Toit meie hingele
10.04.2004 - (1980)

Milleks me oleme tulnud täna siia kirikusse? Eks ole see meie harjumus — hea harjumus, nagu Jeesuselgi. Temagi "läks oma harjumust mööda hingamispäeval kogudusekotta ja tõusis üles lugema" (Luk.4,16). Ja meiegi loeme Pühakirjast. Miks? Sest me vajame toitu oma vaimule ja hingele. Nagu Jeesus kord ütles — Mat.4,4: "Kirjutatud on: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" Kus on see kirjutatud? Juba Jeesuse ajal käibel olnud Pühakirjas — Vanas Testamendis — 5.Ms.8,3, kus on öeldud: "Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja Ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust."

Manna, kuigi maitsev kõhutäide, sümboliseeris Jumala Sõna. Jeesus ütles, kõneldes sellest Iisraeli laste kogemusest kõrbes — Joh.6,48-51: "Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!" Seepärast kirjutab ka Paulus Iisraeli rahva kohta nende kõrberännakul, et nad "sõid kõik sama vaimulikku rooga ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus" (1.Kor.10,3.4).

Jeesus on eluleib, meie vaimulik toit. Samas — nagu kirjutab apostel Johannes — on Jeesus ka Sõna, Jumala Sõna (Joh.1,1; Ilm.19,13). Me vajame Jeesust; me vajame Jumala Sõna. Me saame osa Jeesusest, saades osa Jumala Sõnast.

Mis juhtuks siis, kui lakkaksid Jumala sõnad? Mis saaks meist, kui Jumal enam meiega ei räägiks? Taavet koges kord sellist vaikust — võib-olla oma patu tagajärjel — ning ta kisendas Jumala poole ahastavas palves — Ps.28,1: "Sinu poole, Jehoova, ma hüüan, mu Kalju! Ära käändu vaikides minust eemale, et ma Su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla auku!" Kui me ei saa kaua aega ihutoitu, me sureme. Kuid mida toit ihule, seda Jumala Sõna hingele — ja veelgi enam!

Kui Jeesus oli oma jüngritega, jagas Ta neile pidevalt, iga päev elusõna. Juba Tema kohalolek kosutas nende hinge. Ta oli neile Eluleivaks, jagades neile Eluleiba! Siis aga võeti Jeesus neilt ära ja löödi risti ning saabus vaikus — kui kohutav oli seda taluda! Nende hing nälgis ja ükski pidusöömaaeg ei võinud seda tühjust täita!

Kuid Emmause teel hakkas Jumal taas kõnelema... ja nad elustusid. Loeme sellest — Luk.24,27: "Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud." Kuidas see sõnum nende hinge toitis, sellest tunnistavad nad ise hiljem — Luk.24,32: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Nii kosutav oli näha taas Jeesust ja kuulda Tema suust Jumala Sõna, et need jüngrid unustasid söömata oma õhtusöögi ning — nagu ütleb Pühakiri Luk.24,33-35 — "nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud."

Maarja Magdaleenale meeldis väga kuulata Jeesuse sõnu. Kord, kui Jeesus tema kodu külastas, juhtus omamoodi piinlik lugu, millest loeme — Luk.10,38-42: "Aga kui nad rändasid, läks Ta ühte alevisse. Ent üks naine, Marta nimi, võttis Tema vastu oma majasse. Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas Tema kõnet. Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega. Ta tuli sinna ja ütles: "Issand, kas Sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada? Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!" Aga Issand vastas ning ütles talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht! Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!""

Sel ajal, kui Marta valmistas toitu, Maarja sõi! Jah, "inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!"

Ja teate, mis juhtus selle sama Maarjaga peale Jeesuse ülestõusmist? Ta tuli vara pühapäeva hommikul hauale ja avastas, et Jeesuse ihu on hauast kadunud. Oma hirmus ja segaduses ei tundnud ta ära ülestõusnud Jeesust, kes sealsamas kõndis. Kuid üks ainus sõna Jeesuse suust elustas ta vaimu! Sellest loeme — Joh.20,16: "Jeesus ütleb temale: "Maarja!" See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: "Rabuuni!" See tähendab: Õpetaja."

Ainult Jumala Sõna võib toita inimhinge. Seda õpime ka Samaaria naise loost. Tema elu oli olnud väga keeruline, nagu Jeesus talle kokkuvõtvalt ütles — Joh.4,18: "Viis meest on sul olnud ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees." Mida ta kõik oli teinud, et endal hinge sees hoida! Kuid samal ajal oli hing näljas! Kui aga temaga kõneles Jeesus, sai ta hing toidetud. Ta sai jõudu, temas tärkas lootus ning ta läks ja kutsus ka teised "sööma" — kuulama elusõnu Jeesuse suust!

Samast loost aga selgub ka, mis oli toiduks Jeesuse hingele. Me loeme — Joh.4,31-34: "Vaheajal palusid jüngrid Teda ning ütlesid: "Rabi, söö!" Aga Tema ütles neile: "Minul on süüa rooga, millest teie ei tea!" Siis ütlesid jüngrid isekeskis: "Kas ehk keegi on Temale süüa toonud?" Jeesus ütleb neile: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud, ja lõpetan Tema töö.""

Samaaria naise hing toitus Jeesuse sõnadest; Jeesus aga toitus vaimulikust lõikusest — kuldsest nisust, mis Tema töö tulemusena kogutakse Jumala aita. Selleks tuli Tal teha Jumala tööd — evangeeliumitööd — ja see oli Talle magusam kui mesi! Prohvet Jesaja kuulutas Temast — Jes.53,10.11: "Kui Ta oma hinge on andnud süüohvriks, saab Ta näha tulevast sugu, Ta elab kaua ja Jehoova tahe teostub Tema läbi! Pärast oma hingevaeva saab Ta seda näha ja rahuldust tunda."

Näete — meie vajame Jeesust ja Jeesus vajab meid! Tema on meie Eluleib, kes meie hinge rahuldab; meie oleme Tema verepalk, kes Tema hinge rahuldab! Kuidas meie vajame päästmist! Kuidas Jumal igatseb päästa! See on meile mõlemale tähtsam kui leib!

Miks siis mitte kohtuda Jeesusega õhtusöömaajal? Oma viimases läkituses teatab Jeesus — Ilm.3,20: "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!"

Nagu mõistate, oleneb kõik sellest, kas me kuuleme Tema häält — kas me kuuleme Teda kõnelemas meiega Püha Sõna kaudu. Jeesuses saab Jumala Sõna elavaks ja toidab meie hinge. Siin seisnebki meie võitlus — eristada kõigi maailma häälte hulgast Jumala hääl ja seda kuulata ning selle järgi teha.

Kes seda teeb, see on võitnud. Aga võitjatele teatab Jeesus järgmises salmis — Ilm.3,21: "Kes võidab, sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga Tema aujärjele." Seal, Tema kõrval, kuuleme me jälle Tema häält, Tema sõnu — ja meie hing saab igavesti toidetud!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv