Mälestusmärk südames
08.09.2007 - (1495)

Rom.5,1-8: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest. Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest Kristus on, kui me alles nõdrad olime, omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud. Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest. Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime."
Peale Vietnami sõda püstitati Washingtoni üks mälestusmärk – massiivne kivimüür, millesse on uuristatud nende tuhandete inimeste nimed, kes hukkusid selles kohutavas vabadussõjas. Varsti peale seda näidati televisioonis kellegi tehtud amatöörvideot, kus üks mees seisis selle mälestusmüüri juures, osutades parema käega ühele seina uuristatud nimele ja korrates üht lauset: "Ta suri minu eest! Ta suri minu eest!" Oli see tema isa? Vend? Sõber? Me ei tea. Kuid üks asi on kindel – see mees oli äärmiselt liigutatud tema eest toodud ohvri pärast.
Kas ei tuleta see meile täna meelde seda üht Meest – meie Issandat ja Sõpra –, kes suri meie eest selles suures ja kohutavas kosmilises vabadusvõitluses, mis kestab juba aastatuhandeid? Kas ei peaks meiegi püstitama ühe mälestusmärgi oma südamesse, mis ei lase meil unustada seda võrratut ohvrit, mis tõi lootuse ja pakub vabadust kõigile meile? Me ei tohiks iial unustada Jeesuse Kristuse ristisurma meie eest!
Just sellest räägib apostel Paulus roomlastele kirjutatud epistli 5. peatükis. Oma kogemusest lähtudes räägib ta põhjustest, miks me ei tohiks iial unustada Kristuse ohvrit. Selleks tuletab ta meelde, mida see ohver on meile teinud.
1. SEE OHVER TÕI MEILE RAHU JUMALAGA. Vaadake esimest salmi: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi."
See tähendab, et enne Kristuse risti raevutses sõda, milles Jumal ja inimesed ei olnud ühel poolel, vaid omavahel vaenus! Elades pattudes, olime me Jumala vaenlased ja Saatana liitlased. See on kurb lugu. Jumal lõi selle maailma ja inimkonna, andes neile kõik, mis nad vajasid heaks ja õnnelikuks eluks. Inimestelt ootas Jumal vaid seda, et nad armastaksid Teda ja elaksid Tema juhiste järgi, sest vaid need tagasid rahu ja õnne. Kuid inimesed läksid oma teed. Nad ei usaldanud Jumalat. Nad ei arvanud, et Jumal üksi teab, mis on neile parim. Nii valisid nad oma tee, mis on tegelikult patutee!
Tuues patu sellesse maailma, ehitasid inimesed kõrge müüri endi ja Jumala vahele. See oli kurb, sest see tähendas lahutust – inimene polnud enam osaduses Jumalaga, Ta ei suhelnud enam oma Loojaga. Selle tulemusena lakkasid inimesed mõtlema Jumalast kui sõbrast ning hakkasid mõtlema Temast kui vaenlasest – kellestki, keda tuleb karta ja rahustada, kelle pahameelt oma ohvritega leevendada. Nad nägid Jumalas vaid Kohtumõistjat ja mitte Lunastajat.
Siis tuli Jeesus. Ta tuli inimestele näitama, et Jumal tegelikult armastab neid. Jumal ei ole nende vaenlane. Ta ei ole nende vastu; Ta on nende poolt. Ja seda tõendab kõige veenvamalt Jeesuse ristisurm inimeste eest. Rist tuletab meile meelde, et meil pole tarvis olla Jumalaga sõjajalal. Me võime elada Temaga rahus. Ärme seda iial unustame.
2. SEE OHVER LUBAB MEIL KOGEDA JUMALA LÄHEDUST. Loetud piibliteksti 2. salm ütleb: "...kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme."
Iisraeli templi üht ruumi kutsuti "kõige pühamaks paigaks." Seal paistis Jumala auhiilgus ja keegi ei tohtinud sinna siseneda ega isegi sinna vaadata. Selleks oli selle ees massiivne eesriie ehk vahetekk. Ainus isik, kes sinna võis siseneda, oli ülempreester, ja sedagi vaid üks kord aastas – lepituspäeval, mil ta teostas lepituse kogu rahva eest Jumala ees. Jumal oli inimestest eraldatud. Nad ei tohtinud minna Jumala lähedale, Jumala juurde.
Kuid kui Kristus suri ristil, käristas Jumal ise selle eesriide ehk vaheteki ülalt alla pooleks, avades sellega inimesele tee Jumala juurde. Nüüd me kutsume inimesi Jumala juurde. Ja tõepoolest, igaüks võib kogeda Jumala lähedalolu ja sellega kaasnevat rõõmu, lootust ja armastust. Me võime tunda Jumalat isiklikult. Me võime otsekui istuda Jumala süles ja tunda Tema tugevaid, kaitsvaid käsi enda ümber. Me võime rääkida Talle oma muredest ja rõõmudest ning unistustest. Me võime paluda Talt abi ja tarkust ja jõudu.
Kui Abraham Lincoln oli president, soovis üks tema poegadest teda näha. Lincoln oli parajasti ühel väga tähtsal koosolekul ja tema sekretär ütles poisile: "Sa ei tohi praegu sisse minna. Tal on väga kiire." Poiss vastas: "Ta on minu isa ja ta ütles, et tal on alati aega minu jaoks." Nii marssis poeg sisse ning president Lincoln peatas koosoleku ja kuulas ära oma poja ning rahuldas ta vajaduse.
Nii on ka Jumalaga! Tal on alati aega meie jaoks. Ja see sai võimalikuks tänu Jeesuse ohvrile. Meil pole tarvis minna Tema juurde preestri või pastori kaudu. Me võime minna sinna otse, millal iganes me igatseme Tema lähedust.
Siinkohal tahan lisada, et Jeesus mitte ainult avas MEILE tee otse Jumala juurde, vaid Ta tõi ka JUMALA meie juurde. Jumal ei ela enam inimkätega valmistatud templis. Püha Vaimu läbi elab Ta otse meie südames! Ka selle tegi võimalikuks Kristuse ohver, mille Ta tõi, surres meie eest ristil. Selliselt lubab Kristuse ohver kogeda meil alati Jumala lähedust.
3. SEE OHVER LUBAB MEIL OMADA AULOOTUST. Loetud tekstis oli veel öeldud, et me "kiitleme Jumala au lootusest." See tähendab, et meil on lootus saada osa Jumala auriigist, olenemata sellest, mis meiega selles elus juhtub. Jeeriko müürid langesid mürinal maha. Kord langevad kõik inimeste rajatud müürid, lõpevad kõik inimeste rajatud riigid, kuid Jumala riigi müürid ei lange iial mürinal maha! Jumala riik, mis kord täidab kogu maailma, püsib igavesti kindlana. Ja tänu Jeesuse Kolgata ohvrile on meil lootus elada kord Jumala lastena selles auriigis.
Üks õpetaja saadeti tööle põhikooli, kus käisid väga halva õppeedukusega õpilased – peamiselt sellepärast, et nad ei hoolinud koolist ega õppetööst, kuna nad olid vaestest peredest ja teadsid, et nad nagunii ei saa minna mõnda kolledzisse, et omandada eriharidust, mis kindlustaks neile parema töö ja koha ühiskonnas. Õpetaja mõtles, kuidas neid motiveerida paremini õppima. Nii astus ta oma klassi ette, pani oma raamatud kõrvale ja rääkis neile südamest: "Igaühe eest, kes käib korralikult koolis ja õpib hoolsalt, maksan ma ära kolledzi õppemaksu." Sellest hetkest muutusid õpilased tundmatuseni, sest esimest korda oli neil lootus! Üks õpilane ütles: "Mul oli midagi, mille poole püüelda, mind oli midagi ees ootamas. See oli kuldne tunne!"
Ma ei tea, kuidas suutis see õpetaja kõigi nende laste eest kolledzi õppemaksu ära maksta, kuid ma tean, et Jeesus suutis maksta meie kõigi eest ja tänu sellele on meil võimalus elada õnnelikult Jumala auriigis, kus elab õigus, rahu ja rõõm ning armastus. Ilm.11,15 on kirjutatud: "Ja seitsmes ingel puhus pasunat. Siis sündisid suured hääled taevas ning ütlesid: "Maailma valitsus on saanud meie Issanda ja Tema Kristuse omaks, ja Tema valitseb ajastute ajastuteni!""
Siin maailmas on meil katsumusi ja vahel ka ahastust, kuid Pühakirjast teame, et see on vaid meie ajutine peatuspaik. Meie päris kodu, igavene kodu on Jumala auriigis. Jeesus on meile seal asemeid valmistamas ja kui kõik saab valmis, tuleb Ta meile järele, et viia meid koju!
Kõike seda on teinud Jeesuse ohver meie eest. Seepärast raiugem igaveseks oma südamelaudadele see suur ja erutav tõde: Jeesus suri minu eest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv