Jüngrist tööliseks
07.11.2015 - (1299)

Sissejuhatuseks loeme – Luk.5,1-11: "Aga sündis, kui rahvas Tema juurde tungis Jumala sõna kuulama ja Ta seisis Gennesareti järve ääres, et Ta nägi kaht paati järve rannas seisvat; aga kalamehed olid neist väljunud ja loputasid võrke. Tema astus ühte paati, mis oli Siimona oma, ja palus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Siis Ta istus maha ja õpetas rahvast paadist. Aga kui Ta lakkas kõnelemast, ütles Ta Siimonale: "Sõua sügavale kohale ja heitke oma võrgud välja loomuse katseks!" Siimon vastas ning ütles Temale: "Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud, aga Sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!" Ja kui nad seda tegid, said nad suure hulga kalu; ja nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et nad tuleksid ja neid aitaksid. Ja nad tulid ja täitsid mõlemad paadid nõnda, et need olid vajumas. Seda nähes heitis Siimon Peetrus maha Jeesuse põlvede ette ning ütles: "Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!" Sest kohkumine oli vallanud teda ja kõiki, kes temaga olid, kalasaagi pärast, mis nad olid saanud; nõndasamuti ka Jakoobust ja Johannest, Sebedeuse poegi, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: "Ära karda, nüüdsest alates pead sa inimesi püüdma!" Ja nad vedasid paadid maale ja jätsid kõik maha ja järgisid Teda."
See jutustus maalib meie silme ette ühe pildi Jeesuse ja Ta jüngrite elust maalilises Galileas. Jüngrid rabelevad öö läbi järvel, et saada igapäevast leiba; samal ajal kõneleb Jeesus vaiksel kaldal palves oma Isaga, kuna Ta teab, et "inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" (Mat.4,4). Puhanud seejärel veidi, tõuseb Ta ühes koiduga, et olla valmis igapäevaseks rahva kogunemiseks Tema ümber. Jüngritest kalamehed on ka lõpetanud oma ponnistused järvel ning pesevad nüüd rannaäärses madalas vees oma võrke.
Luukas teatab, et sel hommikul kogunes Jeesuse ümber eriliselt palju rahvast, nii et Tal läks rannas rahva hulgas kitsaks; ka ei kostunud Tema kõne enam hästi kõigi kaugemate kuulajateni. Jumalikus tarkuses leidis Ta suurepärase lahenduse, astudes paati ja paludes paadi omanikul, Siimonal veidi kaldast eemale sõuda. Nüüd nägid ja kuulsid Teda kõik palju paremini. See oli Jeesusele nii tavaline jutlus looduses; juba loodus iseenesest kõneles ja Jeesus kasutas selle ilmekaid näiteid illustreerimaks Jumala riigi sügavaid tõdesid. Kõlas evangeelium, paistis tõevalgus ja rahvas unustas hetkeks oma igapäevased mured.
Peetrus ka kuulas ja võib-olla mõtles iseeneses: Kui õigesti Ta räägib, kui hästi Ta töötab, nagu meiegi püüdsime teha oma parima kogu öö vältel – aga ei saanud midagi! Ja kus on Tema töö tulemused? Iisrael on endiselt roomlaste ikke all; Ristija Johannes on vangis; miks jooksevad meie pingutused kõik tühja?
Lõpetanud kõne, pöördub Jeesus Peetruse poole, öeldes: "Sõua sügavale kohale ja heitke oma võrgud välja loomuse katseks!" Peetrus ei suuda varjata oma skeptitsismi ning vastab: "Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud..." Öö oli parim aeg kalastamiseks; pärast edutut ööd tundus päevane aeg veelgi lootusetum. Aga seda ütles Jeesus. Ja kuigi Peetrus pidas end kalastamise asjus Jeesusest kompetentsemaks, austas ta Jeesust sedavõrd, et lõpetas oma skeptiliselt alustatud lause sõnadega: "...aga Sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!"
Otsekohe asus ta koos oma venna Andreasega täitma Jeesuse käsku. Polnud tal ju midagi kaotada; ebaõnnestumise korral poleks keegi saanud naerda Tema üle; täitis ta ju vaid Jeesuse käsku. Jeesus vastutas nüüd toimuva eest. Kuid see, mis nüüd juhtus, ületas tema parimadki lootused. Kiri ütleb: "Ja kui nad seda tegid, said nad suure hulga kalu; ja nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et nad tuleksid ja neid aitaksid. Ja nad tulid ja täitsid mõlemad paadid nõnda, et need olid vajumas."
Nagu ütleb Kiri, olid Peetruse ja Andrease kaaslasteks teises paadis Jakoobus ja Johannes. Kõik nad olid nii meeldivast üllatusest lausa shokeeritud. Milline saak koostöös Jeesusega! Siiski ei pimestanud päikese käes hõbedaselt sillerdavad kalad Peetruse silmi nii, et ta ei oleks näinud kõige selle juures Jumala imet. Ta oli näinud varemgi Jeesuse poolt sooritatud imetegusid, kuid see oli eriline, sest see puudutas teda ennast ja vastas tema südames pesitsenud piinavale küsimusele Jeesuse töö tulemuslikkusest.
Selle asemel, et jääda merest kalu välja tõmbama, tunnetab ta Jumala vägevust ja pühadust ning tal on piinlik nii oma kahtluste kui skeptitsismi pärast. Kui valesti oli ta mõelnud Jeesusest ja Tema tööst! Kui vähe oli ta Teda usaldanud! Ta hüppab paadist välja, tuleb Jeesuse juurde, heidab maha Tema põlvede ette ning ütleb: "Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!"
Midagi sarnast tundis ka prohvet Jesaja – Jes.6,5: "Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!" Sarnane tunne valdas ka prohvet Taanieli – Tan.10,8: "Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei olnud mul enam rammu, mu tore välimus muutus hirmsaks ja ma jäin jõuetuks." Nii on kõigiga, kes kohtuvad Jumalaga – kõigiga, kes kohtuvad Jeesusega Tema pühaduses. Kohtumine ajaloolise Jeesusega võib jätta meid selliseks nagu me oleme. Kui me aga kohtume meie eest tapetud ja ülestõusnud Jumala Tallega, kui me kohtume elava, aulise, kõikväelise Jeesusega – kui patusena me siis end tunneme! Me leiame, et me pole väärt viibima Tema läheduses.
"Mine minu juurest ära," ütles Peetrus, ja ometi heitis ta Jeesuse jalge ette. Ta tundis, et ta ei vääri Jeesuse lähedust, kuid samal ajal igatses ta seda enam kui midagi muud, enam kui kunagi varem. Jeesus vaatab talle sõbralikult silmadesse ja ütleb julgustavalt: "Ära karda, nüüdsest alates pead sa inimesi püüdma!" (Luk.5,10). Nagu Jesajale usaldati jumalik kuulutus pärast oma jõuetuse ja väärtusetuse tunnetamist, nii oli ka Peetrus "nüüdsest alates" valmis "inimesi püüdma!" Tema oma tarkus ja jõud olid varemeis – ja just nüüd ilmus temale jumalik tarkus ja vägi. Ma pole seda väärt, tundis Peetrus, kuid just nüüd oli ta valmis seda vastu võtma! Just nüüd võis Jeesus teha temast inimeste püüdja! Seni olid jüngrid kahelnud ega olnud sellepärast hüljanud täiesti oma kaluriameti. Nende arvates oli selleks piisavalt põhjust; nad nägid, milline saatus tabas Ristija Johannest ja tundsid samasugust vastuseisu ka Jeesusele; ühel päeval võib ka Jeesus olla neilt ära võetud. Nüüd kutsub Jeesus neid loobuma oma endisest elukutsest ja pühenduma täielikult uuele tööle. Peale sellist julgustavat jumaliku väe demonstratsiooni ei kahelnud nad enam. Kiri ütleb – Luk.5,11: "Ja nad vedasid paadid maale ja jätsid kõik maha ja järgisid Teda."
Enne mõtlesid jüngrid, et nad peavad ise hoolitsema endi eest. Peale sellist pettumist oma võimetes sai neile selgeks, et Jumal on võimeline rahuldama nende vajadusi ja teeb seda imelisemalt kui nad oskavad arvata. Sellepärast jätsid nad kõhkluseta maha kõik – isegi selle tohutu kalasaagi! – ja järgisid Jeesust. Enam ei jätnud nad Jeesust isegi mitte ööseks!
Kui palju pimedust ja pettumusi toob meile lahkumine Jeesusest! Ilma Temata osutub kogu meie töö viljatuks. Kuidas peame meiegi õppima lihtsat kuid tähtsat tõde, mida õpetas Jeesus – Joh.15,5: "Ilma minuta ei või te midagi teha!" Aga koos Temaga sünnivad imed!
Jeesus valis oma kaastöölisteks väikese haridusega lihtsaid inimesi, kes olid küllalt väikesed, et vastu võtta ja usaldada Issandat; kes olid enesest küllalt tühjad, et olla jumalike õnnistuste kanaliks. Ja juba esimeses õppetunnis lasi Ta neil veenduda oma jõuetuses. Nii ei õpetata ilmalikes koolides; ainult suur Õpetaja õpetab nii. Muidugi ei allu kõik sellisele õpetamisele; paljud tahavad suuta kõike teha ise! Aga kui inimene on võtnud oma kogemusest õppust, on veendunud oma jõuetuses ning annab oma paadi evangeeliumi kuulutamiseks, on tasu üle ootuste suur! Inimene mõistab, et tasub minna Jeesuse sõna peale inimesi püüdma; kui Jeesus võis ajada kalu võrku, siis võib Ta juhtida ka inimesi evangeeliuminoota! Koostöö Jeesusega õnnestub alati, kuigi mitte iga kord ei ilmne tulemused nii kiiresti, nagu sel imelisel päeval Galilea rannal.
Evangeeliumitöö on meeskonnatöö, kusjuures selle suurema või väiksema meeskonna juhiks on alati Kristus. Inimesed heidavad võrgud, inimesed sõuavad, inimesed tõmbavad võrke, kuid Jeesus on see, kes ajab kalad võrku. Seepärast kuulub ka kogu au Temale. Aga meile kuulub õnn olla Tema kaastöölised ja ühes Temaga jagame rõõmu saagi üle.
Ka täna kutsub Jeesus endale kaastöölisi. Ja ei ole piire ühe inimese kasulikkusel, kui see, asetanud kõrvale oma Mina, avab oma südame Pühale Vaimule ning elab Jumalale pühendatud elu. Kui inimene kõrvaldab kõik oma lihalikust meelest tõusvad takistused, valab Jumal tema kaudu välja rikkalikud õnnistuse jõed. Ükski väline takistus ei suuda peatada Jumala tööd, kui jünger heidab võrgu välja Tema sõna peale, jäädes ise alandlikuks ja väikeseks – seda väiksemaks, mida suurem on edu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv