Jumala käsk III
09.08.2003 - (2007)

Pühakirjast loeme – Joh.9,16: "Siis ütlesid mõned variseridest: "See inimene ei ole Jumalast, sest Ta ei pea hingamispäeva!" Teised ütlesid: "Kuidas võib patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?" Ja nende seas oli lahkmeel."

Kes oli see inimene, kes ei pidanud hingamispäeva, nagu variserid seda väitsid? Ja variserid koos kirjatundjatega olid tol ajal Pühakirjast kõige paremini õpetatud inimesed ning nad olid väga agarad kõige selle järgi elama. Vähemalt enda arvates. Kes oli see mees, kelle kohta nad ütlesid: "See inimene ei ole Jumalast, sest Ta ei pea hingamispäeva!"

See oli Jeesus!

Kas nüüd Jeesus – hingamispäeva sisseseadja – tõesti ise ei pidanud hingamispäeva? Kuidas saab Ta siis olla meile eeskujuks? Kuidas saab Ta öelda: "Järgi mind!" või "Käi minu järel!" kui Ta ise eksib Jumala käskude vastu? Või ei kehtigi käsud Temale? Nagu siin maa peal seisavad valitsejad sageli kõrgemal riigi seadustest!

Möödunud osas me lugesime – Gal.4,4-7: "Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla, lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse seisuse." Sellest tekstist on näha, et Jeesus sai siia maailma sündides siiski "käsu alla," mis tähendab, et Jumala käsud kehtisid ka Temale. Enne seda, taevas, ei olnud Ta "käsu all" – ja sellel lihtsal põhjusel, et taevas ei olegi käske! Seal valitseb suur armastuse põhimõte, mis juhib tegema kõigile head ja mitte kellelegi kurja. Ja seepärast puudub vajadus käskimise ja keelamise järele.

Sellesse samasse olukorda tuli Jeesus juhatama inimesi; just seda tähendab "lapse seisus" võrrelduna orja seisusega. Orja tuleb käskida ja keelata. Laps aga on vaba tegema ise head ja hoiduma kurjast.

Kui on öeldud, et Jeesus siia maailma sündides "sai käsu alla," siis tähendab see seda, et Ta arvestas siin kehtivate Jumala käskudega ja elas nende järgi. Ja teisiti ei saanudki olla, sest kui Ta elas suure ARMASTUSE põhimõtte järgi, siis täitis Ta ka kümmet käsku, mis kehtivad siin maa peal!

Aga kuidas said siis variserid kaevata: "See inimene ei ole Jumalast, sest Ta ei pea hingamispäeva!"?

Kas panite tähele: Jeesus arvestas siin maa peal kehtivate Jumala käskudega. Käskude maailmas valitseb alati tendents käske juurde teha. Lihtsalt sellepärast, et tagada käskude täitmine, et käskude täitmisest ei oleks võimalik kõrvale hiilida. Ma ei tea ühtegi riiki, kus valitseks vaid kümme käsku. Hea kui kümne tuhandega toime tuldaks!

Sarnaselt olid ka Juudi rabid oma religioosses agaruses teinud kümnest käsust igale käsule juurde kümneid kui mitte sadu käske. Selliselt oli hingamispäeva pühitsemine muutunud väga keeruliseks, tööinimesele praktiliselt võimatuks. See lubas kirjatundjatel ja variseridel vaadata põlgusega alla lihtrahva peale: ega neist keegi nagunii Jumala käske pea!

Kuid tõeline Jumala käsk on nii lihtne, et igaüks võib sellest aru saada. See on käsk ARMASTA!, mis jaguneb kümneks konkreetseks käsuks – neile, kellele sellest ühest on vähe ja kes vajavad konkreetset suunamist. Kuid need konkreetsed käsud ei tee mingil juhul tühjaks suurt Armastuse käsku! Ka kümne käsu järgi elades peab meie elu ja tegemisi eelkõige juhtima armastus! Just seda ei suutnud mõista kirjatundjad ja variserid.

Loeme ühe episoodi Jeesuse elust – Joh.5,5-18: "Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud. Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: "Kas sa tahad terveks saada?" Haige vastas Temale: "Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!" Jeesus ütles temale: "Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!" Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: "Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!" Tema vastas neile: "Kes mind terveks tegi, ütles mulle: võta oma voodi ja kõnni!" Nad küsisid temalt: "Kes on see inimene, kes sulle ütles: võta oma voodi ja kõnni?" Aga tervekssaanu ei teadnud, kes Ta on; sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka. Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: "Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!" Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval. Aga Jeesus kostis neile: "Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!" Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka öelnud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumala sarnaseks."

Kas Jeesus täitis armastuse käsku või elas ARMASTUSE põhimõtte järgi? Täiuslikult! Aga Ta käskis ju tervekssaanud mehel kanda oma voodit? Ja neljas käsk ütleb, et hingamispäeval "sa ei tohi toimetada ühtki talitust" (2.Ms.20,10)! Pealegi "talitas" Jeesus ka ise, kui Ta tervistas haige hingamispäeval! Milliseid talitusi on siis neljandas käsus silmas peetud? Mida see käsk ütleb – 2.Ms.20,9.10: "Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on!"

Kas siin pole selgesti juttu meie igapäevastest töödest, et elatist hankida? Need tuleb jätta hingamispäeval kõrvale. Kuid armastuse teod teiste heaks, eriti nende päästmiseks, isegi loomade päästmiseks, ei ole hingamispäeval keelatud. Tõtt öelda – nende jaoks hingamispäev antud ongi! Misjonitöö ei ole kerge töö, kuid sageli on meil selle jaoks aega vaid hingamispäeval! Tehkem seda julgesti! Selle jaoks hingamispäev ongi!

Kogu Jeesuse elu siin maa peal oli üks misjonitöö. Ja selle töö jaoks pole ükski päev keelatud. Miks? Sest see on armastuse töö! Ja armastada mitte ainult võib, vaid lausa peab igal päeval! Kui hea, et me tohime armastada alati! Loomulikult pean ma silmas omakasupüüdmatut ligimesearmastust, mis ei tee ligimesele kurja!

Kuidas aga oli selle voodi kandmisega – see polnud ju misjonitöö ega armastusetöö ligimese heaks? Aga mida pidi see mees siis tegema? See oli ainus asi, mis tal oli – väike madrats. Ilmselt polnud tal kodugi. Kui ta nüüd tervekssaanuna soovis minna pühakotta, kas ta pidi jätma oma aseme maha – et sellestki ilma jääda; mille peal oleks ta järgnevatel öödel maganud? Või oleks ta pidanud jätma kirikusse minemata ja valvama madratsit! Nagu te saate aru, jutt ei ole igapäevatööst, mida neljas käsk keelab. Ja lõppude-lõpuks juhendus ka see mees armastusest, kui ta läks pühakotta ja tunnistas Jeesusest!

Hingamispäevakäsu olemusest ja selle sisseseadmise põhjusest ütles Jeesus – Mrk.2,27: "Hingamispäev on tehtud inimese pärast, aga mitte inimene hingamispäeva pärast!" Tegelikult on kõik Jumala käsud sisse seatud inimese pärast, inimese huvisid silmas pidades, inimest teenima. Selline on Jumala kümne käsu vaim. Ja kus iial rakendatakse selle käsu kirjatähte inimese huvide vastu – et jätta inimene ilma oodatud abist või koguni inimesele haiget tehes – seal on eksitud rängalt selle sama käsu vaimu vastu, milleks on ARMASTUS.

Võrreldes käsu kirjatähte selle vaimuga, kirjutab Paulus – 2.Kor.3,6-8: "...kes [Jumal] meid ka on teinud võimeliseks olema uue lepingu sulased, mitte kirjatähe, vaid Vaimu sulased; sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui surma amet, mis kirjatähtedega oli uuristatud kividesse, esines nii suures aus, et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse ta palge hiilguse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas ei peaks palju rohkem Vaimu amet olema au sees?"

Nii peaksid kristlased Jumala käske tõlgendades eelkõige lähtuma käsu vaimust, milleks on ARMASTUS. Käsu kirjatäht ei anna meile alati selget pilti sellest, kuidas me peaksime toimima. Käsu kirjatäht võib meid vahel ajada isegi segadusse. Kuid selle vaim – ARMASTUS – ütleb selgesti, mis me selle käsu valgel peame tegema!

Kui oli küsimuse all Jeesuse tegevus hingamispäeval, esitas Ta lihtsa küsimuse – Mrk.3,4: "Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?" – mille peale loomulikult kaebajad "jäid vait." Vastus oli ju nii ilmne.

Ja selle oma argumendi tõestamiseks kasutas Jeesus väga lihtsat näidet – Mat.12,11.12: "Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta temast ei haara kinni ega tõmba teda välja? Kui suur vahe on nüüd inimese ja lamba vahel! Sellepärast sünnib küll teha head hingamispäeval!"

Kui mõni käsk asub meie teele, keelates või takistades meil teha head, elu päästa, siis ei ole me mõistnud selle käsu vaimu! Ehk teisisõnu: me oleme kasutanud seda käsku kurjasti! Ka siin sobib Pauluse tuntud ütlus – 1.Tim.1,8: "Käsk on hea, kui keegi seda käsitleb käsu kohaselt!" Käsk, õigesti mõistetuna ja rakendatuna, toetab alati inimese elu, turvalisust, heaolu ja õnne! Sest käsk on ARMASTUS ja armastus ei tee kellelegi kurja! Armastus aitab! Armastus päästab! Just selles mõttes ütleme me, et "Jumal on armastus!" Kui Jumal jätaks mõne käsu eeskirja pärast meid aitamata, päästmata, siis me ei ütleks, et "Jumal on armastus!"

Aga Jumal on armastus ja Ta ei jäta meid päästmata!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv