Käimine uues elus
09.01.2010 - (1559)

Rom.6,3.4: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus."
Kes meist poleks tahtnud vahel teha oma elus uue alguse, alustada uut elu! Mõned on andnud isegi tõotuse – oma vanematele, abikaasale, Jumalale või iseendale –, et nüüdsest peale olen ma teine inimene, enam ma seda ja teist ei tee. Kuid kahjuks on tõotuste andmine kergem kui nende pidamine ja enamus tõotusi jääb täitmata. Vaadelgem siis täna, mida ütleb Jumala Sõna uue alguse ja uues elus "käimise" kohta ja millist abi Jumal meile selleks pakub.
Lugu räägib mehest, kes reisis rongiga New Orleansi poole, kui äkki puhkes äge äikesetorm. Mees istus restorani-vagunis avatud akna ääres, kui äkki lõi teda välk, paisates ta vaguni teise äärde. Kuigi ta sai tõsiseid põletushaavu näkku ja rinnale, jäi ta siiski elama. Tõstnud ta kanderaamile, küsisid rongi vagunisaatjad, mis ta nimi on ja kuhu ta sõidab.
Küsimust kuuldes vaatas mees neile jahmunult osa ja pika vaikuse järel lõpuks ütles: "Ma ei tea."
"Sa ei tea, kuhu sa sõidad?" küsisid rongi töötajad umbusklikult.
"Ei, ma ei tea oma nime," vastas mees hirmunud näoga.
Otsiti dokumente, kuid neid ei leitud. Mees ei mäletanud, kust ta tuli rongi peale ja kus ta pidi maha minema. Tal polnud pagasit, taskus oli vaid 63 dollarit ja ta ei teadnud, kust ta need oli saanud. Elektrilöök oli põhjustanud talle raskekujulise amneesia ehk mälukaotuse.
Kui rong jõudis New Orleansi, anti mees ühe väikese kristlaste kliiniku hoole alla. Kliinikut juhtis lähedal asuva baptisti kiriku pastor, kes suhtus vaesesse kannatajasse kaastundlikult ja sõbralikult, võttes ta otsekui oma pere liikmeks. Kui haavad olid ravitud, hakati otsima tema identiteeti. Kuna aga tema nägu oli kõvasti kannatada saanud ja seega muutunud ning puudusid igasugused muud viited või vihjed, ei suutnud nad midagi välja uurida ning kaheksa kuu pärast lõpetati otsingud.
Mehel ei jäänud muud üle, kui alustada uut elu! Kuna tema uus "isa" ja parim sõber oli pastor, siis valis ta oma perekonnanimeks pastori perekonnanime, Steinheart. Eesnimeks valis ta Robert. Peagi Robert Steinheart ristiti ja temast sai baptisti koguduse tubli liige. Ta sai tööd ehitajana ja vabal ajal abistas ta kliinikus. Aastad möödusid ja lõpuks mees abiellus kohaliku tütarlapsega ning rajas oma perekonna sealsamas New Orleansis. Peale teise lapse sündimist kutsuti Robert evangeeliumitöösse ja temast sai pastor.
Kui Robert ühel õhtul 1963. aastal koju tuli, leidis ta maja eest kaks ühe teise osariigi politseiautot. Kartes, et midagi on juhtunud ta naise või lastega, kiirustas ta sisse, kus ta kohe arreteeriti! Kui ta küsis, miks, öeldi talle, et ta saadetakse kohtusse kahe politseiniku tapmine pärast pangaröövi ajal 1948. aastal, mille järel ta oli põgenenud rongiga. Ehkki kuuldu teda kõvasti vapustas, ei suutnud ta midagi meenutada. Jätnud hüvasti naise ja lastega, toimetati ta Pine Bluffi, Arkansase osariigis, ootama kohut.
Teated Robertist, kes nüüd oli üheks ühiskonna sambaks, levisid New Orleansis nagu kulutuli. Tema eest saadeti lõputuid palveid Jumala ja võimude poole. Ja kui saabus päev, mil Robert seisis kohtu ees, kuulis ta vandekohtu järgmist otsust: "Meie kui vandekohus leiame, et kohtualune Stanley Reed Calhoon (Roberti tõeline nimi) ei ole süüdi kahe inimese mõrvas, kuna ta on "surnud." Paljude tunnistuste alusel oleme me jõudnud järeldusele, et see ei ole sama isik, kes laskis maha kaks politseinikku. Vandekohus leiab, et Stanley Reed Calhoon suri rongis 15 aastat tagasi ja see mees, Robert Steinheart, on tõesti uus mees ja seega need süüdistused tema kohta ei käi."
Paulus kirjutas Rom.6,3.4: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus."
Siin näitab Paulus meile kätte esimese sammu meie käimises uues elus. Ja selleks on "suremine." Me peame surema oma vanale eluviisile ja oma minale. Nagu Paulus veidi hiljem samas peatükis ütleb, peab meie "vana inimene" olema "risti löödud" (Rom.6,6). Teisisõnu, meie patune olemus peab surema ning me peame jätkama elu Vaimus – usus Jumalasse Püha Vaimu juhtimisel.
Kuid on võimatu "käia uues elus" Vaimus, kui me vaatame kogu aeg tagasi oma vanale elule, sest vaadates tagasi vanale elule pole me sellele surnud! Kui Jeesus kutsus oma jüngreid Talle järgnema, ütles Ta: "Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile" (Luk.9,62). Kui Jeesus kutsub meid põgenema patuelust, nagu Ta kutsus Lotti ja tema naist põgenema Soodomast, siis on väga ohtlik vaadata tagasi. Sellega me näitame, et me tegelikult ei soovi lahkuda. Loti naise lugu peaks olema meile kainestavaks hoiatuseks. Me ei saa käia samade inimestega samades kohtades, sest need juhivad meid tagasi meie vanade harjumuste juurde, äratades uuesti ellu meie vana patuinimese.
Et olla edukas oma uues elus, peame hoidma eemale teatud kohtadest, vältima teatud olukordi ja inimesi, kes võiksid äratada taas ellu meie "vana inimese." Näiteks, kui sa oled alkohoolik, kes püüab sellest pahest vabaneda, kas sa tõesti mõtled, et võid jätkata käimist baaris ja seltsimist oma joomakaaslastega, tellides endale vaid limonaadi? Ei, nagu Lott, pead sa sealt põgenema – põgenema kõigest, mis meenutab sulle su vanu harjumusi!
Nii et üks tagasi vaatamise ohte on lihtsalt tagasi langemine oma endisesse ellu. Kuid tagasi vaatamisel ehk meenutamisel on veel teinegi oht. Vahel me soovime oma elu muuta või vabaneda mõnest pahest, kuid ei suuda, sest Saatan sisendab meile, et oleme läinud juba liiga kaugele allavoolu, et sõuda tagasi. Ta paneb meid mõtlema, et meie mineviku pärast on meie tulevik juba määratud ja saatus otsustatud. Kuid see pole nii. Me teenime Jumalat, kes on valmistanud meile väljapääsu sellest näiliselt vääramatust asjade käigust. Oma lõputus armastuses ja halastuses annab Jumal meile sarnase võimaluse, nagu Ta andis Robertile – surra patule ja alustada täiesti uut elu.
Olenemata sinu patusüü suurusest ja pahe sügavusest, millesse oled langenud, saab ja tahab Jumal andestada sulle kõik. Veelgi enam: Ta ei tuleta seda sulle enam kunagi meelde. Prohvet Miika läbi ütleb Ta – Mik.7,18.19: "Kes on Jumal nagu Sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust [armastab osutada halastust], kes halastab jälle meie peale, peseb ära meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse!"
Mida Saatan ka ei püüa sosistada või mida inimesed ka ei ütle, ole kindel ühes: Kui me oleme oma patte siiralt kahetsenud, ei tuleta Jumal neid meile enam kunagi meelde! Meil ei ole tarvis käia raske süükoormaga õlgadel ega isegi mitte sünge mälestustepilvega pea kohal. Jeesus on oma lunastava ohvriga kõrvaldanud iga põhjuse tunda end aheldatuna oma endise elu külge. Sest oma ristisurmaga on Ta andnud meile tohutu väe surra patule. Ja nagu surm vabastab orja tema isandast, nii vabastab surm patule meid tema võimust meie üle. Sellepärast võis ka Paulus öelda – Flp.3,13: "Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees!"
Mis ootab meid siis ees? Uus elu! Kui oleme surnud endisele elule, saab alata uus elu. Paulus jätkab – Rom.6,5-14: "Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes. Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all."
Paulus ütleb siin, et patule suremisest üksi ei piisa. See on lausa võimatu! "Loodus ei salli tühja kohta," nagu öeldakse. Kui me ei lase Pühal Vaimul asendada patuinimest, kui me ei asenda vana mõtlemist uue mõtlemisega, on kõik meie jõupingutused asjatud. Vanad mõtted, sõnad ja teod tuleb asendada uutega, vastasel korral tulevad nad tagasi! Jeesus ütles hoiatavalt – Mat.12,43-45: "Kui rüve vaim on inimesest väljunud, käib ta kuivi paiku mööda ja otsib hingamist, aga ei leia. Siis ta ütleb: ma lähen tagasi oma kotta, kust ma väljusin! Ja kui ta tuleb, leiab ta selle tühja olevat, pühitud ja ehitud. Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on temast kurjemad; ja kui nad sisse tulevad, elavad nad seal. Ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene."
Ainus viis elada uut elu on alistada end pidevalt ja kõiges Pühale Vaimule – paluda iga päev, et Tema meid juhiks ja et kõiges sünniks Jumala tahtmine. Ning samal ajal õppida järjekindlalt tundma Jumala tahet, mis on hästi ilmutatud Piiblis. Palve ja Jumala Sõna lugemine – need on asjad, ilma milleta on uus elu mõeldamatu. Ja tunnistamine. See teeb uue elu tõeliselt elavaks ning on meile niisama vajalik kui kuulajaile.
"UUS ELU" kõlab ilusti, kuid ma kardan, et paljud tunnevad selle termini ees hirmu. Kui iga kristlane peab elama uut elu, kus patt ei valitse tema üle, siis kas ma olen üldse kristlane? Ma ju ikka vahel patustan.
On hea, et sa tunned muret selle pärast. Kuid tea, et Jumal teab seda sinu probleemi. Ta teab, et pöördudes ei saanud sa täiuslikuks mitte iseeneses, vaid Temas – Jeesuses Kristuses. Sul tuleb veel kasvada – usus, lootuses, armastuses, täiuslikus teos. Paulus alustab Rooma 6. peatükki, kust me oleme võtnud enamuse meie tänasest piiblitekstist, sõnadega: "Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" (Rom.6,1.2). On suur vahe, kas me "elame" patus või eksime vahetevahel tahtmatult või lausa teadmatult. Elamine patus on midagi, mida me teeme pidevalt oma vabal tahtel, oma valiku tulemusena. Selliselt me teenime pattu ehk oleme patu ori. Nii ei saa me olla kristlane, sest nagu Jeesus ütles, me ei saa "teenida kaht isandat" (Mat.6,24).
Paljud inimesed satuvad haiglasse südameinfarkti või kopsuvähiga ja olles surmasuus, teevad nad otsuse loobuda suitsetamisest. Kuid enamuse hirmust tehtud otsustega on see probleem, et neid ei täideta. Miks? Sest, kõigepealt, surm ei tulnud, sa pääsesid! Ja teiseks, sul on sigaretid ju ikkagi majas, võib-olla isegi kusagil tagavaraks – igaks juhuks või mustadeks päevadeks. Ja ka majas valitsev lõhn tuletab sulle pidevalt meelde sigarette. Ja teised suitsetajad ahvatlevad sind. Olgu suitsetamise või mõne teise patuga – me elame selles, kuni me sureme sellele või sellesse!
Nagu suitsetamine, nii on iga patt sõltuvust tekitav ja püüab kontrollida meie elu. Tunnistagem seda. Saatan on liiga tugev, et üksi tema vastu võidelda. Oleks rumal mõelda, et me suudame "käia" uues elus oma jõuga. Kui me aga olema ühes Kristusega surnud vanale elule ja alustanud uut elu koos Temaga, siis me hüüame koos Paulusega – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." Püha Vaim juhib ja Jumal annab meile jõu võita kiusatused. Ja kui me ka vahel oma nõtruses komistame ja langeme, palugem Jumalalt jõudu ja tõuskem taas ning mingem edasi sellel teel, millele Jumal meid on juhtinud ning kus Ta meid edasi juhib ja annab jõudu.
Jeesus võrdles meie vahekorda Temaga viinapuu ja selle okste suhtega. Joh.15,4.5: "Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!"
Vähe on sellest, kui oleme Temaga ühenduses kord nädalas – olgu see ühendus kuitahes õnnistusrikas. Vähe on ka ühenduses olemisest kord päevas. Uues elus käimiseks peame olema Temaga pidevas, katkematus ühenduses. Ja see on võimalik, kui "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!" (Gal.2,20).
Ja lõpuks lisan ma veel vaid ühe mõtte: Selline elu on mitte ainult võimalik, vaid selline elu on ka tõeliselt ilus ja õnnelik! Ja just sellist elu tuli Jeesus meile tooma – igaühele meist!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv