Hea isa
08.11.2008 - (1598)

Sel pühapäeval tähistab Eesti rahvas oma naaberrahvaste soomlaste, rootslaste ja norrakatega isadepäeva. Kas siis mujal maailmas seda ei tähistatagi? Tähistatakse küll, kuid erinevatel aegadel – kokku 22 erineval ajal, alates 23. veebruarist Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes kuni 5. detsembrini Tais.
Sellele traditsioonile pani aluse ühe Ameerika Kodusõja veterani William Jackson Smarti tütar Sonora Louise Smart Dodd. Kui see neiu oli 16 aastane, suri ta ema kuuendat last sünnitades. Pere ainsa tütrena aitas ta isal üles kasvatada oma nooremaid vendi.
Ta austas oma isa väga ja kuulnud 1909. aastal kirikus emadepäeva jutlust, tundis ta, et ka isasid tuleks tunnustada. Ta pöördus kohalike võimude poole Washingtoni osariigis Spokanes, kus ta elas, ja tegi ettepaneku tähistada isadepäeva 5. juunil, oma isa sünnipäeval. Isade austamiseks valiti siiski juuni 3. pühapäev.
Esmakordselt pühitsetigi isadepäeva 19. juunil 1910. aastal Spokanes, Washingtoni osariigis. See idee sai populaarseks kogu riigis. 1916. aastal tuli president Woodrow Wilson Spokanesse ja kõneles isadepäeva teenistusel. Siiski alles 1966. aastal kirjutas president Lyndon Johnson alla dokumendile, mis kuulutas juuni kolmanda pühapäeva isadepäevaks.
Isadepäeva lilled on roosid – punased roosid elavatele isadele ja valged roosid surnud isadele.
Hea isa on üks kõige vähem tähelepandud, ülistatud ja tunnustatud kangelastest maailmas. Kord paluti ühel väikesel poisil defineerida isadepäeva ja ta ütles: "See on nagu emadepäev, ainult et sa ei kuluta nii palju kingitusele."
Mõned isade lemmikütlused:
"Mine küsi ema käest!"
"Oota, kuni ma tulen koju!"
"Kui ma olin sinu ealine,... (läksin ma kooli kaugelt jalgsi läbi lume)."
"Ära sega, mul on kiire!"
Keegi kirjutas isadepäeva puhul sellise palve (inglise keeles ilusti riimis):
"Mänguasjade parandaja, poiste juhtija, kaitsmete vahetaja, kriimustuste peale puhuja – õnnista teda, oh, Issand!
Mööbli ümberpaigutaja, kukkunud lapse rahustaja, naelte sisse lööja, lugude vestja – tasu talle, oh, Issand!
Kardinate riputaja, teismeliste nõustaja, jalgrataste parandaja, paharettide karistaja – aita teda, oh, Issand!
Langenud lehtede rehitseja, räästaste puhastaja, toidunõude kuivataja, soovide täitja – õnnista teda, oh, Issand!"
Piiblist me võime leida mitmeid näiteid hea, jumalakartliku isa kohta. Üks neist on kahtlematult Joosua – mees, kes Moosese järglasena viis Iisraeli rahva Tõotatud Maale. Joosua raamatu viimases peatükis – Jos.24,14-18 – kohtame teda jagamas rahvale viimaseid manitsussõnu:
"Sellepärast kartke nüüd Jehoovat ja teenige Teda laitmatult ja ustavalt ja kõrvaldage jumalad, keda teie vanemad on teeninud teispool jõge ja Egiptuses, ja teenige Jehoovat! Aga kui teie silmis on halb teenida Jehoovat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teispool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!" Siis vastas rahvas ja ütles: "Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Jehoova ja teenime teisi jumalaid! Sest Jehoova on meie Jumal, Tema on see, kes meid ja meie vanemad tõi välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes meie silma ees tegi neid suuri tunnustähti ja kes meid hoidis kogu sellel teel, mida me käisime, ja kõigi rahvaste seas, kelle keskelt me läbi läksime. Ja Jehoova ajas ära meie eest kõik rahvad, ka emorlased kes elasid sellel maal. Sellepärast teenime meiegi Jehoovat, sest Tema on meie Jumal!"
110 aasta vanuses kutsus ta Iisraeli rahva juhid Sekemisse, et nendega hüvasti jätta. Ta ei valinud Sekemi kogemata, sest see paik oli tulvil pühi mälestusi – Aabrahami altar, Jaakobi kaev ja 25 aasta eest oli seal toimunud tohutu pühendusteenistus. Nüüd manitses ta neid olema sõnakuulelikud Issandale, kes oli nende eest võidelnud ja andnud neile pärandiks Tõotatud Maa. Ta hoiatas neid ärataganemise eest, öeldes: "Valige täna, keda te tahate teenida!"
Kõneles suurte kogemustega mees, kellel oli vaieldamatu autoriteet, sest ta oli kõndinud koos Moosesega 40 aastat ja seejärel juhtinud Iisraeli Kaanani maa vallutamisel 25 aastat. Tema kõnet saatis Jumala vägi ja toetas hea isiklik eeskuju. Ta võis öelda veendunult: "Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!"
Joosua on heaks eeskujuks paljus asjus, kuid mainigem täna kahte asja, mida võiksid temalt õppida kõik isad.
1. JOOSUA OLI PEREKONNAPREESTER. Ta tunnistas oma vastutust oma perekonna vaimuliku elu eest. Ta kõneles oma perekonna nimel, tehes teatavaks selle otsuse, selle tahte. Aga ükski preester ei saa edukalt tegutseda olemata lähedases ühenduses Jumalaga.
Piibli õpetuse kohaselt on kodu ja perekond määratud olema inimese peamiseks kasvatajaks. 5.Ms.6,6-9 manitseb Mooses: "Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!"
Ef.6,4 manitseb Paulus: "Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses [s.t. distsipliinis] ja Issanda manitsuses." Uues tõlkes: "Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!" Siit on selgesti näha, et isa kohus on juhatada lapsi käima õigesti Issanda teedel. Isa ON perekonnapreester.
Suurim asi, mida üks isa saab oma lastele üle anda on jumalakartus ehk armastus Jumala vastu. Me kõik teame, et armastus sünnitab armastuse. Joosua armastas Jumalat ja manitses ka oma lapsi ja rahvast – Jos.23,11: "Olge siis hästi valvel oma hingede pärast, armastades Jehoovat, oma Jumalat!"
Üks väike poiss tundis öösel hirmu äikese ja välgu pärast ning hüüdis: "Isa, tule siia, ma kardan!"
"Ära karda, poeg," ütles isa, "Jumal armastab sind ja Tema hoolitseb sinu eest."
"Ma tean, et Jumal armastab mind," vastas poeg, "kuid praegu ma tahaksin enda juures kedagi, kel oleks nahk peal."
Jumal soovib, et kõik isad kehastaksid Jumala armastust inimnahas. Suureks väejuhiks olemine ei takistanud Joosuad armastamast Jumalat ja oma lapsi ning rahvast. Kui Peetrusele jäeti koguduse juhi roll maa peal, siis oodati temalt eelkõige üht asja. Jeesus küsis temalt seda kolm korda, et selle tähtsus saaks Peetrusele väga selgeks: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" (Joh.21,15-17). Kui isa armastab Jumalat, õpivad seda tegema ka lapsed. Keegi on öelnud: "Poiss armastab oma ema, kuid järgib oma isa."
Lugesin ühest pastorist, kelle poeg oli jäänud väga haigeks. Uuringute käigus selgus, et poisil on surmav tõbi. Poeg uskus Jeesusesse kui oma Päästjasse ja see sisendas isasse lootust, kuid tal oli ikkagi raske teatada oma õitsevas nooruses pojale, et ta peab varsti surema. Peale hardat palvet, milles ta otsis Püha Vaimu juhatust, läks ta haiglasse oma poja juurde. Lugenud mõned salmid Piiblist ja palvetanud oma kalli lapse haigevoodi ääres, teatas ta lõpuks pojale, et arstid annavad talle elulootust veel vaid mõneks päevaks. "Kas sa kardad kohata Jeesust, mu poeg?" küsis isa. Pühkides ära pisarad, vastas väikemees vapralt: "Ei, kui Ta on selline, nagu sina, isa!"
Perekonnapreestrina oodatakse isalt, et ta on palvemees, juhtides perekonnapalvusi ja palvetades oma südames alati oma abikaasa ja laste eest. Siin on meil midagi õppida Iiobilt, kellest kirjutatakse Iob.1,5: "Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas poegadele järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: "Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud!" Nõnda tegi Iiob alati."
2. JOOSUAL OLI PLAAN PEREKONNA JAOKS. Perekonnapreestriks olemisest üksi ei piisa. Jumalakartlikul isal peab olema ka plaan oma pere vaimuliku elu jaoks. Joosua deklareeris: "Mina ja mu pere – meie teenime Jehoovat!" See oli pere ühine otsus ja ma ei kahtle, et selleni aitas jõuda Joosua kindel juhtimine ja jumalakartlik eeskuju. Isa, kes armastas oma abikaasat ja lapsi, ei olnud raske järgida. Pere võttis rõõmuga vastu tema plaani. Ja nii olid nad valmis käima oma valitud teel ja seisma oma valitud väärtuste eest ka siis, kui suurem osa Iisraeli rahvast peaks ära taganema – kas või üksi oma perega!
Joosua oli juba varemgi ilmutanud oma kindlameelsust mitte lasta end mõjutada usust ärataganejaist. 65 aastat tagasi oli ta seisnud kahekesi Kaalebiga suure ärataganejate jõugu vastu. Samasuguses usujulguses suunas ta kindla käega oma perekonda Jumala teenimise teel.
Bestselleriks saanud raamatus "Tema jälgedes" ("In His Steps") kirjutab kristlik kirjanik Charles M. Sheldon:
"Lihtsas palkmajas preerias õpetas mu isa mind armastama Piiblit. Igal hommikul peale sööki oli meie perel elutoas palvekoosolek. Igaühel oli oma Piibel. Isa luges selle päeva osast valjusti ette kaks salmi, mille järel luges ema kaks järgmist salmi ja igaüks meist kaks salmi. Enne kui viis aastat täis said, olime lugenud kogu Piibli läbi juba viis korda. Ma arvan, et olen ainus elusolev mees, kes on kuulnud kogu Piibli läbilugemist viis korda. Me ei jätnud kunagi midagi vahele, isegi mitte neid pikki esiisade loetelusid, kes sünnitasid üksteist. Hetkel, mil me lõpetasime Ilmutusraamatu, pöördus isa rahulikult tagasi 1. Moosese raamatu juurde ja me jätkasime sellega. Ma tahan korrata, et mu isa õpetas mind armastama Piiblit kui maailma suurimat Raamatut.
Kui olime Piiblist ühe päeva portsu ära lugenud, laulsime ühe vaimuliku laulu ja seejärel põlvitasime kõik ning isa pidas hommikupalve. Me oleme Shoti-Iiri päritolu ja loomulikult palvetas isa nii pikalt kui soovis. Sageli palvetas ta meie eest nimepidi.
Kui ma lõpuks lahkusin kodust ja läksin Itta kolledzhisse, oli mul sageli kiusatus teha, mida tegid mõned teised kolledzhi poisid – vanduda, mängida hasartmänge, minna baari jne. Aga niipea, kui olin andmas järele kiusatustele, helises mu kõrvus isa hommikupalve selles palkmajas. Sellest piisas, et hoida mind langemast ära Jumalast."
Sinul kui isal võib olla teistsugune plaan oma perekonna jaoks. Meil näiteks on traditsiooniks saanud ühine õhtupalve, kus palvetab igaüks, kes soovib. Tavaliselt palub isa esimesena. Kui lapsed olid väiksemad, siis ei jätnud ühelgi õhtul ükski neist kasutamata võimalust öelda valjusti oma palve. Nüüd palvetab nii mõnigi oma palve vaikselt oma südames.
Olgu sinu plaan milline tahes, hoolitse selle eest, et see juhiks sinu pere liikmeid kindlale otsusele järgida alati ja kõiges Jumala tahet. Ja parim on seda teha koos, nagu Joosua pere.
Õnnistagu Jumal kõiki isasid ja nende püha tööd!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv