Nimetu ema suure usuga
10.05.2008 - (1513)

Mat.15,21-28: "Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse. Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles talle: "Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti." Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juurde, palusid Teda ning ütlesid: "Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!" Ent Tema kostis ning ütles: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!" Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: "Issand, aita mind!" Aga Tema kostis ning ütles: "Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerakeste ette!" Siis ütles naine: "Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!" Siis kostis Jeesus ning ütles temale: "Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja tema tütar sai terveks sestsamast tunnist."
Emadel on tänapäeval suuremad mured kui kunagi varem. Emaks olemine on vist küll maailma raskeim amet. Mõelge vaid, mida kõike oodatakse ühelt emalt selles edukusele orienteeritud ühiskonnas. Ta peab tegema edukat karjääri, hoidma kodu euro-puhtana, kasvatama üles täiuslikud lapsed, olema suurepärane kokk, nägema välja nagu modell, olema lahke külalistevastuvõtja ja erudeeritud vestluskaaslane.
Ma leidsin ühe luuletuse inglise keeles emast, kes ei tee karjääri, kes on lastega kodus. Vabas tõlkes kõlab see nii:
"Ta valmistas kõigepealt kogu perele hommikusöögi, pesi tassid ja taldrikud. Ta pani lapsed riidesse, leides neile kõigile õigetest paaridest sokid. Ta kammis nende juuksed ja tegi korda nende voodid ning saatis nad õue mängima. Ta korjas kokku nende laiali paisatud mänguasjad ja pani mõned raamatud ära. Ta võttis tolmu mööblilt ja pesi mopiga põranda, triikis tund või paar. Ta küpsetas taldrikutäie kooke ja piruka, siis tegi poti suppi. Telefon helises vahetpidamata, sama tegi ka uksekell. Üks laps kukkus jala marraskile ja siis saabus pesumajast pesu. Ta korrastas asju ja parandas sokke, siis nühkis läikima ahju. Ja kui ta abikaasa saabus koju kell kuus, siis ta ütles: "Ma kadestan sind! On kindlasti tore istuda kodus midagi tegemata!"
Üks mees Ameerikast püüdis määratleda rahaliselt kodus oleva naise töö väärtuse ja sai tulemuseks 985 dollarit nädalas! See teeb ümmarguselt 4000 dollarit kuus. Nii palju on väärt ühe hoolsa ema töö rahaliselt. Kuid kas on võimalik mõõta seda vaid rahas? Olla oma lastele ema ja oma mehele abikaasa sisaldab palju enam, kui vaid rohkete koduste tööde tegemist.
Olla ema pole kerge. Ja ometi, kui üks ülikool teostas uurimuse, mille käigus küsiti tuhandetelt 11-18 aasta vanustelt tüdrukutelt, kes nad soovivad olla täiskasvanuna, siis vastas 80% neist, et nad soovivad olla nagu nende ema! Öeldakse ka, et ema mõju on tema poja elus kõige suurem jõud.
Üks õpetaja rääkis oma 2. klassi lastele magnetitest. Tunni lõpus soovis ta teada, kas lapsed teda ka kuulasid ja jutust aru said. Nii ta küsis: "Minu nimi algab M-tähega ja ma korjan üles asju. Mis ma olen?" Üks väike poiss tõstis kärmesti käe ja andis vastuse: "Mamma!"
Huvitav, kas emad kõigi oma tööde juures ei ole mõelnud hakata streikima? TV-s ilmus kord üks selline lugu. Ema oli väsinud kõikidest majapidamistöödest abikaasa ja laste heaks, saamata neilt abi või isegi tänu. Olles neid hoiatanud, otsustas ta lõpuks mitte liigutada sõrmegi, kuni teised pereliikmed ei hakka neis töödes kaasa lööma. Kulus vaid mõni tund, et asjad uut moodi liikuma saada.
Ühes kirikus oli laste näidend, kus üks väike poiss unustas, mida ta pidi ütlema. Tema ema istus saalis esimeses reas ja püüdis teda aidata. Ta ütles hääletult kuid ilmekalt huuli liigutades poisile sõnad ette, kuid see ei aidanud. Pabinas unustas poiss kõik. Lõpuks kummardus ema ettepoole ja sosistas sõnad, mis poiss pidi ütlema: "Mina olen maailma valgus." Poisi nägu lõi särama ning ta ütles suure paatose ja selge, tugeva häälega: "Minu ema on maailma valgus!"
See on tõsi! See peaks alati nii olema! Kui Jeesus ütles: "Teie olete maailma valgus" (Mat.5,14), siis mõtles ta inimesi, kes on teistele heaks eeskujuks. Just seda oodatakse emadelt. Ja paljud seda ka on.
Ei tea, kas emade elu on üldse kunagi olnud kerge. Eevat süüdistati patu sissetoomises maailma ja tal oli halvasti kasvatatud poeg, kes tappis oma venna. Hagaril, Aabrahami liignaisel, oli temaga poeg. Aabraham saatis ta ära koos poja Iismaeliga ja nad oleksid peaaegu kõrbes surnud. Ja mida tundis Jokebed, Moosese ema, kui egiptlased tapsid kõik heebrealaste poisslapsed; millise südamega asetas ta pisipoja korvi ja lasi selle rändama krokodillidest kubisevas jões? Maarja, Jeesuse ema jaoks ei olnud ruumi võõrastemajas; ta pidi sünnitama loomalaudas ja varsti peale seda põgenema väikese lapsega Egiptusesse Heroodese viha eest. Mida pidi ta tundma, kui oli Jeesuse kaotanud mitmeks päevaks, või kui Teda peksti ja löödi risti, kus Ta suri? Ja tänases kirjakohas kohtame ema, kelle tütar oli kurjast vaimust vaevatud. Milline tragöödia!
Aga kuidas on seda ema iseloomustatud? Ainult nelja sõnaga – ja need on Jeesuse sõnad: "Su usk on suur!" Ta oli "Kaananea naine," kes oli tulnud Palestiina põhjaosast, juutidele vaenulikust piirkonnast. Ta oli ilmselt abielus ja tal oli vähemalt üks laps. Kuid see on ka kõik, mis me temast teame. Me ei tea isegi ta nime!
Me teame vaid, et selle ainsa kohtumise käigus Jeesusega ütles Jeesus tema kohta: "Su usk on suur!" Ainult neli sõna, kuid sellest piisas, et ta sai arvatud kõigi aegade suurimate emade hulka. Aga need neli sõna ütlevad meile kõik, mida me peame teadma – ja me võime usaldada nende paikapidavust, sest need sõnad ütles Jeesus.
Jeesus on usu ekspert. Pühakiri ütleb, et Ta otsib seda, nagu pärlikoguja otsib kalleid pärleid. Ja kui ta seda leiab, on ta väga rõõmus. Ta ei leidnud seda alati oma jüngrites. Mitte kordagi ei öelnud ta Peetrusele, Jakoobusele või Johannesele: "Su usk on suur!" Kuid Ta ütles seda nimetule emale, kes polnud pärit Iisraeli rahva hulgast.
Mida tegi see ema, väärimaks sellist kiitust Jumalalt? Ta tegi kolm tähelepanuväärset asja.
1. TA ÜLETAS SUURED TÕKKED.
Ta oli naine – tol ajal oli see tohutult raskeks tõkkeks üldse midagi saavutada. Ta oli juutide määrangu järgi "pagan," kes oli, nagu Ef.2,12 hästi ütleb, "lahus Kristusest, kaugel ära Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõras tõotuse lepingule, ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas." Ja ta oli kaananlanna – juutidega vaenus oleva paganrahva esindaja.
Oma hädas ja sellest tulenevas meeleheites oli see ema valmis ületama iga takistuse teel Jeesuse kui suure Aitaja juurde. Usk nõuab nüüdki veel kõikide meie teel asetsevate tõkete ületamist! Millised võiksid olla need barjäärid?
Aeg. Mõni küsib: Mis barjäär see selline on? See on ju võimalus! Aga paljude jaoks on see takistus. Pole aega. Pole õige aeg. Pole sobiv aeg. Me oleme liiga hõivatud maiste asjadega, et pöörata tähelepanu vaimulikele asjadele. Aeg võib saada takistuseks ka selles tähenduses, et kuidas me saame usaldada kedagi, kes elas 2000 aastat tagasi. Me armastame rõhutada juba sedagi, et me elame 21. sajandil, mitte 20 sajandil. Ja me ei ela enam modernistlikul ajastul vaid postmodernistlikul. Kas sellisel ajal sobib veel uskuda? Paljude arvates muutus usk vananenuks juba 18. sajandil!
Kultuur. Me elame tehnokraatlikul ajastul. Kas Jumal tõesti mõistab probleeme, mis mina kohtan selles kaasaegses maailmas? Instinktiivselt arvatakse, et Jumal kuulub sinna 2000 aasta tagusesse maailma. Ja kristlased tõesti elavad sageli justkui minevikus!
Uhkus. See tundub olevat eriti suur tõke. Mina tean. Mina suudan. Mina ise võitlen endale õigused. Mina ise saavutan hea elu. Paljud on tänapäeval nagu uppujad, kes ei palu abi; nad keelduvad abist, koguni võideldes päästja vastu.
Teadus. Kui sa seda ei näe, kas see üldse on olemas? Me elame kahtlevate Toomaste ajastul.
Mis ajendas seda ema ületama kõik tõkked ja tulema Jeesuse juurde? Võiks nimetada kolme asja.
Meeleheide. Ta teadis, et ta ei saa ise hakkama. Ta oli proovinud ära kõik teised teed, kuid need ei aidanud. Nüüd otsis ta abi Jeesuselt, ükskõik millise hinna eest.
Armastus. Ta armastas oma last ema armastusega. Armastus aitas tal taluda jüngrite poolt eemaletõrjumist ja Jeesuse poolt algul ignoreerimist, seejärel isegi väga piinlikku kahekõnet – ja ikkagi jääda anuma abi.
Visioon. Ta nägi Jeesuses kaastundlikku aitajat, kes ei aja teda minema. Ta uskus Tema võimesse ja tahtlikkusse aidata. Meie usu mõõt sõltub sellest, mida me näeme Jeesuses.
Teiseks asjaks, mis see ema tegi, et saada Jeesuselt sellise tunnustuse osaliseks, oli...
2. TA OLI PÜSIV.
Ta ei lasknud end ära tõugata. Ta ei võtnud kriitikat, ignoreerimist või vaikimist kui vastust oma palvele. Ta ei loobunud oma ettevõtmisest.
Üks teismeline poiss otsustas jätta keskkooli pooleli, öeldes, et tal on kõigest kõrini. Isa püüdis veenda teda jätkama õpinguid, öeldes: "Poeg, sa ei saa loobuda. Ükski neist inimestest, keda ajalugu mäletab, ei loobunud. Abraham Lincoln ei loobunud. Thomas Edison ei loobunud. Douglas MacArthur ei loobunud. Elmo Kringel ei loobunud."
"Kes?" küsis poeg. "Kes on Elmo Kringel?"
"Näed, poeg," vastas isa, "sa ei tea teda, sest ta loobus!"
Oli vähemalt kolm heidutavat faktorit, mis oleksid võinud panna teda loobuma:
Vaikimine Jeesuse poolt. Ema ei võtnud seda ükskõiksusena. Ta ületas selle, pöördudes Jumala suure südame poole.
Negatiivne suhtumine jüngrite poolt. Haige lapse ema vaatas sellest üle ja pöördus otse Jeesuse poole.
Jeesuse algsed sõnad. Jeesus ütles sisuliselt: "Vabandust, naine, kuid sa ei kuulu õigesse gruppi. Sul pole õigus mult midagi saada." Meeleheitel ema ei analüüsinud Jeesuse vastust. Ta ei teinud sellest mingeid järeldusi. Ta lihtsalt keeldus laskmast end sellega ära tõugata. Ta lasi oma vajadusel kõnelda enda eest. Ta langes põlvedele ja anus: "Issand, aita mind!" Seda tähendabki suur usk – sirutada meeleheites oma käsi Jeesuse poole.
Räägitakse ühest poisist, kes nii väga soovis saada skaudiks. Aga tal oli multiskleroos. Kõik oli sooritatud, ainult puudus veel 16 miili matk. Aga ta oli ratastoolis. Ta sõitis oma ratastoolis 10 miili. Kui ta peopesad muutusid liiga valusaks, et jätkata, roomas ta ülejäänud 6 miili!
See on püsivus! Sellist püsivust omas ka meie sissejuhatavas kirjakohas mainitud ema.
Washington Irving on öelnud: "Ema armastus ei ammendu iial. See ei muutu kunagi, see ei väsi kunagi. See elab üle kõik katsumused. Heas või halvas kuulsuses, maailma hukkamõistu all, elab ema armastus ikka edasi."
Püsivus on tõelise emaduse üks põhitunnuseid. Selle naise kolmandaks tunnuseks, mis saavutas Jeesuselt sellise tunnustuse, oli...
3. TA EI RÕHUNUD OMA ÕIGUSELE.
Ta toetus Jeesuse armule. Kui Issand ütles talle, et ei ole ilus võtta Iisraeli laste leib ja heita paganatest koerakeste ette, ei läinud ta nuttes ära. Selle asemel andis ta Jeesusele vastuse, mis pidi viimasele väga meeldima. Ta ütles: "Tõsi see on, Issand, ma olen nõus, et mul pole õigust saada Sult midagi, kuid peab ometi olema veel pisut armu – armu, mida ma ei vääri – ja ma palun Sult seda!"
Pole ime, et Jeesus vastas: "Oh naine, su usk on suur!" Pole ime, et tema tütar sai terveks samal hetkel. Sel emal oli suur usk ja sellega ta võitis kõik raskused ja takistused. Ka meie võime võita kõik raskused ja takistused usu ja palve läbi.
Nii et, emad – ja mitte ainult emad – ärme heida meelt, kui meid tabavad raskused. Ületagem kõik tõkked ja mingem Jeesuse juurde. Olgem püsivad usus ja palves. Võtkem vastu armu, mida Ta pakub kõigile, kes Tema juurde tulevad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv