Kuidas saan ma õigeks V
08.02.2003 - (2162)

Paulus tunnistab – 1.Tim.1,15: "Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast mina olen suurim."

See on evangeelium; see on hea uudis sellest, mida Jumal oma armastuses on teinud, et anda meile "elu ja kõike ülirohkesti!" (Joh.10,10). Teisisõnu – viia meid tagasi patutusse paradiisi.

Patust täielikuks vabanemiseks tuleb ületada kolm suurt takistust. Esiteks, ma pean vabanema patusüüst, koormast minu õlgadel ehk pattudest mitmuses. Teiseks, ma pean vabanema patu väest, isandast minu üle ja sundusest minu sees ehk patust ainsuses. Kui esimene puudutab seda, mida ma olen teinud, siis teine puudutab seda, mis ma olen ehk mis sundis mind seda tegema. Ja kolmandaks, ma pean saama vabaks patu lähedusest, et paradiislik elu oleks täiuslik.

Mida ma suudan ise teha? Ma pean tunnistama, et olen täiesti abitu ületama ühtegi neist takistustest. Ma ei suuda end vabastada patusüüst, ma ei suuda end vabastada patu väest ehk kalduvusest patustada, ja ma ei suuda end vabastada patu lähedusest.

Kuid siis ütleb Kolgata Mees, patuste Sõber, suur Vabastaja: Mina vabastan sind patu süüst, patu koormast, sest mina kandsin selle sinu eest ristipuule. Kui sa seda usud, oled sa oma koormast vaba, täiesti vaba.

Jah, "Jeesus ... päästab oma rahva nende pattudest!" Seda tähendab juba Tema nimi (Mat.1,21).

Siis aga hakkab minu hinge seda enam vaevama minu teine vajadus – vabaneda patust ehk kalduvusest patustada, sest Jeesus ütles mulle pattude andeksandmise juures: "Mine ja ära tee enam pattu!" Aga ma tunnen, et see on võimatu.

Tõesti, see on võimatu nii kaua, kui ma toetun oma jõule. Ma ei suutnud end ise vabastada patukoormast ega suuda end ise vabastada ka patu väest, kalduvusest patustada. Ja ma olen täiesti jõuetu nii kaua, kuni ma Kristusele ristil vaadates mõistan, et Kristus mitte ainult suri minu eest, et minu tehtud pattude karistus minu eest kanda, vaid "ma olen ühes Kristusega risti löödud!" (Gal.2,19). Ma mõistan ühes Paulusega, et "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest" (Gal.2,20).

Olles "ühes Kristusega risti löödud," on risti löödud ka minu mõtted, sõnad, teod ja tunded – kogu "vana inimene." Nagu kirjutab Paulus – Rom.6,6: "Meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu." Ma ei teeni kaht isandat vaid ainult üht Issandat, kellele ma kuulun, sest Ta on mind armastanud ja ostnud enesele kalli hinnaga – oma elu hinnaga.

Kui ma seda usun ning lasen Jeesusel elada minu sees ja valitseda minu üle, siis olen ma juba rohkem vaba (pattudest ja patust). Kuid mul on veel kolmas vajadus: vabaneda patu lähedusest. Patt võib minu üle mitte valitseda, patt võib mind isegi mitte kordagi võita, kuid ta on minu lähedal ja otsib parajat hetke. Kuidas ma vajan täielikku vabastust! Kuid just seda tõotas Jeesus, öeldes – Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"

Ka siin teeb kõik Jeesus. Oma teise tulekuga vabastab Ta mind patu lähedusest, mil "see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega" (1.Kor.15,53). Siis olen ma täiesti vaba – vaba patukoormast, patu väest ja patu lähedusest. Siis oleme päästetud! Siis algab see tõeline elu, mida Jeesus tuli tooma.

Päästetud! Kuid ärme iial mõtleme, et ma saan päästetud selle läbi, mis on tehtud või tehakse minu sees. Oma Püha Vaimu läbi teeb Jumal minu sees imet. Ta teeb mind täiesti uueks: annab uue elu, uue iseloomu, uued mõtted, uued sõnad ja uued teod. Aga mind ei päästeta nende läbi, ükskõik kui head ja pühad need ka ei oleks. Mind päästetakse selle läbi – ja ainult selle läbi – mis on tehtud minu eest. Mind päästetakse selle läbi, mida on teinud ja teeb Jeesus. Tema patuta elu, asendussurm, ülestõusmine, ülempreesterlik teenistus ja teine tulek garanteerivad mulle üliküllusliku elu. Nagu kirjutab Paulus – 1.Kor.1,30: "Ent Temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks."

Siin on hästi kirjas päästmise kolm etappi: õigeksmõistmine, pühitsus ja lunastus – mis tagavadki meie kolme vajaduse rahuldamise: vabanemise patusüüst, patu väest ja patu lähedusest. Õigeksmõistmisega vabaneme patusüüst, pühitsuse käigus vabaneme patu väest, lunastus Kristuse teisel tulekul aga vabastab meid patu lähedusest. Ja kõike seda teeb Jeesus – ja ainuüksi Jeesus.

Et paremini mõista seda päästmist, toome mõned näited.

Kohtumõistjate 13,5 on öeldud Simsoni kohta, et "tema hakkab Iisraeli päästma," nagu ka Jeesuse kohta ütles ingel, et "Tema päästab oma rahva" (Mat.1,21). Ärgu keegi lasku end heidutada Simsoni pattudest – ta oli ikkagi vaid inimene – tähtis on printsiip. Kuidas siis Simson päästis rahva? Kht.16,3 on kirjutatud: "Ja Simson magas keskööni. Aga keskööl ta tõusis üles, haaras kinni linna värava tiibadest ja mõlemaist piitadest, tõmbas need välja ühes poomiga, tõstis enesele õlgadele ja viis need üles mäetippu, mis on Hebroni kohal."

Kas ei meenuta see Jeesuse tööd? Ta "magas" hauas, "tõusis üles" ja, nagu kirjutab Paulus, "Ta riisus ülemustelt ja võimudelt relvad ning tegi nad avaliku pilke alusteks, võidutsedes nende üle" (Kol.2,15). Seejärel läks Jeesus "üles" taevasse.

Milline on kõige kindlam tõend sellest, et Ta avas vaenlase kindluse väravad? – Pühade hulk, kelled Ta surmavallast vabastas ja viis üles taevasse (Mat.27,52.53). Sellega avas Ta surmavalla väravad ka meie jaoks!

Räägime nüüd aga Simsoni surmast; mida see õpetab? Loeme pisteliselt Kht.16,21-30: "Ja vilistid võtsid tema kinni ja torkasid temal silmad välja; ja nad viisid tema Assasse, aheldasid teda vaskahelatega ja ta pidi vangikojas jahvatama. ... Ja vilistide vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: "Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase!" ... Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: "Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!" Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma sammaste vahele. Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis: "Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et ma nende vastu saan nõjatuda!" Hoone aga oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik vilistide vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas ligi kolm tuhat meest ja naist. Siis Simson hüüdis Jehoovat ja ütles: "Issand Jehoova! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistidele ühe korraga kätte maksta oma mõlemate silmade eest!" Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega. Ja Simson ütles: "Surgu mu hing ühes vilistidega!" Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud!"

Simson päästis oma rahva oma surma läbi, saates oma surmaga rohkem korda kui oma eluga. Ta suri vabatahtlikult, et hävitada need, kes hävitasid tema rahvast, keda ta esindas. Nii ka Jeesus, kui ta ei oleks andnud vabatahtlikult oma elu Kolgatal, hävitades vaenlase, poleks sinul ja minul mingit lootust pääseda patuvangist. Tema esindas meid – ja surres meie eest, päästis meid.

Kuid veelgi enam, nagu Simson võitles Jumala nimel ja oma võiduga tõi au Jumalale, nii tõi au Jumalale ka Jeesus oma surmaga. Jumal sai Jeesuse surma läbi enam austatud, kui et iga Aadama poeg ja tütar oleks alates loomisest käsku täiuslikult pidanud. Oma surmaga päästis Jeesus mitte ainult meid, vaid ka Jumala au, mis oli kahtluse alla seatud.

Hästi õpetab päästmist ainult Kristuse läbi ka tuntud Taaveti ja Koljati lugu. 1.Sam.17,3-9 võime lugeda: "Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org. Siis tuli vilistide leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi... Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: "Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige enestele üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde. Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!"

Selle väljakutse peale astus Iisraeli leerist välja Taavet. Pole raske mõista, et Taavet sümboliseerib Jeesust ja Koljat Saatanat. Jeesus astus meie esindajana meie eest lahingusse ja meie saatus olenes Tema saatusest. Jeesus võitis, nagu Taavetki, ja see võit kuulub kogu Tema rahvale. Kui sa oled Jeesuse lipu all, siis oled sa võitja koos Temaga!

Taavet, Petlemma laps, ei kaotanud iial ühtegi lahingut. Nii ka Jeesus. Taavet – karjane, prohvet ja kuningas – võitis oma töö algul usu läbi suure vaenlase. Nii ka Jeesus. Taavet läks pärast võitu Jeruusalemma, Jeesus taevasesse Jeruusalemma.

Peame alati meeles: Kristuse võit on meie võit; Tema on meie esindaja, kui me oleme Tema valinud. Me võime olla väga nõrgad, kuid olgem relvastatult võitlusvalmilt leeris; Jeesus, meie esindaja, võitleb meie eest – ja võidab! Ning see võit kuulub meile!

See on evangeelium, hea uudis: meil on eestvõitleja, meil on Päästja, Temaga oleme me võitjad!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv