Vajame visiooni
10.06.2006 - (1672)

1.Kor.10,1-12: "Sest ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et meie esiisad olid kõik pilve all ja läksid kõik merest läbi, ja ristiti kõik Moosesesse pilves ja meres, ja sõid kõik sama vaimulikku rooga ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus. Aga suurem hulk neist ei olnud Jumalale meelepärased, sest nad löödi maha kõrbes. Ent need lood sündisid meile eeltähenduseks, et me ei himustaks kurja, nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said, nagu on kirjutatud: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima." Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat. Ärgem ka kiusakem Issandat, nõnda nagu mõned neist kiusasid ja said surma madude läbi. Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi. See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud. Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!"
Pühakiri ei õpeta sellist asja nagu kord päästetud – igaveseks päästetud. Alati eksisteerib langemise oht, mis peaks meid tegema väga valvsaks siin võitlusväljal.
Aastatel 1775-1783 toimus Ameerikas Revolutsiooniline Sõda, mille käigus võideldi end vabaks Suurbritannia ülemvõimu alt. Mingem vaimus New Yorgi osariigis asuvasse Saratoga Rahvuslikku Ajaloolisse Parki, mis on loodud seal 1777. aastal toimunud selle sõja kahe üliolulise lahingu mälestuseks. Seal näeme me mälestussammast, mille alusel on neli sügavat nishi seal nii kangelaslikult võidelnud kindralite pronkskujude jaoks. Esimeses nishis on Horatio Gates'i kuju, teises Philip Schuyleri kuju, kolmandas Daniel Morgani kuju ja neljandas... mitte midagi! Neljas nish on tühi!
See nish oli reserveeritud kindralile, kelle tegevus lahingu ajal vääris austust. Hiljem aga sai ta hakkama reetmisega ning tema nimi sai pigem reeturi kui kangelase maine. Siiski võime me selle tühja nishi alt lugeda kivisse raiutult selle kindrali nime – Benedict Arnold – ning see nish seisab igavesti kui mälestus mehest, kes langes kangelaslikkusest reetmisse!
Ka taevas seisab suur monument kaheteistkümne aluskiviga, millest igaühe peale on graveeritud ühe apostli nimi. Siiski puudub seal ühe mehe nimi, kes siin maa peal oli ka Jeesuse apostlite hulgas – Juudas Iskariot. Milline tragöödia – ta kaotas oma visiooni, reetis oma Issanda!
Keskajal otsis üks noor kunstnik modelli, kelle järgi maalida Jeesus-last. Pika otsimise peale leidis ta ühe talunaise, kelle poeg sobis tema kujutelma Jeesus-lapsest. Palju aastaid hiljem, kui kunstnik oli juba vana mees, soovis ta maalida pildi Juudasest. Nii otsis ta sobiva näoga meest vanglatest ja kriminaalseist kvartaleist. Lõpuks leidis ta surmamõistetud mõrtsuka, kes vastas tema kujutelmale Juudasest. Saanud pildi valmis, märkas kunstnik teatud sarnasust tema maalitud Jeesus-lapse ja Juudase näos. Uurinud vangla dokumente, leidis ta, et oli kasutanud sama inimest, maalimaks nii Jeesust kui Juudast. Lapsena sobis see inimene kujutama Jeesust, täiskasvanud mehena aga Juudast! Milline tragöödia! Milline kaotatud visioon!
Nüüd tahaksin meile kõigile tuletada meelde ühe loo Piibli Vanast Testamendist, mis, nagu sissejuhatuses loetud, "sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud," et see, "kes enese arvab seisvat," katsuks, "et ta ei langeks!"
See on lugu visiooniga mehest, kes kahjuks kaotas selle, ja eeslist, kellele Jumal selle andis! Selle mehe elu mõjutasid kaks religiooni – Zoroastrianism ja Judaism. Ta oli nii nägija kui prohvet – see, kes sai teateid Jumala tahtest nägemuste ja ennete kaudu, ning see, kes kuulutas Jumala sõnumit. Temast pajatavad ka kolm UT kirjutajat: Peetrus räägib selle mehe rumalusest, Jeesuse vend Juudas kirjutab selle mehe pettusest ning Johannes hoiatab selle mehe õpetuse eest. See on ainus mees, kel on olnud sõnavahetus eesliga. Jah, jutt on Bileamist ja tema eeslist – eeslist, kes nägi seal, kus Bileam ei näinud, ja kõneles kui inimene.
Iisraeli lapsed olid oma teekonnal Egiptusest Kaananisse jõudnud lõpuks Moabimaale. Selle kuningas oli ehmunud ning saatis oma käskjalad prohvet Bileami juurde, kel oli võim õnnistada ja needa. Unenäos manitses Jumal Bileami mitte needma Iisraeli, sest Ta oli neid õnnistanud, kuid kuningas ei leppinud sellega ning läkitas oma saadikud uuesti Bileami juurde – seekord altkäemaksuga. Bileam vastas neile – 4.Ms.22,18: "Isegi kui Baalak annaks mulle oma koja täie hõbedat ja kulda, ei või ma üle astuda Jehoova, oma Jumala käsust ei väikeses ega suures asjas!" Siiski palus ta neil jääda ööseks tema juurde, sest ehk muudab Jumal meelt!
Sel ööl ilmutaski Jumal end Bileamile ja ütles – 4.Ms.22,20: "Kui need mehed on tulnud sind kutsuma, siis võta kätte, mine ühes nendega, aga tee ainult seda, mis ma sulle ütlen!"
Teel Moabimaale nägi tema eesel mõõgaga inglit, mida aga Bileam oma ahnuse tõttu ei võinud näha. Eesel kaldus teelt kõrvale, mille peale Bileam lõi teda, et ta teele tagasi pöörduks. Ingel ilmus jällegi, seekord kitsal teel kahe kiviseina vahel, ning eesel surus end vastu üht seina, pigistades Bileami jalga. Jällegi lõi prohvet oma kandjat. Seejärel ilmus ingel nii kitsas kohas, et eesel ei näinud mingit möödapääsu ning heitis teele maha.
Nüüd oli Bileam tõeliselt pahane ning hakkas vihaselt peksma vaest looma. Piibel teatab – 4.Ms.22,28: "Siis Jehoova avas emaeesli suu ja too küsis Bileamilt: "Mis ma sulle olen teinud, et sa nüüd lõid mind kolm korda?" Me mõtleme, et Bileam pidi olema seepeale shokeeritud, kuid ei – ta astus loomaga dialoogi, vastates – 4.Ms.22,29: "Sellepärast et sa tembutasid minuga! Kui mul oleks mõõk käes, ma tõesti tapaksin su nüüd!" Siis avas Jumal ka Bileami silmad ning ta nägi inglit mõõgaga. Nüüd oli Bileam valmis minema tagasi koju, kuid Jumal käskis tal minna edasi.
Kui Bileam jõudis Moabimaale, viis kuningas ta mäetippu ning käskis tal needa Iisraeli, kuid selle asemel prohvet hoopis õnnistas Jumala rahvast! Kui nii oli juhtunud kolm korda, sattus kuningas raevu ja saatis prohveti tagasi koju. Siiski õnnestus Bileamil koostöös Moabi kuningaga ahvatleda Iisraeli rahvast pattu tegema, mis tõi nende peale kohutava nuhtluse. Hiljem nad siiski kahetsesid oma pattu ning lõpuks tapsid israeliidid nii moabiitide kuninga kui Bileami.
Milline tragöödia! Milline langemine! Milline kaotus! Bileam oli palunud – 4.Ms.23,10: "Mu hing surgu õiglaste surma ja mu lõpp olgu nagu neil!" Siiski teatab Piibel – 4.Ms.31,8: "Ka Bileami, Beori poja, nad tapsid mõõgaga." Millise tragöödiaga lõppes see visiooni kaotamine!
Mis võiks olla see visioon? 2.Ms.20,1-3 on kirjutatud: "Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes: Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" Pange tähele peamist mõtet: Mina olen Jumal, ma olen teid lunastanud, asetage mind esikohale – ja ei ühtegi jumalat minu kõrvale! Me kaotame oma visiooni, kui me lubame millelgi saada meie elus tähtsamaks kui Jumal – meie Looja ja Lunastaja. Esialgu me lubame midagi tulle Jumala kõrvale ja seejärel see midagi tõrjub Jumala kõrvale!
Ja selle tulemus? Kaotus. Õnnetus. Surm. Õps.29,18: "Kui nägemus [visioon] puudub, muutub rahvas üleannetuks, aga käsuõpetust pidades on ta õnnis!"
Olles vaadanud seda õnnetust, mille toob endaga kaasa visiooni kaotamine, vaadelgem ka seda, millise õnnistuse toob visiooni säilitamine või taastamine. Jumala Sõnast juba lugesime, et selline inimene on "õnnis." Inimene, kes on seadnud Jumala oma elus esikohale ja elab Tema käskude järgi on "õnnis" ehk õnnelik. Tõepoolest, ta ei pea kartma AIDSi, ta ei pea põgenema politsei eest, ta ei pea elama süütundega, ta ei pea ootama väriseva südamega kohtuotsust, ta ei pea kartma surma, ta võib oodata igavest elu igavese armastuse riigis! On tõepoolest suur õnnistus olla vaimulikult nägija ehk omada visiooni.
Üks mees, kes enda arvates nägi normaalselt, soovis saada juhiluba ning läks seepärast arstlikku komisjoni. Silmaarst palus tal nimetada tähti, millele ta kepiga osutas. Mees luges püüdlikult ära hulga tähti, kuni lõpuks talle öeldi, et need kõik olid numbrid! Muidugi sai ta prillid ja oli väga üllatunud, milline nägi välja maailm nüüd.
Sarnaselt vajame me ka korralikku vaimulikku nägemist, visiooni, muidu võime me kergesti eksida, komistada ja kukkuda ning isegi hukkuda! Kui William Tyndale, kes 16. sajandil oli tõlkinud Piibli inglise keelde, oli vaenlaste poolt surma mõistetud ja tuleriidale saadetud, palus ta valju häälega: "Oh, Jumal, ava Inglise kuninga silmad!" Loomulikult polnud kuningas füüsiliselt pime, aga ta oli seda vaimulikult. Õnneks on Jumal nii tahtlik kui ka võimeline avama meie vaimusilmad – kui Ta juba suutis avada eesli silmad ja anda talle lisaks veel ka kõnevõime! – ja Ta teeb kindlasti seda, kui me alistame oma elu Temale. Siis me mõistame, mida tähendab tõeliselt näha!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv