Neljanda ingli sõnum
09.04.2005 - (1897)

Vanasõna ütleb, et tao rauda, seni kui see on kuum. Me oleme üles võtnud ühe kuuma teema – eriti kuumaks sai see köetud 1888. aasta Minneapolise konverentsil ja see pole jahtunud tänini.
Nagu juudid ei väsi kuulamast lugusid Aabrahamist, nii armastame meie rääkida sellest, kuidas "Jumala plaani kohaselt alustas adventliikumine oma prohvetlikku rännakut Kristuse kuningriigi poole 1844. aastal." – Koguduse Kord.
1860. aastal saime oma nime Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus, 1861. aastal loodi esimene koguduste liit ning 1863. aastal organiseeriti Peakonverents. Nelikümmend aastat kuulutas meie kogudus peamiselt eritõdesid, kuna arvati, et kristluse algtõdesid kuulutavad teised kogudused ja meie ei pea nende kuulutamise peale aega raiskama. Tulemuseks oli, et ülejäänud kristlik maailm keeldus tunnistamast meid kristlasteks ja meie usku kristlikuks. Alles 20. sajandi teisel poolel hakati meid tunnistama kristlasteks, nagu nähtub baptistist autori Walter Martini raamatust The Kingdom of the Cults (Kultuste kuningriik). Alles siis hakati märkama vilja, mida kandis Minneapolises alustatud reform.
Aasta 1888 oli adventkogudusele kriisi aeg. Midagi pidi tulema – ja tuligi. Saabus sõnum, mis pidi parandama tekkinud olukorra ja mis pidi andma kindla suuna edasiminekuks. See oli sõnum, mis pidi muutma hästiorganiseeritud ettevõtte mehaanilise tegevuse tõeliselt vaimulikuks organisatsiooniks. See oli sõnum, mille vastuvõtmine pidi tooma suure valguse ja vaimuliku elu.
Ja see sõnum ei seisnenud uue prohvetikuulutuse avastamises või mõne uue prohvetikuulutuse seletuse leiutamises, mitte ka mõne uue käsu rõhutamise meetodi avastamises, vaid usuõiguse esikohale tõstmises meie kuulutuses. Jeesuse Kristuse õigust esitati iga tõelise adventisti vaimuliku rõivana. See oli aeg, mil Ellen White kirjutas: "Kristuse õiguse rüüsse riietatuna astub kogudus viimasesse võitlusesse," (PP 725) lisades, "Kristuse kroonimispäeval ei tunnista Ta omaks kedagi, kellel on veel üks plekk või korts või midagi taolist. Aga ustavaile annab Ta igavese au krooni. Need, kes ei soovinud Tema valitsust, näevad Teda lunastatute hulgast ümbritsetuna ja igaüks neist kannab märki: "Issand, meie õigus." – RH.05.05.1903.
Miks selline märk? Kas see on siis kõige tähtsam adventsõnumis? Jah, see on tõesti kõige tähtsam! Ilma selle märgita ei ole me iial valmis advendiks – Kristuse tulekuks. Kui kõik teised märgid ükskord kaovad, jääb ikka ja igavesti see kõige tähtsam, kõige peamine, lunastuse alus – märk, mis ainsana lubab meil seista Jumala ees – ja see on: "Kristus, meie õigus."
Kahjuks ei näinud mitte kõik adventistid 1888. aastal selles sõnumis valgust ja tõde. Tegelikult enamus hülgas selle. Loeme masendavad sõnad Ellen White sulest: "Kui meie vennad oleksid kõik Jumala töö abilised, siis nad ei kahtleks, et sõnum, mille Tema on läkitanud meile nende kahe viimase aasta jooksul, on taevast. ... Need, kes keelduvad vastu võtmast valgust, asetavad end rahva ja valguse vahele. Kui keegi hülgab valguse, ei peaks tema seisukohta mitte toetatama ega kaitstama, sest valgus on selgesti ilmutatud. Kellelgi pole vaja olla teadmatuses." – RH 18.03.1890.
Nädal aega varem kirjutas ta samas ajakirjas: "Ligi kahe aasta jooksul oleme rahvast kutsunud vastu võtma valgust ja Kristuse õigust puudutavat tõde, ja ometi nad ei tea, kas tuleks see kallihinnaline valgus vastu võtta või mitte. Nad on seotud oma arvamustega. Nad ei lase Lunastajat sisse." – RH 11.03.1890.
Paar kuud hiljem kirjutas ta samas ajakirjas: "Ühed on pöördunud kõrvale Kristuse õiguse sõnumist, et kritiseerida inimesi. ... Kolmanda ingli sõnumit ei mõisteta. Valgust, mis on valgustamas maailma, nimetatakse vääraks valguseks nende poolt, kes keelduvad käimast selle kasvavas säras. Töö, mida oleks pidanud tehtama, jätavad tõe hülgajad tegemata oma ebausu tõttu. Me palume teil, kes te panete vastu tõe valgusele, eemalduda Jumala rahva teelt. Lubage taevast saadud valgust särada nende üle heledate ja püsivate kiirtena." – RH 27.05.1890.
Kahe aasta pärast oli Ellen White ikka veel sama mures, kirjutades: "Taevas tuntakse kurbust paljude meie vendade vaimuliku pimeduse pärast. Issand on läkitanud oma sõnumiviijad, täites need oma Vaimuga, ja Ta on öelnud: "Hüüa täiest kõrist, ära peata, tõsta oma häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud!" Ärgu keegi pangu end välja hädaohule, asetades end inimeste ja taeva sõnumi vahele. Jumala sõnum peab saabuma rahvale, ja kui inimeste hulgas ei ole häält, kes seda kuulutaks, hakkavad kivid kisendama." – RH 26.07.1892.
Millest selline vastuseis? Ellen White kirjutab sellest ühes RH numbris: "Inimeste ja Jumala vaenlane ei taha, et seda, usust õigeksmõistmise sõnumit, esitataks selgesti, sest ta teab, et juhul kui inimesed võtavad selle tõe täielikult vastu, on tema võim murtud. Kui aga temal antakse võimalus mõjutad hingi nii, et end Jumala lasteks tunnistavate inimeste kogemustele liituvad kahtlus, eelarvamused ja pimedus, siis võidab ta neid kiusatustes." – RH 03.09.1889.
Samas jätkab ta: "Meie praegune olukord on tõsine ja ohtlik. Taeva valguse hülgamise hädaoht peaks tegema meid valvsaks palvetele, et meist kellelgi ei oleks kuri uskmatu süda. Kui Jumala Tall Kolgatal risti naelutati, siis kajasid Saatana surmakellad. Kui tõe ja õiguse vaenlasel õnnestub pühkida meelest see mõte, et ainult Kristuse õiguse kaudu on võimalik ära pääseda, siis on ta oma eesmärgi saavutanud. Kui Saatanal õnnestub mõjutada inimest ülendama oma saavutusi, oma teeneid õiguse saavutamiseks, siis ta teab, et võib inimese võita oma kiusatustega, tehes temast oma ohvri ja saagi. Ülendage Kristust inimeste ees. Värvige uksepiidad Kolgata Talle verega, siis olete kaitstud!" – RH 03.09.1889.
Pole ime, et Saatan takistab selle tõe vastuvõtmist – selle vastuvõtmisel on tema võim murtud! Kui tal aga õnnestub juhtida inimesed selle tõe suhtes kahtlustesse ja eelarvamustesse, võidab ta nad kiusatustes. Kas ei selgita see meie võite ja kaotusi? Sellepärast kõlabki üleskutse: Ülendage ristile naelutatud Lunastajat ja pange oma lootus Temale!
Selles sõnumis on vägi, mis paneb Saatana värisema ja murrab tema võimu, avades ukse pühadusele, kristlase nime väärivale elule – elule, kus Saatana kiusatustel ei ole enam meelevalda inimese üle. See kuulutus avab uue ajajärgu Jumala töö lõpetamisel siin maa peal, ja see töö on ennustatud Piibli prohvetikuulutuses. Pange tähele, mida kirjutab sellest Ellen White: "Läbikatsumiste aeg on lausa käe ulatuses, sest kolmanda ingli võimas hüüd on juba alanud Kristuse – pattusid andeksandva Lunastaja – õiguse ilmutuses. See on selle ingli valguse algus, kelle auhiilgus peab valgustama kogu maad." – RH 22.11.1892.
Kus räägitakse Piiblis sellest inglist? Ilm.18,1: "Pärast seda ma nägin teist inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest." Ja selle ingli suus kõlab Ilmutuse raamatu 14. peatükist tuntud teise ingli sõnum. Kuulge – Ilm.18,2.3: "Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: "Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks! Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!" Sellele järgneb kohe kolmanda ingli sõnum kokkuvõetult – Ilm.18,4: "Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: "Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!"
Mõned nimetavad seda Ilmutuse 18. peatüki alguse kuulutust 4. ingli sõnumiks, kuid selles kajab selgelt kolmeinglikuulutus – seda aga erilise väega, nii et ilmamaa läheb valgeks selle auhiilgusest. See kõneleb prohvetlikult kolmeinglikuulutuse paisumisest valjuks, võimsaks hüüdeks. Raamatus Kogemused ja Nägemused kirjeldab Ellen White seda nii: "Ma nägin ingleid taevas edasi-tagasi kiirustamas, laskumas maa peale ja jälle taevasse tagasi ruttavat, valmistudes mingi tähtsa sündmuse elluviimiseks. Seejärel nägin teist võimsat inglit saadud ülesandega laskumas maa peale, et ühendada oma hääl kolmanda ingli häälega, selleks et anda väge selle sõnumile. Inglile anti suur vägi ja hiilgus, ja kui ta laskus alla, valgustati maa tema aust. Valgus, mis saatis seda inglit, tungis kõikjale, kui ta hüüdis vägevalt, valju häälega... Selle ingli töö peab õigel ajal liituma kolmanda ingli kuulutusega viimases suures töös, kuni see paisub võimsaks hüüdeks. Nii on Jumala rahvas valmistatud kiusatuse tunniks, mis seisab neil peagi ees. Ma nägin suurt valgust nende üle ja nad ühinesid kartmatult kuulutama kolmanda ingli kuulutust." – EW 277.
Nii saabub nn. hilise vihma aeg. Samast raamatust loeme: "Päästmise töö lõpufaasis pääseb maailmas valla ahastus ning rahvad muutuvad vihaseks. Siiski neid taltsutatakse, et nad ei takistaks kolmanda ingli tööd. Tol ajal saabub hiline vihm ehk jahutus Issanda palgest ja annab väe kolmanda ingli võimsale hüüdele ning valmistab pühasid vastu pidama ajal, mil valatakse välja seitse viimast nuhtlust." – EW 85.
Selliselt ühinevad kolm sündmust: (1) Kristuse õiguse kuulutus, (2) hilise vihma väljavalamine ja (3) kolmanda ingli kuulutuse paisumine valjuks hüüdeks. Kas ei ole see selgeks teeviidaks meile, näidates, kuhu poole me suundume. Muidugi valib igaüks meist, kas ikka minna selles suunas; aga oma valiku teeme me suhtumisega Kristuse õiguse kuulutusse, sest see on teevalmistajaks sellesse viimsessse võitlusesse. Juba üle saja aasta tagasi kirjutas Ellen White, et "läbikatsumiste aeg on lausa käe ulatuses, sest kolmanda ingli võimas hüüd on juba alanud Kristuse – pattusid andeksandva Lunastaja – õiguse ilmutuses. See on selle ingli valguse algus, kelle auhiilgus peab valgustama kogu maad." – RH 22.11.1892.
Nüüd peaks see kuulutus olema ilmselt veelgi ajakohasem kui 100 aastat tagasi! Kiirustamist pole tarvis karta; rohkem võib tunda muret selle pärast, et me rongist maha ei jääks!
Täna leidsime vastuse kahele küsimusele: Millest saab alguse kolmanda või neljanda ingli vali hüüd? – Jeesuse Kristuse õiguse kuulutamisest ja selle kuulutuse vastuvõtmisest. Mis avab tee hilisele vihmale? – Jeesuse Kristuse õiguse kuulutamine ja selle kuulutuse vastuvõtmine.
Miks see aeg pole veel saabunud? Ehk ei ole seda sõnumit piisavalt palju ja selgelt kuulutatud? Või ei ole seda ikka veel vastu võetud? Püüame seda viga parandada – nii ühelt kui teiselt poolt. Pealegi on see hea sõnum – parim sõnum, mida patuse inimese kõrvad iial on kuulnud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv