On emadepäev!
10.05.2014 - (1588)

Ef.4,32: "Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Täna tähistab meie kogudus perepäeva, mis on muidugi lahutamatult seotud homse ülemaailmse emadepäevaga. ""Ema" — sa maailma ilusaim sõna, sinus kõik kaunis ja puhas on koos. Laulan su ilust ja headusest täna. Sinule argliku tänu ma toon," ütleb üks ilus laul meie koguduse lauluraamatus. Emadepäev on pidupäev emadele ja vanaemadele, kuid sama palju ka lastele ja lastelastele. Ja ega isad ja vanaisadki jää kusagile kõrvale halli tsooni. Ei oleks ju ilma isade ja vanaisadeta emasid ega vanaemasid, lapsi ega lapselapsi! Nii et emadepäev ongi tegelikult perepäev!
1. EMADEPÄEV POLE TINGIMATA KÕIGILE ÕNNELIK PÄEV.
Kuid emadepäev pole mitte tingimata kõigile ühtmoodi rõõmupäev. Oli aeg, mil Lääne maailmas tuli iga inimene emadepäeval kirikusse rinnale kinnitatud lilleõiega – punase õiega, kui ema veel elas, ja valge õiega, kui ema oli surnud. Niisiis võib emadepäeva rõõmu tumestada teadmine, et su ema puhkab kusagil kalmistul musta mulle all ja sa ei saa enam temaga suhelda, isegi mitte emadepäeval tervitada. Kõik, mida sa saad teha, on viia lilli kalmule ja meenutada vanu häid aegu. Kuid vahel pole võimalik minna ka hauale, sest see on kusagil maailma otsas, kuna elu on kandnud sind emast nii kaugele või ema sinust nii kaugele. Ja on lapsi, kes ei teagi oma ema hauaplatsi või on selle koguni unustanud!
Kuid on ka lapsi, kelle ema elab, kuid elab kaugel ja heal juhul saab temaga emadepäeval suhelda telefoni teel või nüüd ka interneti kaudu. Hea seegi. Kuid kahjuks on ka lapsi, kes ei suhtlegi eriti oma emaga ja isaga, sest need pole neile kinkinud helge lapsepõlve. Kahjuks esineb siin maailmas perevägivalda ja isegi kohutavat ahistamist ning mõnede laste kuvandi heast emast on rikkunud ema ja isa vahelised tülid ja abielulahutused ning uuesti abiellumised.
Üllataval kombel võib kuvandi heast emast rikkuda ka lihtsalt ema vananemine. Sa olid harjunud sellega ja oli nii iseenesest mõistetav, et ema hoolitses enda eest ja pere eest ja ka sinu eest, kuid ajapikku ei suutnud ta enam hoolitseda teiste eest ja sinu eest ja nüüd ei suuda ta isegi enam hoolitseda enda eest. Sina pead nüüd hoolitsema enda, oma pere ja ka ema eest. Sind ärritab, kuidas ta pillab asju maha, teeb voodi märjaks. Võib-olla tuleb sul vahetada koguni talle mähkmeid ja see polegi nii kerge ja meeldiv kui oma lapse mähkmete vahetamine! Tema kõrvakuulmine on halvenenud ja sul tuleb talle öelda üht ja sama asja 3-4 korda. Ja lõpuks unustab ta ikkagi, mis sa talle ütlesid!
Sa teed talle reegleid, kuid ta ei pea neist kinni ning see teeb sind pahaseks. Juba ta komistab ja kukub ning sul tuleb teda voodis põetada. Ja nii jõuadki sa ükskord otsuseni, et ei suuda enam selle üha vananeva emaga jännata – on ju tarvis ka tööl käia ja oma elu elada – ning sa teed raske otsuse paigutada ta hooldekodusse, kus on alati kohapeal inimesed, kes jaksavad tema eest paremini hoolitseda.
Mis te arvate, kuidas see vana memmekene end seal vanadekodus tunneb ja mida ta mõtleb? Ilmselt ei istu ta kogu aeg peegli ees, mis tuletab talle lakkamatult meelde tema kõrget iga. Ja kuna keegi seal temaga eriti ei räägi, siis räägib ta iseendaga – midagi umbes sellist (tõlgituna ühest ingliskeelsest luuletusest):
"Mida sa näed, põetaja, mida sa näed? Mida sa mõtled, vaadates mind? Kibestunud vana naine, mitte kuigi tark, veidrate kommete ja kaugusesse vaatavate silmadega? Ma olen 10-aastane laps ema ja isaga, õdede-vendadega, kes kõik armastavad üksteist. Ma olen mõrsja 20-ndates eluaastates, mu süda põksub erutusest, kui annan abielutõotuse. Ma olen 30-ndates aastates naine, mu lapsed kasvavad kiiresti ja me oleme omavahel seotud sidemetega, mis peaksid kestma kaua. Ma olen 40-ndates aastates; mu lapsed on kasvanud suureks ja lahkunud kodust. Mu mees on mu kõrval, et ma ei tunneks end liiga kurvana. Ma olen 50-ndates aastates vanaema ja mu põlvede ümber mängivad lapselapsed. Jälle tunneme rõõmu lastest – mu abikaasa ja mina.
Nüüd olen ma vana naine. Loodus on halastamatu, talle meeldib lasta vanadel inimestel paista rumalatena. Ihu on närbunud ja kortsus, ilu ja jõud on lahkunud. Ma olen nõrk, mu südames torkab valu. Kuid selle vana keha sees elab ikka veel noor tüdruk. Ikka ja jälle elavneb mu muserdatud süda ning ma meenutan elu rõõme ja muresid. Ma armastan ja elan oma elu üle ikka ja jälle. Ma mõtlen aastatele, mida on olnud nii vähe ja mis on möödunud nii kiiresti. Ning ma pean leppima karmi tõsiasjaga, et miski ei kesta.
Nii et ava oma silmad, põetaja, ava ja vaata. Ära näe kortsus vana naist. Vaata lähemalt, näe mind!"
On tore, kui seda vanamemme tulevad vähemalt emadepäeval vaatama tema lapsed. Kuid kõigil naistel pole lapsi. Üks naine tunnistab: "Emadepäev on paljudele naistele tõeliselt tore päev. Kuid mõnele meist, kes on nii väga soovinud saada emaks ja teinud selleks palju jõupingutusi, mis kõik on luhtunud, on see kurb päev. Lapse saamine on meile vaid unistus, mis ei täitu kunagi, ja sellepärast teeb emade pidupäev meie meele nukraks. Rõõmupisarate asemel tulevad meie silmi valupisarad."
Emadepäev võib olla kurb ka emadele, kellel on lapsed, kuid kelle lapsed on kusagil kaugel ja nad ei saa neid näha ega nendega suhelda. Kord istusid lennukile kolm ema. Kõik nad olid 60-ndates eluaastates ning teel oma laste juurde, et tähistada seal emadepäeva. Neil oli palju ühist, millest rääkida. Nad meenutasid aega, mil nende kodu oli perekonna kokkutulekute keskuseks. Algul olid lapsed kodus ja tõid alati emadepäeval emale lilli; hiljem, kui nad olid loonud oma pere, tulid nad siiski alati emadepäevaks koju ema ja isa vaatama – ja kui õnnelik aeg see oli! Kuid nüüd olid emad jäänud leseks ja lapsed leidsid, et neil ei ole praktiline oma suure perega emale külla sõita, las ema sõidab neile külla, tuleb odavam! Ja nii olidki nad kõik teel oma laste perede juurde – emadepäeva pidama! Kuid nende rõõm ei olnud täiuslik. Kuidas küll võivad asjad muutuda selles materialistlikus ühiskonnas!
Nii et emadepäev ei tarvitse olla kõigile emadele või lastele õnnelik päev. Emad võivad jääda vanaks ja muutuda pahuraks, või koguni muutuda takistuseks nende laste karjääritegemisele orienteeritud elus. Nii võivad ema-lapse suhted olla vägagi pingsad, sageli lausa talumatud. Nii mõnedki lapsed on emast ja emad lastest võõrandunud sedavõrd, et ei suhtle enam üldsegi!
Ma lugesin perekonnast, kus mees ja naine alustasid oma äri oma vanemailt saadud laenurahaga. Raha laenajad leidsid, et neil on kõva sõnaõigus selles, kuidas seda raha kasutada ja kuidas äri ajada, aga noorperele ei meeldinud vanade vahelesegamine üldsegi. Lõpututes vaidlustes ja pahandustes läksid nende suhted nii halvaks, et nooremad ei külastanud vanemaid ja vanemad ei tulnud vaatama nooremaid isegi mitte enam sünnipäevadel ja jõuluajal, rääkimata emadepäevast. Mis tunne neil küll oli, kui teised said ja tõid lilli emadepäeval? Kindlasti polnud see neile rõõmupäev. Äri võis minna hästi ja nad võisid olla materiaalselt kindlustatud, kuid purunenud suhted vanemate ja laste vahel võtsid ära kogu rõõmu.
Muutused, mis on toimunud ühiskonnas viimaste aastakümnete jooksul, on avaldanud laastavat mõju paljudele perekondadele, rikkudes pereliikmete omavahelised suhted. Kõik algas iseenesest heast ja õigest asjast – naistele, s.t. ka emadele meestega võrdsete õiguste nõudmisest, kuna leiti, et lastega kodus olev ja karjääri mitte tegev naine on ahistatud ja vajab vabastamist. Nüüd on nad kõik vabad ja töötavad, kuid kas on nad sellepärast õnnelikumad? Kas on õnnelikumad nende lapsed? Kas on õnnelikumad nende eakad vanemad? Kas on õnnelikumad nende abikaasad, kui üldse tohib nii küsida? Peresidemed on nõrgemad kui kunagi varem, sealhulgas ka lapse ja ema vaheline side. Emal lihtsalt pole piisavalt aega lapse jaoks. Nagu keegi on hästi öelnud: "Emadel pole aega oma lapsi tundma õppida, rääkimata nendega tegelemisest." Ja nii pannakse laps juba päris väikesena sõime, siis lasteaeda ja seejärel kasvatavad teda kool, igasugused ringid ja sõbrad. Vanemad annavad lapsele peavarju, toidu ja riided ning veel mõned asjad ja ütlevad: "Me oleme andnud talle kõik; tal pole millestki puudust!" Aga võib-olla jätsid nad talle andmata just selle kõige tähtsama – sõpruse, armastuse, tähendusrikka suhte.
Nii et põhjusi, miks emadepäev pole kõigile ühtmoodi õnnelik pidupäev, võib olla palju. Kuid ärme tee ka probleeme suuremaks, kui need tegelikult on, ja võibolla on lahendusedki lihtsamad, kui me arvame.
2. ME VÕIME LEIDA LAHENDUSE OMA PROBLEEMIDELE JUMALA SÕNAST.
Piibel ütleb, et "jumalakartusest on kasu kõigile asjadele ja [lisaks kõigele] sellel on käesoleva ja tulevase elu tõotus" (1.Tim.4,8). Kui jumalakartusest on kasu KÕIGILE asjadele, siis on sellest kasu ka peresuhetele. Usu Jumala Sõna ja tee selle järgi! Ainuüksi täna sissejuhatuseks loetud salm – kui see ellu rakendada – teeb peresuhete vallas imet. See oli Ef.4,32: "Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Siit võime välja lugeda kaks asja: esimene on SUHTUMINE ja teine TEGUTSEMINE.
Milline SUHTUMINE toob siis parima lahenduse pereprobleemidele või, pidevalt rakendades, hoiab need ära? "Olge lahked üksteise vastu, [ja] südamlikud." "Käige armastuses" (Ef.5,2), kirjutab Paulus, lisades: "teenige üksteist armastuses," (Gal.5,13), "olles kokku liidetud armastuses" (Kol.2,2). Taas manitseb ta: "Kõik teie asjad sündigu armastuses" (1.Kor.16,14), või vähemalt "sallides üksteist armastuses" (Ef.4,2). Ef.4,15 manitseb ta, et me taotleksime ka tõtt armastuses.
Võib-olla lapsed leiavad, et nende vanemad pole täiuslikud, s.t. näevad, et nad teevad midagi valesti. Võib-olla vanemad leiavad, et nende lapsed pole täiuslikud, s.t. eksivad oma valikuid tehes. Kuid vanem võiks mõelda: "Kas mina olen täiuslik? Ma polnud täiuslik laps. Ma pole ka täiuslik lapsevanem. Nii peavad mu lapsed elama ebatäiuslike vanematega."
See on tõde, mis meil tuleb vahel välja öelda, osutades konkreetsele teole või sammule, mida me ei kiida heaks. Kuid me saame valida, kuidas me seda teeme, taotledes ehk rääkides tõtt armastuses, olles lahked üksteise vastu ja südamlikud. See pole alati kerge, kuid see tasub end ära ja sellepärast palugem Jumalalt selleks jõudu.
Nii et olgu meie suhtumine üksteisesse lahke, südamlik ja armastav. Siis lähtub sellest ka õige TEGUTSEMINE. Ja millist nõu siin Paulus andis? "Andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud" (Ef.4,32). Me ei suuda iial ülerõhutada andmise tähtsust peresuhetes. Andke üksteisele armastust, andke üksteisele tähelepanu, andke üksteisele aega, andke üksteisele ruumi, andke üksteisele asju, andke üksteisele armu, andke üksteisele andeks, andke üksteisele järele, jah, koguni, andke üksteisele alla! Meile on tuttav Pauluse manitsus Ef.5,22: "Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsekui Issandale!" Kuid kas on meil samamoodi meeles ka eelmine salm — Ef.5,21: "Ja olge allaheitlikud ÜKSTEISELE Kristuse kartuses." Kõigil on kasulik olla allaheitlik. Flp.2,3 manitseb Paulus, et me ei teeks "midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvates alanduses üksteist ülemaks kui iseennast."
Sellest pole kellelegi kasu, kui me võidame argumendi, suudame tõestada, et meil on õigus. Palju parema tulemuse saavutab järeleandmine ehk lihtsalt allaandmine! Sisuliselt tähendab see teisele andeks andmist. Aga kui oleme andeks andnud, siis püüame ka unustada!
Ma ei ütle jällegi, et see oleks kerge, kuid kui me Jumala abiga seda suudame, on tulemused imelised. Nii et tasub püüda ka siin täiuslikkuse poole, et ilmutada Kristuse armastust ja Kristuse andestust. See võib teha imet meie peresuhetes – ja vähem kui ime meid ei rahulda.
Nii et õnnitlen kõiki emasid emadepäeva puhul ja kõiki pereinimesi perepäeva puhul, ning soovin, et meie kodud oleksid kui killukesed taevast selle patuse maa peal. Andkem selleks igaüks oma panuse! Kinkigem emadele lilli – ja palju armastust ning tähelepanu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv