Vaimulik amneesia
10.02.2007 - (1944)

Luk.17,11-19: "Ja sündis, kui Ta oli teel Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui Ta saabus ühte alevisse, tulid Temale vastu kümme pidalitõbist meest ja jäid eemale seisma, ja nad tõstsid häält ning ütlesid: "Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!" Neid nähes ütles Ta neile: "Minge ja näidake endid preestritele!" Ja kui nad läksid, said nad puhtaks. Aga üks nende seast, nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au ja heitis Tema jalge ette silmili maha ja tänas Teda. Ja see oli samaarlane. Aga Jeesus kostis ning ütles: "Eks kümme ole saanud puhtaks? Ent kus on need üheksa? Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?" Ja Ta ütles temale: "Tõuse üles ja mine; su usk on sind aidanud!""
Amneesia on selline haiguslik nähe, millega kaasneb osaline või täielik mälukaotus. See võib tekkida tugevast peapõrutusest, psüühilisest traumast, alkoholi või narkootikumide pruukimisest, altzheimeri tõvest. Vahel on see ajutine ja mälu aeglaselt taastub. Me kõik oleme seda kogenud mingil määral, eriti kui see on meile kasulik. Näiteks unustame tasuda võla, unustame minna kokkusaamisele, unustame tulla kirikusse, unustame oma tõotuse, unustame enda järel koristada, unustame end sööma...
Kuid tõsiselt võttes on juhtumeid, kus inimene on unustanud oma nime, aadressi ja perekonna; ta ei suuda meenutada ühtegi olulist juhtumit enne õnnetust.
Olete te kuulnud ühest noorest abielumehest, kes unustas, et ta on abielus? Ajalehe-teate kohaselt oli mees peale mesinädalaid esimest päeva tööl ning peale tööpäeva läks ajameelselt – vana kombe kohaselt – mitte oma naise, vaid oma ema juurde! Nii jäi ta oma naise juurde hiljaks tervelt kolm tundi, mille peale naine oli väga pahane!
Mälukaotus võib tabada meid ka meie vaimulikus elus. Ja see on tõsine ning muret-tekitav seisund. Me võiksime täna nimetada selle nelja sümptomit.
1. Me unustame Jumala poolt meile minevikus osutatud armu – meile tehtud heateod. Nii oli nende üheksa pidalitõvest vabanenuga, kellest lugesime. Nende meeli täitis tervenemine niivõrd, et nad unustasid Tervistaja. Kui kiiresti me unustame! Miks tuli ainult üks tervekssaanu tagasi tänama Jeesust? Keegi on pakkunud välja üheksa põhjust, miks ülejäänud üheksa ei tulnud:
Esimene jäi vaatama, kas paranemine on ikka tõeline.
Teine ootas, kas see jääb ikka püsima.
Kolmas ütles, et ta läheb tänama Jeesust hiljem.
Neljas järeldas, et tal pole olnudki pidalitõbe.
Viies ütles, et ta oleks saanud nagunii terveks.
Kuues tänas preestreid, kes ta puhtaks kuulutasid.
Seitsmes ütles: "Jeesus ei teinud õieti midagi."
Kaheksas ütles: "Iga rabi oleks võinud seda teha."
Üheksas ütles: "Ma olin niigi juba palju paranenud."
Pange tähele, et see üks, kes tuli kogu südamest tänama, oli samaarlane, s.t. mitte koguduseliige. Vahel koguduseliikmed peavad kõiki õnnistusi ja heategusid iseenesestmõistetavaiks, nad on need just nagu kinni maksnud kümnise ja annetustega.
Postkontoreisse jääb igal aastal palju jõuluvanale adresseeritud kirju. Kui üks ametnik neid huvi pärast luges, avastas ta ühe huvitava asja. Enne jõule saabus tuhandeid kirju, milles paluti midagi; pärast jõule tuli vaid üks postkaart, milles tänati jõuluvana. Inimesed unustasid. Mälukaotus. Amneesia.
Kui kärmed oleme me paluma ja vastu võtma. Kuid kui raske on öelda see maagiline sõna: TÄNAN! Mida räägib see meie kultuurist? Teatris tänavad kõik plaksutamisega. Kirikus – oo, ei sobi plaksutada – huvitav, kust see on võetud? Sobib öelda "Aamen" aga seda ka enamus ei ütle. Kas siis kirikus ei sobigi olla viisakas? Siiski mõned arvavad, et sobib! Ma arvan, et asi pole kohas vaid inimestes! Mäletate neid üheksat juuti ja üht samaarlast? Asi on ikka inimestes. Asi on ikka tänulikkuses. Või amneesias? Unustame otsekohe kõik ilusa ja hea? Kui ei unusta, miks me siis ei täna?
Millised on need Jumala õnnistused, mida peaksime alati meeles pidama? Nende loetelu oleks lõputult pikk, kuid mainigem mõned olulisemad: Jumala armastus, kaastunne, halastus, arm, lunastus, andestus, rahu, rõõm, lootus jne. Me peaksime ütlema või laulma koos Taavetiga – Ps.103,2: "Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!"
Nii et, meie vaimuliku amneesia esimene sümptom oli: Me unustame Jumala poolt meile minevikus osutatud armu.
2. Me laseme käesolevail raskustel blokeerida Jumala armastuse. Me unustame Jumala vägevuse. See on "Jumal, mida Sa mulle nüüd oled teinud" - sündroom. Kuigi meie taga on suur Kolgata and ja ülestõusmise ime ning Jumala hoolitsus meie eest minevikus, oleme me kalduvad kahtlema Jumala väes ja isegi armastuses täna. Tänane päev möödub kiiresti ühes selle raskustega, unustame need – jah, siin kuluks küll ära pisut amneesiat!
Vaadates äsjakogetud raskustele, ütles Paulus – Flp.3,13.14: "Vennad... ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Meie vaimuliku amneesia teine sümptom oli: Me laseme käesolevail raskustel blokeerida Jumala armastuse.
3. Me unustame oma paljud tõotused. Me unustame oma südames tehtud tõotuse Jumalale Teda teenida ja jääda Talle alati ustavaks. Me unustame avalikult Jumala ja inimeste ees antud tõotused – ristimistõotuse, abielutõotuse – tõotused, antud kirikus ja väljaspool seda. Sageli on need kahjuks jäänud tühjadeks lubadusteks.
Psalmist laulab – Ps.116,12-14: "Kuidas ma tasun Jehoovale kõik Tema heateod minu vastu? ... Ma tasun oma tõotused Jehoovale kogu Ta rahva nähes!"
Paljud inimesed on andnud teatud ajal ja mingis emotsionaalses seisundis Jumalale lubadusi ja tõotusi, kuid hiljem on neid tabanud otsekui vaimulik mälukaotus. Nende jaoks on Jumal otsekui auto tagavararatas – unustatud kuid, vahel isegi aastaid, kuni ühel päeval eluteel on kumm tühi – ja siis tuleb see meelde!
Üks turist külastas üht Inglise katedraali, kus toimus parajasti teenistus – jagati armulauda – ja talle torkas silma, et kohal oli ainult 7 inimest. "Miks nii vähe?" küsis ta oma inglasest kaaslaselt. "Oh, meie inglased oleme kriisi rahvas. Me oleme parimad kriisi ajal. Siis me langeme põlvedele ja palume Jumalalt abi. Kui kriis on möödas, me täname Teda ja jätkame ise oma teed."
Ehk oleme meiegi andnud Jumalale tõotusi mõnes raskes ja ohtlikus olukorras ning hiljem kõik unustanud?
Teise maailmasõja ajal kirjutasid paljud sõdurid oma lähedastele kirju enne planeeritud rünnakut. Kaplan, kelle ülesandeks oli kirju kontrollida, ei jõudnud neid lugeda enne, kui lahing oli möödas. Seda tehes, avastas ta kaks kirja ühesuguse käekirjaga, millest üks oli kirjutatud enne ja teine peale lahingut. Esimeses kirjutas noor sõdur oma emale: "Ma tõotan Jumalale, et kui ma homme eluga pääsen, elan ma Temale." Teine kiri oli adresseeritud sõbrale teises rügemendis: "Ma just lõpetasin ühe kuuma päeva rindel. Kui sa saad hankida linnaloa, siis kohtume linna kõrtsis ja joome end koos purju!"
Pühakirjas maitsetakse – Kog.5,3.4: "Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole Temale meelepärast. Täida, mida tõotad! Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida!"
Meie vaimuliku amneesia kolmas sümptom oli: Me unustame oma paljud tõotused.
4. Me unustame, milleks või kelleks oleme kutsutud. Piibli kohaselt on iga usklik kutsutud olema Jumala saadik, tunnistaja, majapidaja, sõdur ja jünger. Koguduses on palju inimesi, keda on tabanud sedalaadi mälukaotus. Paljud on unustanud selle, milleks nad on kutsutud. Füüsilise amneesia puhul on inimene abitu, kuid vaimuliku amneesia puhul võime me saada abi igal ajal, kui vaid soovime. Tarvitseb vaid tuletada meelde, kes me oleme ja paluda Jumalalt abi olla selline!
Kui sa ei osale üheski misjonitöö harus, siis oled sa unustanud, milleks sa oled päästetud. Efeslastele kirjutatud epistli 2. peatükis meeldib paljudele 8. ja 9. salm: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda." Kuid miks me siin peatume? Loeme ka järgmise, 10. salmi: "Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes."
Oliver Cromwelli valitsemise ajal hakkas Briti valitsusel lõppema hõbe, millest teha münte. Lord Cromwell saatis oma mehed uurima kohalikku katedraali, et kas seal ei leidu mõnd väärismetalli. Tagasi pöördudes nad ütlesid: "Ainus hõbe, mis me võisime leida, oli pühakute kujud katedraali nurkades." Väga hea," ütles Cromwell, "me toome nad nurgast välja, sulatame ja laseme ringlusesse."
Pole paha teoloogia! Cromwell oli suutnud vaid mõne sõnaga öelda välja kristlaseks-olemise tuuma – meie usu praktilise eesmärgi. Mitte ridamisi hõbedasi pühakuid – ehk koguni vaid üle hõbetatud, hästi läikima löödud, sageli puhastatud – seismas katedraali nurkades või istumas kiriku pinkides, vaid Jumala pühad, kes on sulatatud ja ringlevad rahva hulgas, olles selleks, milleks nad on kutsutud!
Kas on abi vaimuliku amneesia puhul? Muidugi on. Selleks on tarvis Jumala väge, võib-olla vahel isegi shokiteraapiat, et meid ärkvele raputada. Seda võib teha mõni kõne, mõni Pühakirja salm, mõni laul, mõni tunnistus või isegi mõni tragöödia! Mida Jumal selleks ka ei kasutaks, laseme Tal seda teha, palume Tal seda teha ning olgem valvsad, et me enam ei unustaks!
Lugu räägib ühest Pärsia kuningast, kes tõusis troonile väga vaesest kodust. Oma palees sisustas ta ühe toa oma vaesest kodust toodud esemetega ja iga päev veetis ta seal mõtiskledes teatud aja, seinal silt: ET MA EI UNUSTAKS.
Olgu ka meie mälus selline kamber, et me ei unustaks, et me oleme "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et me kuulutaksime Tema aulisi tegusid, kes meid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde" (1.Pet.2,9)
"Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!" (Ps.103,2).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv