Rohkem ei ole alati parem
10.01.2009 - (1638)

Luk.12,15 on kirjas Jeesuse sõnad: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!"
Jeesus ütleb sisuliselt: Olge rahul sellega, mis teil on. Ärge nurisege, kui teil on vähe. Rohkem ei ole tingimata parem. Lihtsus toob vabaduse. Raha ja asjade rohkus põhjustab asjatut muret ja probleeme.
Kuid maailm näib elavat loosungi all: "See, kes sureb suurima hulga mänguasjadega, võidab!" Sellele vastukaaluks on keegi öelnud: "See, kes sureb suurima hulga mänguasjadega, siiski sureb!"
Ma kardan, et enamus inimesi mõõdab elu edukust just sellega, kui palju tal on. Ei mitte, kui palju tal on usku või armastust või heategusid, vaid kui palju tal on neid käega katsutavaid asju. Maailm tuletab meile kogu aeg meelde, et rohkema omamine teeb meid tähtsamaks, kütkestavamaks ja hinnatumaks.
Iga inimest pommitatakse keskmiselt tund aega reklaamiga iga päev. Ärgu keegi mõelgu, et kui me ei kuula raadiot või ei vaata televiisorit, siis oleme neist vabad! Reklaamid on pea igal sammul tänavail ja teedel, sööklates ja kauplustes, ajakirjades ja ajalehtedes, kontsertidel ja spordiüritustel, koolides ja muuseumides, isegi meie kodudes ja meie rõivastel!
Ühe küsitluse kohaselt peab 93% teismelistest tüdrukutest shoppamist oma meelistegevuseks, kusjuures 90% poistest armastavad külastada ostukeskusi, et näha tüdrukuid shoppamas! Juba kolmeaastasena oskab enamus Ameerika lapsi nõuda teatud firmade tooteid! Iga päev tuletatakse sulle meelde, et kui sa ei osta selle või teise asja, ei ole sa tegelikult õnnelik. Me elame ühiskonnas, mis ütleb, et enama omamine tähendab suuremat õnne.
Kuid Jeesus ütles: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Küllus ei tee õnnelikuks!
RAHA JA ÕNN. Kui inimestelt küsida, kas raha eest saab osta õnne, vastab valdav enamus: EI! Kui aga neilt samadelt inimestelt küsida, kas teeb pisut rohkem raha meid pisut rohkem õnnelikuks, vastab enamus: JAH! Ameerikas küsiti neilt, kes teenisid aastas 15-30 tuhat dollarit: kui palju te vajate, et täituksid kõik teie unistused? Enamus vastas, et nad vajavad selleks 50-60 tuhat dollarit. Kui aga sedasama küsiti neilt, kes teenisid aastas 50-60 tuhat dollarit, vastas suurem osa, et nad vajavad selleks vähemalt 125 tuhat dollarit!
Uurijad on leidnud, et raha eest saab osta lõbu, aga mitte õnne! Mille poolest need erinevad? Lõbu on ajutine vabanemine – puhkus Floridas, parema auto soetamine, kallitest meelelahutustest osavõtmine. Nii võime me tunda end hästi – ja sageli üsna pikka aega, kuid mitte lõputult, nagu räägib ka lugu kadunud pojast Luuka evangeeliumi 15. peatükis. Kuid õnn saabub meie kogemustest, kus me naudime oma vaimse ja emotsionaalse energia investeerimist. Õnn saabub investeerimisega oma kirge ja inimestesse.
INVESTEERIMINE OMA KIRGE – millessegi, mida meile väga meeldib teha.
Väike Richard Westerfield oli musikaalne poiss ja seepärast pandi ta teise kooli kõrval muusikakooli, kus ta õppis viiulit, klaverit ja laulmist. 22-aastaselt avanes tal võimalus astuda esmakordselt orkestri ette. Selle kohta kirjutab ta: "Hetkel, mil ma võtsin kätte dirigendikepi, tundsin ma, et see on see, mida ma tahan teha." Tema vanemad aga käisid talle peale, et ta oleks praktilisem. Ja nii lõpetas ta ülikooli magistri kraadiga ärinduses ning sai kõrgepalgalise töökoha panganduses.
Kuid Richardi kirg muusika vastu ei kustunud iial. Peale 12-tunnist tööpäeva Wall Street'il kirjutas ta sageli veel poole ööni muusika partituure. Ja oma puhkused veetis ta külalisdirigendina erinevaid orkestreid juhtides. Ühel õhtul, kui ta oli just juhtinud suurt sümfooniaorkestrit, sai ta teada, et tema isal on surmav vähk. Ta kirjutab: "Siis ma sain aru, et elu on liiga lühike, et mitte teha seda, mis sulle tõeliselt meeldib." Ta jättis töökoha panganduses ja hakkas täisajaga tegelema sellega, mis oli tema kirg. Ta sai poole sellest palgast, mis ta varem teenis. Ta pidi lihtsustama oma elu. Kuid lõpuks ometi oli ta õnnelik!
Üks 1994. aastal tehtud küsitlus näitas, et inimesed arvavad, et nad on õnnelikumad, kui nad teenivad rohkem raha. Kuid tegelikult on kõige õnnelikumad inimesed need, kes naudivad oma tööd. On inimesi, kes ei jõua ära oodata oma pensionile jäämist – nad igatsevad pääseda sellest tööorjusest! Aga on teisi, kes pensionile jäädes igatsevad taga oma tööd! Aleksander Kallaste jäi surmani kurtma, et ta 69-aastaselt MÄÄRATI pensionile. Ta oleks nii väga tahtnud jutlustajana edasi töötada!
Kord küsiti Gustav Ernesaksalt, mis on õnn. Ta vastas, et õnn on see, kui sa töö ajal saad teha sedasama, mida sa teed oma vabal ajal. Õnn on see, kui sa saad pidevalt tegelda oma meelistegevusega – oma kirega.
Kui iga töö eest maailmas makstaks täpselt sama palju, mida sa siis teeksid? Millega tegeleksid? Kas sa jätkaksid sama tööd, mida sa teed praegu?
INVESTEERIMINE INIMESTESSE – inimsuhetesse.
Ühes kirikus oli abielupaar, kellele sõbrad tähendasid alati väga palju. See abielupaar oli eestvedajaks paljudes projektides, mis liitsid kokku inimesi. Nad korraldasid armastussöömaaegu ja abistamise talguid. Nad hindasid kõrgelt oma sõpru, kuid nad ei teadnud nende tõelist väärtust seni, kuni neile sündis südamedefektiga laps. Selleks ajaks, kui laps sai kahe aastaseks, oli talle tehtud juba tosin kallist operatsiooni. Kui enne keerlesid nemad oma sõprade ümber, siis nüüd keerlesid sõbrad nende ümber, abistades neid igas vajaduses. Nad isegi lõid fondi, et aidata maksta selle perekonna haigla-arveid. Hiljem maksid nad sellest fondist ka teiste sarnaste haigete laste ravikulusid.
Kõik nad oleksid võinud kasutada oma raha endale suuremate mugavuste loomiseks. Kuid selline investeerimine ei kindlusta õnne. Haige lapse isa ütles: "Meie sõbrad on hindamatu väärtusega meie elus. Mitte niivõrd materiaalse abi pärast, kuivõrd kestva moraalse toetuse pärast. Nad on aidanud meid sellest kõigest läbi. Nad on teinud midagi, millele ei saa panna külge hinnasilti.
Siis oli üks naine – Gladys Holm. Ta ei abiellunud kunagi, elas üksinda ja töötas sekretärina ühes meditsiinivarustust tootvas firmas. 41 aastat töötas ta sekretärina, teenides mitte kunagi rohkem kui 15 tuhat dollarit aastas, elades väikeses kahe magamistoaga majas. Ta sai tuntuks Kaisukaru Leedina, sest ta justkui lapsendas Chicagos asuva Lastehaigla (Children's Memorial Hospital), peale seda, kui seal oli päästetud Adriani nimelise väikese tüdruku elu. Gladys tundis Adriani vanemaid juba aastaid ja oli nende perekonnasõber. Kui Adrian sündis, oli ta näost sinine – sündinud tõsise südamerikkega. Enamus arste arvasid, et ta on liiga noor operatsiooniks, kuid üks kirurg Lastehaiglast päästis ta elu.
Nii saatis Gladys sellele haiglale aeg-ajalt annetusi, alati lisades: "Hiljem saate rohkem." Ta tõi haigla haigetele lastele kaisukarusid, vahel oli tal neid kaasas mitu tosinat! Kodus oli tal neid alati tagavaraks.
Hiljuti suri ta 86 aasta vanuses ja tema matusel osales ainult umbes 30 inimest. Ta oli jätnud neile piisavalt raha peiede pidamiseks väga heas restoranis. Siiski oli ta esitanud ka ühe tingimuse: "Vestelge headest aegadest!"
Kõigi hämmastuseks aga selgus peagi, et ta oli surres jätnud haiglale 18 miljonit dollarit – suurim annetus, mida see haigla on iial saanud! Kust sai see naine nii palju raha? Ta teenis ju 15 tuhat aastas. Kuid iga kord kui tema ülemus, kelle sekretär ta oli, ostis selle meditsiinilist varustust tootva firma aktsiaid, ostis ka tema mõned aktsiad. On vist asjatu öelda, et selle firma käsi käis umbes nii nagu on käinud Hansapanga käsi, kus igast selle firma loomisel ostetud 100-kroonisest aktsiast on saanud 180,000 väärtuses aktsiapakk!
Oma kasinast palgast ostis see naine lastele rõõmuks kaisukarusid. Laste kaudu sai ta teada ka nende perekondade olukorrast ja nii mõnigi kord maksis ta anonüümselt ära nende haigla-arve.
Ja siis selgus, et ta oli pärandanud kogu oma aktsiatulu lastehaiglale – palumata, et tema nime pandaks haigla uuele tiivale, nii et igaüks võiks näha, kui helde ta oli.
Ta elas tagasihoidlikult vähemaga, et teised võiksid sellest kasu saada. Ja see tegi ta õnnelikuks.
Paulus kirjutab – 1.Tim.6,6: "Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega." Me ei pea olema rahul oma puuduliku vaimuliku taseme ja vähese usuga. Kuid meile on suureks kasuks ja õnnistuseks, kui me oleme rahul oma materiaalse olukorraga, kui me õpime elama heldelt oma sissetuleku piires, mitte rohkemat himustades.
Ma küsin – ja vastame igaüks endale ausalt: Kas mulle on olnud vaja ja kas ma olen kasutanud kõike seda, mida olen himustanud ja endale ostnud? Kas pole meil kodus küllalt asju, mis lihtsalt on tüliks ja koguvad tolmu – asju, ilma milleta me saame väga hästi läbi? Rohkem ei ole tingimata parem! Asjade rohkus võib olla lausa nuhtlus!
Paulus jätkab – 1.Tim.6,7-20: "Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul. Ent kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu."
"Seepärast nüüd," jätkab Paulus Gal.6,10, "et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!"
Ja jätkame 1.Tim.6,17-19: "Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks, teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu."
Jeesus ütles – Mat.6,19-21: "Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!"
Meie hulgas on palju neid, kes on aru saanud, et rohkem asju ei ole parem. Nad on saanud aru, et on teisi asju, mida on tähtsam omada rohkem – nagu usku, armastust, kaastunnet, ohvrimeelsust, enesesalgamist. Tänu inimestele, kes ei kuluta kogu oma sissetulekut endale, on meie koguduseski tehtud palju häid asju ja meie kirikus palju vajalikke remonditöid. Tänu ohvrimeelsetele sponsoritele võivad meie lapsed õppida misjonikoolis ja valmistuda evangeeliumitööks.
Annaks Jumal, et selline meelsus võiks paljuneda, kuni see valdab meid kõiki. Siis saame me kõik rõõmustada, saates korda suuri asju, ilma et keegi meist oleks annetanud üle jõu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv