Jumala jõulukingid
07.12.2013 - (1506)

Oleme jõudnud järjekordsesse advendiaega. Ühel jõuluajal ütles naine mehele: "Häid jõule, abikaasa! On aeg, mil maa peal peaks valitsema rahu inimeste seas, kellest Jumalal on hea meel! Seepärast unustagem kõik erimeelsused ja armastagem teineteist!"
Rõõmust särava näoga vastas mees: "Hea mõte! Mul on nii hea meel, et sa selle peale tulid! Aga ütle mulle, kas me peame armastama üksteist vaid sel aastaajal? Miks ei võiks me armastada teine-teist kogu aasta läbi?"
Segaduses küsis naine: "Mis? Oled sa mõni fanaatik, või?"
Meiegi nõustume, et ehkki jõuluaeg on armastuseaeg, ei ole advendiaeg ainus aeg armastada. Pigem on see aeg, mil me erilisel viisil täidame oma armastuse batareisid Jumala armastuse ilmutusest, lugedes tuttavaid salme Luuka evangeeliumi 2. peatükist: "Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate Lapse mähitud ja sõimes magavat!" Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!"" (Luk.2,8-14).
Kui tore oleks, kui jõulurahust ja -rõõmust jätkuks kogu aastaks! Kui sellele Jumala kingile mõtlemine soojendaks meie südant ja valgustaks meie eluteed terve aasta läbi! Kui me koos inglitega tooksime au Jumalale kõrges ja elaksime maa peal omavahel ja taevaga rahus, millest Jumalal on hea meel!
Jah, see Jumala suur kink inimkonnale teeb meidki vähemalt jõuluajal pisut heldemaks. Mõned meist on juba alustanud üksteisele kingituste ostmist, teised teevad seda viimasel minutil. Aga ilma kingitusi tegemata ja kingitusi saamata me jõuluajal läbi ei saa!
Me püüame teha oma lähedastele kingitusi, mis teeks nad õnnelikuks, millest neil oleks hea meel. Sellepärast valime neid kinke hoolega... ja sama hoolega vaatame, mis nägu meile kallis inimene meie kingitust vastu võttes teeb. On ta selle üle rõõmus? Nähes tema säravat nägu, oleme meiegi rõõmsad, sest meie kingitust vastu võttes võtavad nad vastu meid! Kui neile aga meie kingitus ei meeldi, ei mõtle nad meistki hästi! Ja samal ajal, kui meie uurime teiste nägusid, kuidas nad meie kinke vastu võtavad, uurivad teised meie nägudelt, kuidas meie suhtume nende kingitustesse... ja neisse!
Jah, jõuluaeg on kingituste tegemise ja saamise aeg. Mis on Jumala kingitus meile jõuludeks? Me kõik vast teame: Ta andis oma ainusündinud Poja meile Päästjaks (Joh.3,16). Ja seda mitte ainult jõuludeks, vaid kogu aastaks, kogu eluks, kogu igavikuks! Ta andis oma armastuse, igavese armastuse! Kuid täna tahaksin ma olla veel pisut konkreetsem ja nimetada mõningaid väga väärtuslikke kingitusi, mis Jumal andis ühes selle ülisuure anniga, sest kirjutab ju Pauluski Rom.8,32: "Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?" Nimetagem mõningaid sellest "kõigest muust."
1. PATTUDE ANDESTUS.
Võimalus saada patud andeks, on tõepoolest väga suurepärane kingitus. Ma ütlen võimalus, sest see on seotud meiepoolsete tingimuste täitmisega, nagu näiteks oma pattude tunnistamine (1.Joh.1,9) ja andestamine oma võlglastele (Mat.6,12-15). Pattude andekssaamine on ülioluline "maa peal rahu" saavutamiseks, sest meil ei saa olla rahu kaasinimestega, kui meil puudub rahu iseenda ja Jumalaga – südamerahu, mis tuleneb pattude andestusest. Selle andestuse tõi Jeesus oma asendussurma läbi kõigile, kes võtavad Ta usus vastu oma Päästjaks.
Mõned aastad tagasi juhtus USA-s üks tavatu lugu. Paluti poodi tagasi tuua sealt ostetud kokaraamatud. Viimasel ajal oleme tihti kuulnud, et mõni autofirma on oma autod mõne tehnilise rikke tõttu "tagasi kutsunud," kuid milleks oli tarvis "kutsuda tagasi" üks kokaraamat? Aga sellepärast, et ühest retseptist oli kogemata välja jäänud oluline koostisosa. Raamatu väljaandjad said aru, et kui keegi hakkab selle vigase retsepti järgi toitu valmistama, võib juhtuda õnnetus! Sellepärast korjati need raamatud inimeste käest ära.
Kui Jumal andis inimestele rahu retsepti, ütles Ta, et üheks selle koostisosaks on andestus. Kui see meie elust puudub, ei tule rahust midagi välja. Ka ei saa me seda asendada millegi muuga. Oma teadmatuses on inimesed seda teinud ja tulemuseks on õnnetused. Vale, vigase, puuduliku retsepti järgimine võib teha suurt kahju.
Nii ütleb Jumal: "Siin on minu and. See pole vaid Petlemma laps. See on sellest kasvanud Lunastaja, kes pakub andestust ja rahu!"
2. ABI KÄESOLEVAKS AJAKS.
Teiseks ülioluliseks anniks, mis saabub koos Jeesusega, on abi käesolevaks ajaks. Me võime ette kujutada karjaseid istumas öösel mäe jalamil ja valvamas oma lambaid. Nad olid vaesed, ilma väljavaateta, et asjad muutuksid paremaks. Elu oli nende jaoks raske ja karm. Siis aga ühel ööl ilmus neile ingel ja teatas, et "teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" Ja järsku oli muutunud kõik. Jumal oli saanud neile reaalseks. Ta oli tulnud neid aitama!
Hommikumaa tarkade lugu polnud palju parem. Neil oli küll rikkust, autoriteeti ja võimu, kuid ka nemad tundsid oma südames tühjust. Seepärast, kui nad nägid tähte, tulid nad otsima midagi, mis neid tõeliselt rahuldaks.
Oleme me rikkad või vaesed, vägevad või nõrgad, kõik me vajame abi. Ja Jumal on seda meile tõotanud. Kui me laseme Jeesus-lapsel siseneda oma südamesse, saame me Temalt abi ning oleme Tema Vaimu mõjutusel valmis ulatama oma abikäe ka oma kaasinimestele.
Üks mees sõitis jõuluajal bensiinijaama, et tankida oma autot. Keeranud ära kütusepaagi korgi, pudenes see tema käest maha ja veeres auto alla porilompi. Mees kummardus ja vaatas ning mõtles hetke, mida teha. Lõpuks otsustas ta auto tankida ja siis pisut edasi sõita, et seejärel kork maast üles korjata.
Kuid enne veel, kui ta jõudis midagi teha, astus tema auto juurde üks töörõivais mees, laskus põlvedele, kummardus auto alla ja, saanud sealt kätte kütusepaagi korgi, ulatas selle talle. Mees tänas võõrast, kes vastas naeratuse ja sooviga: "Häid jõule!" ning läks oma teed.
Kui tore oleks, kui me kõik oleksime nii abivalmis üksteise suhtes – ja mitte ainult jõuluajal, vaid alati, aastaringselt ja igal pool! Ühes koolitulistamise tragöödias sai surma kolm õpilast ja raskelt haavata 5 last. Ühe surma saanud tüdruku vanemad andsid otsekohe arstidele loa kasutada kõiki oma tütre organeid nende päästmiseks, kes muidu oleksid surnud.
Kui juba sellised sõnumid on liigutavad, kui palju enam peaks meid liigutama teadmine, et Jumal on oma armastuses külastanud meie planeeti, et nutta ühes meiega ja rõõmustada ühes meiega, et parandada meie haigusi ja aidata meid eluraskustes ning anda oma elu, et päästa meid, patuseid, igavesest surmast (Joh.3,16). Jeesus alandus, et olla meile Hea Karjane, kes paneb meid lebama haljale aasale ja saadab hingamiseveele, kosutades meie hinge. Ta saadab meid õiguse rööbastesse ja on meiega ka surmavarju orus, trööstides meid (Ps.23,1-4). Tema kalliks kingiks on abi juba käesolevaks ajaks.
3. LOOTUS HOMSEKS.
Kuid Jumal ei piirdu vaid meile rahu ja abi andmisega käesolevaks ajaks. Ta annab "tänaseks jõudu ja lootusi homseks," nagu ütleb üks ilus laul. Jeesus tuli mitte ainult selleks, et meid aidata käesolevas elus, vaid et kinkida meile ka "tulevikku ja lootust" (Jer.29,11).
Lootus oli see, mis laskis Aadamal ja Eeval peale pattulangemist edasi elada – ja ka peale seda, kui nende esmasündinud poeg tappis nende teise poja! Lootuses elasid kõik Vana Testamendi ustavad Jumala lapsed. Lootus innustas karjaseid kandma raskusi ja ootama Lunastajat. Lootus tiivustas ka Hommikumaa tarku. Igal ööl uurisid nad taevast, oodates tõotatud tähe ilmumist. Ja kui nad seda nägid, olid nad valmis sellele järgnema, kuhu see neid ka ei juhiks, sest nad uskusid, et see on märk Jumalast, et on sündinud Kuningas, kelle valitsus tõotab paremat homset. Nii nad tegutsesid lootuses.
Ka meie elame lootuses. Jõuluaeg oma imelise sõnumiga süvendab seda. Ingel kuulutas: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" Tõotus on täitunud, homne tõotab olevat helgem kui eilne päev! Jeesus on toonud maa peale "rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" Jumala rahva südames on rahu ja lootus, ehkki maailmas on veel ahastust. Meil on lootus, sest Jeesus tõotus luua ükskord kõik uueks. Tema esimene tulek on garantiiks, et toimub ka teine tulemine. Esimene advent garanteerib teise advendi. Ja siis viib Jumal oma töö lõpule. Siis saabub jäädav "rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!"
Üks tuntud jõululugu – tõestisündinud lugu – räägib 7 klassi poisist, kelle nimi oli William. William oli oma ea kohta kasvult suur, kuid vaimses mõttes veidi aeglane. Aga ta oli hea poiss ja meeldis kõigile. Eelkõige soovisid kõik teda oma sõbraks tema suure kasvu tõttu, sest nii suure sõbra omamine tegi elu turvalisemaks.
Kui saabus aeg jõulunäidendi esitamiseks, soovis William olla üks karjastest, kuid õpetaja otsustas, et ta sobib oma suure kogu tõttu paremini võõrastemaja peremeheks. Nii pidi ta mängima karmi, nurjatut kõrtsmikku.
Kui Maarja ja Joosep astusid võõrastemaja juurde ja koputasid uksele, avas William selle. Ja kui nad palusid öömaja, vastas ta karmilt: "Siin pole teie jaoks ruumi. Kõik numbrid on hõivatud!"
Joosep selgitas: "Mu naine on lapseootel ja väga väsinud; ehk oleks teil mõni tilluke tubagi, kus me saaksime puhata!"
Jälle vastas William karmilt: "Te peate leidma koha kusagilt mujalt. Minu võõrastemajas teile kohta ei ole!"
Veelkord anus Joosep kas või väikest nurgakest, kus saata mööda öö, mille järele saabus pikk paus – selline pikk paus, mis tekitab piinlikkust nii publikus kui näitlejais. Willi oli unustanud oma teksti! Ta ei teadnud, mida edasi öelda.
Kusagilt lava nurgast võis kuulda etteütleja häält: "Ei, minge ära, minge minema!" Need olid sõnad, mis ta pidi ütlema.
Lõpuks kogus Willi end ja ütles üsna pehmel toonil: "Ei, minge ära!"
Selle peale seadsid Maarja ja Joosep end kurvalt minekule. Kuid siis sai William tagasi oma tugeva hääle ja ütles: "Oodake üks hetk! Te võite jääda minu tuppa ja mina ööbin laudas!"
Sellele järgnenud piinlikus vaikuses mõtles õpetaja, et näidend on nurjunud, kuni äkki koitis talle, et poisi sõnad kandsid endas tõelist jõulu vaimu! "Teie võite jääda minu tuppa ja mina ööbin laudas!" Kas ei kaja neist sõnust läbi Jeesuse õpetus: "Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile" (Mat.7,12). "Tehkem head kõikidele," kutsub üles Paulus (Gal.6,10).
Seda tegi Jeesus. Ta tegi head kõigile! See on Tema kingitus meile – andestus, abi, lootus. Selle kingi tegemine on Talle väga kalliks maksma läinud ja pole ime, et Ta vaatab hoolega, mis nägu me neid kinke vastu võttes teeme. Kas oleme rõõmsad? Kas oleme tänulikud? Või paistab meie näost ja suhtumisest ükskõiksus? Viimane teeb Ta väga kurvaks. Kuid veel enam kui meie nägu, jälgib Ta meie tegu – meie elu. Kas Tema armastuseannid muudavad meid armastavateks, üksteisest hoolivateks kristlasteks? Kas me jagame Tema kinke – andestust, abi, lootust – oma kaasinimestega?
Mõtleme siis sel advendiajal neile kinkidele ja püüdkem näha nende kõrget väärtust ja hinda. Täitku see meie südame rõõmuga ning paistku see välja meie näost ja käitumisest, et Jumal võiks rõõmustada, nähes, kuidas Tema ülikallist andi hinnatakse.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv