistuse ajal talus Corrie mõningaid kõige hullemaid alandusi, mis üks inimene võib kogeda. Tema õde Betsy suri laagris. Kuid kõigi nende kannatuste kestel ei kaotanud Corrie kunagi usku Jumalasse. Ta lõi enda jaoks isegi erilise usu definitsiooni: Usk on fantastiline seiklus Jumalat usaldades! Jah, usk on täielik usaldamine, mis tuleneb armastusvahekorrast Jumalaga – teadmisest, et Jumal sind tingimusteta armastab.
Keegi on võrrelnud meie kõhklust usaldada Jumalat erimeelsusega arhitekti ja ehitaja vahel. Arhitekt plaanib seina siia ja trepi sinna. Kuid ehitaja järgib hoopis erinevat plaani, mis mõlgub tema peas. Milline segadus sellest tekiks! Aga nüüd mõtle, kui Jumal on sinu elu arhitekt ja sina ehitaja, kas sa järgid oma elus kõiges Jumala plaani, või teed sa oma plaanid ja järgid neid? Mis sellest nii välja tuleb.
Paulus kirjutab: "Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest."
See toob meid kolmanda õppetunni juurde meie algkirjakohast: elamine usust tähendab SURMA OMA MINALE. Surmaga oma minale lõpeb võitlus võimu või juhtimise pärast.
Elus juhtub asju, mida meditsiiniteadus ei suuda täielikult seletada. Aastaid tagasi kuulutati üks mees ühe Lõuna Aafrika haigla arstide poolt kliiniliselt surnuks. Kuid siis palvetas üks tema kristlik sõber ta üle ja ta ärkas ellu. Täna kannab see mees uhkelt endaga kaasas oma surmatunnistust kõikjal, kuhu ta läheb. See annab talle hea võimaluse rääkida inimestele uuest elust, mille ta on leidnud (sõna otseses mõttes) Kristuse läbi.
Teoloog Barth on kirjutanud: "Need, kes usuvad Jeesusesse, ei saa enam rääkida surmast kui millestki, mis seisab nende ees. See on nende taga!"
Ka Shoti teoloog Dr. William Barclay, kes on kirjutanud laialt levinud piiblikommentaarid, teadis, mida tähendab surra maailmale ja ärgata uuele elule Kristuses. Varsti pärast tema surma leiti, et juba noore mehena oli ta kirjutanud lihtsale paberilehele "Pühendumise akti." Selles "aktis" alistas noor Barclay oma elu Issandale Jeesusele Kristusele. Ta pühendas Talle kõik – oma ihu, hinge, vaimu, aja, vara. Kõik pidi austama Jumalat. Ja kuulake nüüd: ta kirjutas sellele paberilehele, sellele "Pühendumise aktile" alla IGAL AASTAL – kuni oma 85. eluaastani, mil ta suri. Selleks ajaks oli paberileht juba kollane ja äärtest kulunud. Ta lõpetas oma "Pühendumise akti" sõnadega: "Sinule, oh, Jumal loovutan ma kogu juhtimise ja ütlen ilma ühegi möönduseta: sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine." See on surm oma minale.
Usust elamine tähendab toetumist Jumala tingimusteta armastusele. See tähendab loobumist oma elu juhtimisest ja alistumist Jumalale. See tähendab suremist oma minale.
Ja lõpuks, usust elamine tähendab LASKMIST KRISTUSEL ELADA MEIE SEES. Kristus soovib elada oma elu meie sees ja meie läbi kõigile õnnistuseks. Alles siis, kui sureme oma minale, laseme Kristuse Vaimul tulla ja elada meis ning töötada meie läbi. Ainult Tema Vaimu meie sees elades oleme me tõeliselt elavad. Mäletate, Jeesus ütles – Joh.10,10: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!"
Joni Earekson Tada on kunstnik, kirjanik ja professionaalne kõneleja. Kuid ta on tõsise puudega – halvatud kaelast allapoole ühe teismelise-eas läbielatud õnnetuse tagajärjel. Ühel päeval einestas ta sõbra juures. Et Joni saaks süüa, pidi ta sõber painutades andma ta lusikale väga ebatavalise kuju. Joni vabandas, et sõber pidi väänama ühe oma lusika õigest vormist välja tema pärast. Kuid sõber ei teinud sellest probleemi. Tegelikult pidas ta seda muudetud kujuga lusikat väga ilusaks ja jättiski ta selliseks, sest Joni oli seda kasutanud.
"Sageli," ütleb Joni Earekson Tada, "peab Jumal painutama meid oma tahtele, enne kui Ta saab meid kasutada. Me võime mõelda, et see painutamine rikub või hävitab meid, kuid see on absoluutselt vajalik. On imeline lasta Jumalal kujundada meie elu vastavalt Tema plaanidele."
Mida enam me alistume Jumala Vaimule oma elus, seda enam töötab Ta meis ja muudab meid, et meie elu austaks Teda ja teeniks Tema üritust.
Pidagem siis meeles, et me ei saa olla kunagi piisavalt head, et ära teenida Jumala armastust. Aga meil pole vajagi seda teha, sest Jumala armastus meie vastu ei rajane meie headusel. Kõik me oleme kallihinnalised Tema silmis – nii kallid, et Kristus andis oma elu meie päästmiseks! Sellise armastuse ärateenimiseks ei saa me teha midagi. See on Jumala vaba and, mis tuleb meil vaid vastu võtta. Ja see seab kõik inimesed võrdsesse seisukorda Jumala ees. Kas pole imeline! Ma tean, et mõnele see ei meeldi. Aga nii see on. Jumalale on kõik inimesed võrdselt kallid ja Kristus on surnud kõigi eest. Ja Ta pakub usku kõigile. Elagem siis selles usus ja toetugem Jumala vabalt antavale armule. Muidugi paneb see usk ja arm meid tegema paljusid asju ja loobuma paljudest asjadest, aga seda mitte selleks, et saada armu, vaid sellepärast, et oleme saanud armu – sellepärast, et "ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv