Vaimu vili – lahkus
08.02.2014 - (1417)

Üks mees oli juhtinud autot 30 aastat ilma liikluseeskirju rikkumata ja osalemata üheski liiklusõnnetuses, ilma, et liikluspolitsei oleks teda kordagi peatanud, ja ilma juhiloata! Siis aga sai tema õnn otsa. Ühel päeval heas tujus töölt koju sõites oli ta suurendanud oma autoraadio helitugevust sedavõrd, et häiris politseiniku kõrva, kes pidas ta kinni. Loomulikult küsiti talt juhiluba ja mees pidi tunnistama, et tal pole seda kunagi olnud.
Mida meie ootaksime sellises situatsioonis? Politseinik küsis, miks tal ei ole luba? Mees tunnistas, et ei oska lugeda piisavalt hästi, et läbida kirjalikku eksamit. Selle peale ütles politseinik: "Kui te soovite, võin ma teid aidata eksamipiletite tekstiga tutvumisel." Mehed leppisid ajas kokku ja järgmise kolme kuu jooksul kohtusid nad mitu korda nädalas, et selgeks õppida eksamipiletite küsimusi. Lõpuks läks mees eksamile ja kuuendal katsel läbis selle edukalt. Praktilise sõiduoskuse eksam polnud muidugi mingi probleem.
Ega te ei oota kõigilt politseinikelt sellist käitumist! Aga kindlasti oodatakse sellist käitumist kristlaselt! Seda nimetatakse lahkuseks. Ja Paulus nimetab seda Vaimu vilja omaduste seas – Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus."
Kas on kõik kristlased lahked? Kaugeltki mitte! Siis peaksid nad kõik seda Jumalalt meeleheitlikult paluma! Kuid tõde on see, et rohkem on kristlasi, kes anuvad Jumalalt keelteandi, kui neid, kes igatsevad ja paluvad lahkust! Keelteand näib nii vaimulikuna, lahkus – nii tavalisena! Kristlased keskenduvad pigem evangeeliumi kuulutamisele "vaimulike" sõnadega, mis jäävad kuulajaile tihti arusaamatuks, kui lahkete tegudega, mida mõistavad ja oskavad hinnata kõik.
Mis on siis lahkus? – Head tegemine vastutasu ootamata. Ekstra penikoorma kaasas käimine (Mat.5,41). Lühidalt – silmnähtav, praktiline armastus ehk armastus valatud tegudesse, headus praktikas. Jeesus ütles – Luk.6,35: "Armastage oma vihamehi ja tehke head ja laenake ilma midagi selle vastu lootmata; siis teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest Tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu." "Lahke" tähendab teisisõnu "helde." "Sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes Sind appi hüüavad!" laulab psalmist (Ps.86,5).
Juba Moosesele ilmutas Jumal end helde Jumalana, kuulutades: "Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest" (2.Ms.34,6). Nagu Vaimu vilja juures, järgneb ka siin heldus pikkmeelele ehk kannatlikkusele. Paulus kirjutab, et "Jumal osutab oma armastust [ehk heldust] meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime" (Rom.5,8). Miks Ta seda teeb? Paulus vastab sellele küsimusele samas epistlis, kirjutades Rom.2,4: "Või põlgad sa Tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?" Siin kõlavad Jumala "heldus," "kannatlikkus" ja "pikk meel" lausa sünonüümidena! Ja Ta ilmutab seda "rohkelt" selleks, et mõjutada sind meelt parandama, s.t. loobuma patuelust ja saama Tema sarnaseks. Just sellele vihjab Paulus sama kirja lõpupoole – Rom.11,22: "Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha!" Jumala heldus kutsub meidki osutama heldust ehk lahkust. See on tõend sellest, et meis elab Püha Vaim.
1. LAHKUS TUNNEB KAASA JA HALASTAB.
See iseloomustab Jumalat kogu Tema Sõnas. Näiteks Neh.9,17 on kirjutatud: "Sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest!" Uuest Testamendist võime lugeda Tit.3,4.5: "Aga kui Jumala, meie Õnnistegija heldus [lahkus] ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid, ei mitte õiguse tegude tõttu, mida me oleksime teinud, vaid oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu."
Olles uuendatud Püha Vaimu läbi, ilmutame meiegi lahkuses ehk helduses kaastunnet ja halastust kaasinimeste suhtes. Paulus kutsub üles – Kol.3,12.13: "Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie."
Võib-olla on meile tehtud või öeldud midagi halba. Kuidas me vastame? Samaga? Jumala lastena, kelles elab Püha Vaim, on meil eesõigus jääda lahkeks, halastades eksija peale ning andestades talle.
Taavet pakub meile sellest ilusa näite – ja mõni veel imestab, miks Taavetit on nimetatud meheks Jumala "südame järgi" (1.Sam.13,14)! Temale eelnenud kuningas Saul oli teda vihanud ja mitu korda püüdnud tappa. Kuid Taavet ei tasunud talle samaga, ehkki tal oli selleks võimalusi. Tegelikult sai Sauli pojast Joonatanist Taaveti kõige lähedasem sõber. Kui Saul ja Joonatan olid sõjas vaenlase käe läbi langenud ja kogu Sauli sugu näis olevat hukkunud, küsis Taavet – 2.Sam.9,1: "Kas on veel kedagi, kes Sauli soost on järele jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?" 3. salmis esitab ta sama küsimuse pisut teises sõnastuses: "Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele ma saaksin osutada Jumala heldust?" Jumal oli osutanud oma heldust Taavetile ja nüüd soovib Taavet Püha Vaimu mõjutusel osutada seda "Jumala heldust" ühele vääritule inimesele.
Kas leiti keegi? Sama salmi lõpp teatab: "On veel olemas Joonatani poeg, jalust vigane!" Ja Taavet kutsus selle mehe, kelle nimi oli Mefiboset, enda juurde elama! 2.Sam.9,13 teatab: "Ja Mefiboset elas Jeruusalemmas, sest ta sõi alaliselt kuninga lauas; ta lonkas mõlemaid jalgu." Lisaks sellele, et "Mefiboset sõi Taaveti lauas nagu üks kuningapoegi" (salm 11), anti tema omandusse kogu Sauli soole kuulunud kinnisvara! Vaat see oli heldus! See oli tõeline lahkus!
Samasugust lahkust peaksime ilmutama ka meie. Paulus kirjutab Ef.4,32: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Halastagem meiegi oma kaasinimeste peale ning olgem lahkuse ülesnäitamisel helded!
2. LAHKUS VÄLJENDUB TEGUDES.
Kui jõuliselt on lahkus ehk heldus väljendunud Jumala tegudes! Paulus kirjutab Ef.2,4-7: "Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks — armust olete õndsaks saanud — ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses."
Pühakirjas kasutatakse sageli sõna "lahkus" ehk "heldus" just Jumala armastuse kirjeldamiseks, näitamaks selle praktilist dimensiooni, mis ilmneb tegudes. Ehkki me oleme olnud väga isekad, ei ole Issand iial lakanud meid armastamast ja seda näitamast meile arusaadavas tegude keeles, millest kõige silmapaistvam on Tema ainusündinud Poja ristisurm meie pattude eest.
Mefiboseti juures polnud midagi sellist, mis oleks väärinud või ära teeninud Taaveti lahkust, tema heldust. Ta ise tunnistab – 2.Sam.9,8: "Kes olen mina, su sulane, et sa oled vaadanud minusuguse surnud koera peale?" Huvitav, see oleks nagu kaja Taaveti enesehinnangust, kui Saul teda jahtis. 1.Sam.24,15 ta ütleb: "Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, üht kirpu!"
"Surnud koer" – Mefiboset, Taavet – me kõik "olime surnud üleastumistes," kirjutab Paulus. Oma helduses halastas Jumal meie peale ja sama peaksime Taaveti sarnaselt tegema ka meie. Tegelikult laseme me Jumalal tegutseda meie läbi. Ma juhin veelkord tähelepanu Taaveti sõnadele: "Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele ma saaksin osutada JUMALA heldust?" See on Jumala heldus, Tema lahkus, mis ootab ilmsiks saamist ka meie tegudes. See ei ole meist. See on Jumalast. Sellepärast saame seda ilmutada vaid siis, kui Jumal elab meis Püha Vaimu läbi.
Olles ise kogenud Jumala heldust, soovime seda ilmutada ka teistele. Ja Püha Vaimu väes suudame me seda teha. See on nagu andestusegagi: kui Jumal on meile nii palju andestanud, soovime me andestada ka kõigile oma võlglastele. Võlglastele andestamine tähendab sisuliselt võla kustutamist ja sellel on kõige otsesem seos heldusega ehk helde olemisega ehk lahkusega. "Ole lahke!" ütleme me ja anname inimesele, mida ta meilt palub. Lahkus väljendub tegudes.
Teise Maailmasõja ajal kirjutas üks noor langevarjur oma emale: "Ära minu pärast muretse! Ma hakkasin langevarjuriks selleks, et võidelda. Ja ma kavatsen võidelda. Kui vaja, olen ma valmis võideldes ka surema. Kuid ära sina muretse, sest ühtki sõda pole võimalik võita ilma noormeeste surmata. Kalleid asju saab päästa vaid ohvri toomise kaudu."
Milliseid ohvreid on sõdurid toonud oma maa ja rahva päästmiseks! Kuid sama käib ka meie lunastuse kohta. Kui me tahame saada päästetud ning kogeda igavest rõõmu ja rahu ühes Jumalaga, peab keegi tooma end ohvriks. See keegi on Jeesus, kes on ennast ohverdanud suures võitluses Jumala ja Saatana vahel. Milline heldus! Jumal soovib, et ka meie heldus ja lahkus väljenduks tegudes.
3. LAHKUS ON VÕIMAS.
On imeline, et Püha Vaimu seeselamise läbi on meil võimalus ilmutada kristlikku lahkust ja heldust iga päev oma elus. Olgu selleks sõnakuulmatu laps või ahistav lapsevanem, kibestunud abikaasa või reetlik sõber, vihane töökaaslane või nõudlik ülemus – iga kord, kui me ei tasu kurja kurjaga vaid teeme head, osutades lahkust ja heldust, avaldame võimsat positiivset mõju evangeeliumi kasuks, ilmutades Jumala heldust inimestele, kes seda ei vääri.
Meie lahked teod ei pane iga inimest pöörduma, kuid me ei tea iial arvata, kui paljude mõtted ja pilgud saavad nende läbi suunatud Päästjale.
Kord ruttas üks väike jalust vigane poiss raudteejaamas rongi poole, mis seisis perroonil. Tungleva rahvahulga keskel oli tal oma karkudega väga raske liikuda – eriti seepärast, et tal tuli kanda ka veel korvi puuviljadega. Üks temast mööduv reisija tõukas seda kogemata, paisates apelsinid ja õunad laiali igas suunas, ise veel hurjutades last, et mis ta koperdab tal jalus.
Üks härrasmees, nähes poisi õnnetust, ruttas talle appi. Kiiresti korjas ta üles kõik läheduses veerevad puuviljad, lisades korvi ka ühe rahatähe ning ütles: "Mul on kahju, pojuke, aga ma loodan, et see korvab natuke su kaotust." Naeratades poisile, seadis ta end minekule.
Väikemees, kes kohtas harva sellist lahkust, hüüdis imestunult sellele "halastajale samaarlasele" järele: "Härra, kas te olete Jeesus?"
"Ei," vastas mees, "ma olen vaid üks Tema järgijaist!"
Meiegi nimetame end Jeesuse järgijaiks. Annaks Jumal, et inimesed näeksid ka meie elus lahkeid ja heldeid tegusid ning annaksid au Jeesusele, kes elab meie sees! Me teame, et oma loomu poolest pole me nendeks suuteline, eriti kui inimesed teevad meile halba. Aga me võime öelda koos Paulusega: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." "Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova" (Sak.4,6). Jäädes Kristusesse kui viinapuusse ja lastes Pühal Vaimul elada meie sees, valmib meis kaunis Vaimu vili, mille üheks omaduseks on lahkus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv