Kristus - meie õigus VIII
09.07.2005 - (1702)

Usu sünnist ja kasvamisest.

Jeesuse poole pöörduti korduvalt palvega või koguni nõudmisega: Tee imetegu, siis me usume! Isegi ristil ei jäetud Teda rahule, vaid hüüti, nüüd juba mõnitades – Mat.27,42: "Teisi Ta on aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!"
Jeesus tegi lugematuid imetegusid, mis näitasid veenvalt, et Ta on Jumala Poeg, kuid see ei rahuldanud imetegude nõudjate uudishimu ega pannud neid uskuma Temasse. Johannes teatab oma evangeeliumis kurvalt – Joh.12,37: "Ja ehk Ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski Temasse."
Sama lugu oli ka Iisraeli lastega nende teel Egiptusest Kaananimaale – mis on hea pilt ka meie usurännakust. Vaieldamatud imeteod ei produtseerinud usku; korduvale hetkelisele usulisele erutusele järgnes korduv põhjalik ärataganemine. Selle koguduse kohta kirjutab Paulus – Heb.3,15-19: "Kui öeldakse: "Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal", – kes siis olid need kuuljad, kes hakkasid nurisema? Kas need ei olnud kõik, kes olid väljunud Egiptusest Moosese juhatusel? Aga kellele Ta oli vihane nelikümmend aastat? Kas mitte neile, kes olid pattu teinud, kelle kehad langesid kõrbes? Kellele Ta siis vandus, et nad ei pääse mitte Tema hingamisse? Kas mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Ja nii me näeme, et nad oma uskmatuse pärast ei võinud sisse saada."
Nende sõnakuulmatuse põhjuseks oli uskmatus. Nad elasid nelikümmend aastat Jumala imede keskel – üks suurem ja aulisem kui teine – ja ometi jäid uskmatuiks!
Miks Paulus sellest kirjutab? Ta ise selgitab – Heb.3,12.13: "Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest!"
Kõik patud saavad alguse uskmatusest – ka patud Jumala rahva seas. Iisraeli lapsed tegid oma kõrbeteekonnal palju igasuguseid patte, kuid on öeldud, et nad ei saanud Kaananisse "oma uskmatuse pärast." Jah, uskmatus juhtis nad patustama. Ja milliseid patte nad kõik uskmatusest tegid! Paulus kirjutab – 1.Kor.10,5-12: "Aga suurem hulk neist ei olnud Jumalale meelepärased, sest nad löödi maha kõrbes. Ent need lood sündisid meile eeltähenduseks, et me ei himustaks kurja, nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said, nagu on kirjutatud: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima." Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat. Ärgem ka kiusakem Issandat, nõnda nagu mõned neist kiusasid ja said surma madude läbi. Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi. See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud. Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!"
Miks mõned, kui mitte paljud, langevad? Uskmatusest. Paljud Jumala kogudusest langevad uskmatusest! Uskmatus juhib neid, nagu Iisraeli lapsigi, himustama kurja, teenima ebajumalaid, elama ebamoraalset elu, kiusama Jumalat ning nurisema.
Kõrbekogudusel puudus usk, see viis nad pattudesse ja suurem osa neist ei saanud Kaananisse. Jumala imetegudest nende usk ei suurenenud. Näiteks, neile sadas iga päev taevast mannat, reedel topelt koguses, et hingamispäeval mitte välja minna seda korjama. Kuid leidus ikkagi neid, kes läksid hingamispäeval välja ja teotasid sellega Jumalat. Uskmatusest tehakse tänapäevalgi seda pattu.
Siiski ei surnud kogu Iisrael kõrbes; osa rahvast jõudis Kaananisse. Mis siis vahepeal juhtus? Mis äratas uue põlvkonna usule? Selleks oli üks eriline läbikatsumine, mida on meenutatud ka Uues Testamendis – Joh.3,14.15: "Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu!" See "ülendamine" tähendas maast üles tõstmist, kõrgele seadmist. Jeesuse elus tähendas see ristilöömist.
Kõrbes, üsna Kaanani piiri lähedal, juhtus aga selline lugu – 4.Ms.21,5-9: "Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: "Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu!" Siis Jehoova läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast. Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: "Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule! Palu Jehoovat, et Ta võtaks meilt ära need maod!" Ja Mooses palus rahva eest. Ja Jehoova ütles Moosesele: "Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!" Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too silmitses vaskmadu, siis ta jäi elama!"
Uskmatuses räägiti vastu Jumalale ja Jumala prohvetile. Jumal oli kasutanud nende usule äratamiseks igasuguseid vahendeid, ükski neist ei aidanud. Nüüd kõrvaldas Jumal oma kaitsva käe ja Iisraeli rahvast ründasid mürkmaod, millest kõrb kubiseb. Paljud surid; see sundis rahvast oma pattu kahetsema ja Jumalalt armu paluma. Halastaja Jumal annab Moosesele veidra käsu: "Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!"
"Rumalus," mõtleb nii mõnigi inimene – ja mõtles ka tol ajal kõrbes valu käes vaeveldes. Kuidas võib ridva otsa tõstetud vaskmaole vaatamine kedagi päästa!? Ega vaskmadu ei päästnudki kedagi, päästis usk Jumalasse. Vaadates ilmutati usku ja vaadates usk kasvas!
Nagu Iisrael, oleme ka meie Jumalast lahkumise läbi pandud välja Saatana kui "vana mao" hammustusele – patustamisele. Ja selle loomulikuks tagajärjeks on surm. Aga Jumala prohvet hüüab – Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Vaata ristile ülendatud Inimese Pojale, vaata ristilöödud Jeesusele – Tema päästab sind patust ja surmast! Jäta oma püüded end ise paremaks teha, päästa, ja vaata Jumala Tallele! Usu Temasse, sest igaühel, kes usub Temasse, on igavene elu! "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16).
Kui me vaatame ristilöödud Jeesusele, pakub Jumal meile usku. Ja mida kauem me Teda seal vaatleme, seda enam kasvab meie usk. Selle taustal pole raske mõista, miks nimetatakse pilkamiseks juutide hüüdu risti all: "Kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!" Kui Jeesus oleks loobunud ristist, ei saaks Ta meid aidata. Aga seistes meie vaimusilme ees ristilööduna, äratab Ta meis usu.
Seda kinnitab ühe röövli kogemus. Tema elupäevad olid loetud, oma pattude pärast pidi ta surema. Kuid tal avanes võimalus vaadata ristilöödud Kristusele, ja Püha Vaim avas talle selles verises mehes Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. Kui ta selliselt Jeesusele vaatas, lakkas ta Teda teotamast, tema süda pehmenes ja sinna saabus Jumala annina usk, mille ta ka kohe ära kasutas oma hinge päästmiseks, kui ta palus: "Jeesus, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled!" (Luk.23,42)
Usk omandatakse ristilöödule vaadates, ja usk saab värskendust ning kosutust Jeesusele vaadates. Ma ei saa iial laulda ükskõikselt Päästja ristist. Kõige enam puudutavad minu südant sellised laulud nagu "Päästja risti juurde ma," "Päästja käsi," "Võõras Galileast" ning teised sarnased laulud, mis kõnelevad ristilöödud Kristusest.
Vaata Jeesusele! Kui sa soovid usku, vaata Jeesusele! Kui sa soovid, et sinu usk säiliks, vaata Jeesusele! Kui sa soovid, et su usk kasvaks, vaata Jeesusele! Kui sa soovid pääseda pattudest, vaata Jeesusele! Paulus kirjutab – Heb.12,1.2: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata."
Jeesuses saab alguse meie usk ja Tema viib selle täiusele – kui me Temale vaatame! Ka laodikea kristlasele soovitab Jeesus – Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan..."
Vaata Jeesusele ja Ta kingib sulle usu. Aga usu läbi tuleb õigus ja kes on usust õige, peab elama!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv