Hoidkem osadust!
09.05.2009 - (1467)

Mik.6,8: "Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?"
Ühe Ameerika kullapalaviku ajal 19. sajandi lõpul valgus inimesi põhja Alaska territooriumile, et leida kulda. Sinna suundus ka üks noor mees otsima õnne. Ta lahkus oma vanemaist, lohutades neid sellega, et ta teenib palju raha ja tuleb siis koju tagasi, hoolitsedes nende eest nende vanaduspäevil. Viisteist aastat kaevas ta mägedes ja otsis kulda ning tal ei olnud aega suhelda, isegi mitte rääkida oma vanematega. Selliselt kujunes nende suhtlemisse 15-aastane vahe. Ta ei kirjutanud, ei saatnud telegrammi, ei helistanud ja vanemad ei teadnudki, kus ta täpselt oli; nii ei saanud ka nemad oma pojaga ühendust võtta.
Peale viisteist aastat otsimist tuli õnn tema õuele, täpsemalt siis tema kaevandusse, kui ta leidis umbes miljoni dollari väärtuses kulda. Tol ajal oli dollar kümneid kordi hinnalisem kui praegu ja nii sai mees väga rikkaks. Nüüd oli aeg minna tagasi koju ja teatada oma vanemaile sellest rõõmusõnumist, et nende vanaduspäevad on kindlustatud. Oli jõuluaeg – parim aeg rõõmusõnumi edastamiseks. Enam pole neil tarvis millegi pärast muretseda.
Ta asus teele ja lähenes erutusega oma isakodule. Koputanud uksele, sai ta vastuseks õõnsa vaikuse. Läinud sisse, ei leidnud ta sealt oma vanemaid – ei isa ega ema. Ja siis sai ta teada kurva tõe: tema isa oli surnud kolm aastat tagasi ja kaks kuud tagasi oli lahkunud siit ilmast ka ta ema – murest murtud abikaasa surma pärast ja poja teadmata kuhu kadumise pärast viisteist aastat tagasi.
Kui noor mees üksinda kallis hotellis jõuluõhtul einestas, oli ta meel väga kurb ja toit ei tahtnud kuidagi alla minna. Tema suur varandus oli äkki muutunud nii tühiseks. Oleks ta vaid saanud osta selle eest mõned tunnidki aega koos oma ema ja isaga!
Raha eest saab osta toitu, kuid mitte söögiisu. Raha eest saab osta voodi, kuid mitte une. Raha eest saab osta raamatuid, kuid mitte tarkust. Raha eest saab osta ehteid, kuid mitte sisemist ilu. Raha eest saab osta maja, kuid mitte kodu. Raha eest saab osta arstimeid, kuid mitte tervist. Raha eest saab osta luksust, kuid mitte kultuuri. Raha eest saab osta meelelahutust, kuid mitte õnne. Raha eest saab osta krutsifiksi, kuid mitte Päästja. Raha eest saab osta koha kirikupingis, kuid mitte koha taevas.
Rahal ja kingitustel on oma koht, kuid raha ja kingitused ei saa asendada armastust ja hoolimist, jagamist ja osadust, vahetut suhtlemist ja julgustamist, mida vajavad kõik, nii noored kui vanad. Seame selle prioriteediks number üks sellel uuel aastal. Pidagem osadust üksteisega ja pidagem osadust Jumalaga.
Õps.11,17 on kirjutatud: "Kes peab osadust, teeb head iseenesele, aga kes ennast eraldab, on julm omaenese ihu vastu!" Osaduse puudusel kannatab inimene ise, kannatavad tema lähedased ja kannatab ka Jumal, kes samuti armastab väga osadust, nagu on kirjutatud näiteks Mik.7,18: "Kes on Jumal nagu Sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust."
Armastus, osadus ja sõprus olgu aga siiras. Ma lugesin kahest noormehest, kahest sõbrast, kes läksid koos metsa. Äkki nägid nad kaugelt karu – ja pistsid hirmu pärast jooksma. Siis aga üks poistest jäi seisma ja kummardus oma saabaste poole. Teine seisatas ka tema kõrval ja küsis: "Mis nüüd, miks sa ei jookse? Karu saab meid niimoodi veel kätte!"
See vastas: "Ma seon saapapaelad kinni, siis jõuan joosta kiiremini."
"Mis," ütles sõber, "kas sa arvad, et suudad joosta karust kiiremini?"
"Ei," vastas teine, "mulle piisab, kui ma suudan joosta sinust kiiremini!"
Teine lugu räägib samuti kahest poisist, kes kohtasid metsas karu. Tugevam poiss ronis kiiresti-kiiresti puu otsa. Nõrgem seda ei suutnud, aga ta oli kuulnud, et karud laipa ei söö, ja nii ta kukutas end maha ja teeskles surnut, surus näo vastu maad ja pidas isegi hinge kinni.
Karu tuli maas lamava poisi juurde ja nuusutas teda peast ning seejärel lahkus.
Kui tugevam poiss oli puu otsast alla tulnud, küsis ta naljatades nõrgemalt poisilt: "Mida see karu sulle kõrva sosistas?"
"Karu sosistas mulle," vastas viimane, "et ära kunagi mine metsa sõbraga, kes jätab sind ohtu sattudes maha!"
Olgem üksteisele tõelised sõbrad, armastagem osadust, hoidkem osadust, suhelgem üksteisega nii kaua, kui me üksteisele veel olemas oleme. Ärgu ükski asi saagu meile tähtsamaks kui inimesed, keda me armastame ja kes armastavad meid. Ja ärme unusta olla pidevas osaduses oma Jumalaga, kes armastab osadust.
Ning lõpetagem Pühakirja sõnadega Heb.13,16: "Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv