Kolm ohet
10.03.2007 - (1642)

Üks jutlustaja kutsuti külastama surevat meest. Kui ta saabus, teatas mehe naine, et ta on kahjuks hiljaks jäänud, sest mees on langenud teadvusetusesse ja vaevalt, et ta sellest enam välja tuleb. Jutlustaja ütles, et kui tal midagi selle vastu pole, siis ta palvetaks surija voodi ääres. Naine oli sellega nõus ja kogu pere kogunes haige tuppa. Kui jutlustaja oli palvetanud, lausus surija kõikide üllatuseks päris selgesti: "Aamen!" Seejärel ta ohkas kolm korda ja suri.
Meie tänane teema on "Kolm ohet." Ja piiblitekst, kus need leiduvad, on Rom.8,18-26:
"Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla — mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest — ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab [ehk ohkab] ja on aina sünnitusvaevas tänini; aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame [ehk ohkame] enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab? Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega. Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega."
Siin räägiti kaks korda ägamisest ja ühe korra ohkamisest. Ma arvan, et ägamine on eriti sügav ohkamine. 22. salmis on öeldud, et "kogu loodu ägab"; 23. salmis "meie ise ägame" ja 26. salmis Püha Vaim "palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega."
1. Loodu ägamine ehk ohkamine.
Loeme veelkord salmi 22 tervikuna: "Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini."
Paulus ütleb siin lihtsalt, et loodus ohkab või ägab selle õnnetu olukorra pärast, milles ta on sunnitud olema, oodates aega, mil ta vabastatakse "kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse," nagu ütleb järgmine salm.
1. Moosese raamatu 3. peatükis räägitakse sellest, kuidas patt tõi endaga kaasa neli needust – vastavalt Saatana, Aadama, Eeva ja maa peale. Keegi on väljendanud mõtet, et kõik looduse hääled on "minooris." Kuulake tuule ohkamist või lainte ägamist, mis võib vahel muutuda lausa karjeks. Isegi paljud linnud laulavad kurvalt. Kindlasti mõned loomad, nagu näiteks üksildane hunt ulgumas karges öös. Tõsi, loodus laulab, kuid see on pigem orja laul. Siiski ta laulab lootuses, et ükskord ta vabastatakse kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Koos inimesega sattus ta orjusesse ja koos inimesega ta ka vabastatakse – aulisse vabadusse, rõhutab Paulus.
Pole mingit kahtlust, et loodus ohkab ja ägab. Me näeme seda maavärinates, tormides, üleujutustes, vulkaanipursetes, paduvihmades ja põudades. Jeesus ütles, et need asjad sagenevad Tema teise tuleku lähenedes. See ohkamine ja ägamine muutub järjest valjemaks.
Ka inimloomus ohkab ja ägab. Sellest pasundab meile meedia – vihkamine, eelarvamused, sõjad, mõrvad, vägivallatsemine ja ahistamine ning muu sarnane järjest rohkeneb. Terasemalt kuulates võime kuulda ka päästmatute ohkeid, kes elavad ilma lootuseta selles karmis maailmas, teadmata, kuhu pöörduda hädaajal.
Kõik elav allub haigustele ja surmale – inimesed, loomad, linnud, kalad, taimed ja kõik teised suuremad ja väiksemad organismid. Kõik elav on suurel määral rikutud. Seepärast on mõnel inimesel raske uskuda Jumala armastusse. Eriti raske on siduda loomade hädasid inimese patuga. Kuid just nii see on: inimese pattulangemise pärast on kogu loodu needuse all.
1.Ms.3,17 on kirjutatud: "Aga Aadamale Ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!"" Esimese mõrva järel lausus Jumal needuse ka inimese üle – 1.Ms.4,11: "Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!"
Sissejuhatuseks loetud kirjakohas näeb Paulus kogu loodut needuse all inimese patu pärast, ohates ja ägades otsekui sünnitusvaludes, oodates vabanemist, mis saabub Kristuse taastulekuga, mille järel loob Jumal uue taeva ja uue maa, kus pole enam needust ega sellest tulenevat kaduvust.
2. Jumala laste ägamine ehk ohkamine.
On huvitav märkida, et kuigi esmalt on nimetatud "kogu loodut", on seejärel eraldi mainitud Jumala lapsi, otsekui seisaksid nad eraldi kogu loodust. Paulus kirjutab: "Aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame [ehk ohkame] enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust."
Jumala lapseks saamisega ei lakka inimese ohked, vaid pigem muutuvad veelgi intensiivsemaks, sest siis me tunneme end veelgi võõramana selles külmas, karmis ja ohtlikus maailmas ning igatseme seda enam parema elu järele. Meie ohked algavad juba hommikul ärgates, jätkuvad haiguse saabudes, või ootamatu arve saamisel, või saades halva hinde, või auto rikki minnes. Ka lapse käitumine paneb meid sageli ohkama, või isegi pikk jutlus.
Me ohkame asjade pärast, mis patt teeb meie elus või meie lähedaste elus. Me ohkame, nähes andekaid inimesi raiskamas oma talente, oma elu. Me ohkame sõbra või sugulase pärast, kes keeldub vastu võtmast Päästjat. Me ohkame leige või libastunud või koguni usu kaotanud koguduseliikme pärast.
Ka Jeesus ohkas. Johannese evangeeliumi 11. peatükis räägitakse sellest, kuidas Jeesus lähenes oma sõbra Laatsaruse hauale. Nähes kõiki "nutvat, ärritus Ta vaimus," ütleb eestikeelne piiblitekst. Mõni teine tõlge ütleb: "...ohkas Ta Vaimus." Ta ohkas, kuigi Ta teadis, et äratab Laatsaruse surnuist üles.
Veel räägitakse Jeesuse ohkamisest seoses sellega, kui Ta parandas kurdi ja tumma mehe (Mrk.7,34) ja kui variserid nõudsid Temalt tunnustähte (Mrk.8,12); kui Ta lähenes oma maise teenistuse lõpupoole Jeruusalemmale, siis Ta lausa nuttis (Luk.19,41), rääkimata Tema ägamisest Ketsemanis ja Kolgatal.
Me ohkame koos Jeesusega kõige selle maailma viletsuse sees, mille on põhjustanud patt. Kuid õnneks on see kõik ajutine ning see peaks tegema meie südame rõõmsaks! Paulus kirjutab – 2.Kor.4,16-5,2: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed. Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas. Sellepärast me ka ohkame igatsedes, et kaetud saada taevase eluasemega."
Jah, meie ohkamine on igatsusest tõotatud taevakodu järele! Oh, et jõuaksime sinna juba rutem!
3. Püha Vaimu ohkamine.
Olgem ausad – on aegu, mil me ei tea, kuidas palvetada – kui meie lähedane sõber või sugulane on suremas, kui meile teeb muret meie armsa inimese hinge olukord, kui me otsime Issanda tahet mõnes raskes olukorras, kui meid palutakse palvetada avalikult. Siis tuleb meile appi Püha Vaim.
Algkirjakoha viimane salm ütles: "Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega."
Kas me mõistame seda? Siin on öeldud, et ohe on ka Jumala südames. Kui sa selles kahtled, vaata ristile; vaata Jeesusele, kes sureb seal sinu lunastamiseks. Meil on tegemist sellise Jumalaga! Ta igatseb kogu aeg meie järele ja seepärast palvetab Tema Püha Vaim lakkamatult "meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega."
Ta teab meist kõik – ja siiski hoolib Ta meist. Ja kui me ei tea, kuidas palvetada, palub Tema, Püha Vaim, meie eest – kogu südamest, "sõnades väljendamatute ohkamistega."
Nii et, meil on kaks jumalikku eestpalujat: Jeesus Jumala paremal käel ja Püha Vaim meie sees. Ärme seda iial unustame. Ja nad palvetavad inimkeele "sõnades väljendamatute ohkamistega."
Kõige parem uudis aga on see, et need looduse, uskliku ja isegi Püha Vaimu ägamised ja ohked ühel päeval lõpevad! Ühel päeval asenduvad ohked võiduhüüetega! Prohvet Jesaja raamatust leiame me toreda prohvetikuulutuse, tõotuse – ja see leidub seal koguni kaks korda, kahes erinevas kohas täpselt samade sõnadega – niivõrd auline ja oluline on see sõnum – Jes.35,10 ja 51,11: "Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv