Variser ja tölner
10.07.2004 - (2853)

Pühakirjast loeme – Luk.18,9-14: "Aga ka mõnede vastu, kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid, ütles Ta selle tähendamissõna: "Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!

Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline!

Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!""

See on tähendamissõna erinevatest inimestest koguduses, mis on antud meile eneste läbikatsumiseks. Variseri-taolistele inimestele on see hoiatuseks, tölneri-taolistele inimestele on see julgustuseks.

Mõlemad lähevad pühakotta. Variser läheb ees. Variser läheb alati ees; ta läheb pisut varem kohale, et kõik peaksid teda ustavaks koguduseliikmeks. Muidugi ei ole natuke varem pühakotta tulemine iseenesest halb; see on igal juhul parem kui natuke hilinemine. Ja nii ei ole ka väga paljud teised variseri välised teod iseenesest pahad; need võivad olla vägagi õiged. Kuid häda on selles, et nende tegude taga olevad motiivid on sageli väärad.

Variser läheb pühakotta mitte sellepärast, et ta tunneb end patusena ning otsib andestust ja armu. Ta ei astu vaikselt ja alandlikult Püha Jumala ette. Jah, variser ei tunne aukartust Jumala kojas. Ta seisab seal uhkelt; see on tema koht. Tal on täielik õigus seal olla, sest ta elab õigesti Jumala ees – peab käske, maksab kümnist, toob ohvriande ning talle on ehk usaldatud pühakojas mõni vastutav kohustuski! Ma tuletan ikka meelde: iseenesest ei ole nendel asjadel midagi viga, need on head ja õiged asjad. Jumal tahab, et kõik inimesed käiksid pühakojas, et kõik tuleksid kohale aegsasti, et kõik peaksid käske, maksaksid kümnist ja tooksid annetusi ning täidaksid ustavalt neile usaldatud kohustusi.

Probleem on variseri sisemises hoiakus: ta peab end õigeks, kuna tal on nii palju teeneid Jumala ees. Ta ei tunne end patusena, kes otsib alandlikult armu Jumala käest. Ta mõtleb enese õige olevat ning ootab, et teised seda tunnistaksid, muidugi ka Jumal!

Ta näeb kõikjal enda ümber halvemaid ja vähem väärilisi inimesi kui tema; kõik on patused – isegi jutlustaja ei anna temalt oodatavat mõõtu välja. Igal võimalusel osutab ta teiste puudujääkidele, eksimustele ja vigadele – isegi oma palvetes. Samal ajal armastab ta rääkida oma teenetest ja saavutustest praktilises usuelus, kui ustavalt ja järjekindlalt ta seda ja teist teeb. Ma tuletan jälle meelde: nende asjade tegemine on iseenesest hea, kuid neist tihti rääkimine, mille juures paistab silma enese esiletõstmine ja teiste halvustamine – sest teised seda kõike ei tee, vähemalt mitte nii hästi – see on halb.

Variser oskab olla silmakirjalik; sellepärast võib ta öelda mõnele ka meelitavaid sõnu, kui see peaks aitama tal oma eesmärke saavutada. Nii mõnigi variser lähenes Jeesusele meelitavate sõnadega, kuid tavaliselt oli neil eesmärgiks Jeesust halvustada või lõksu meelitada. Olles ise sageli silmakirjalikud, kahtlustavad nad muidugi teisi silmakirjalikkuses.

Variser vaatab nii mõnegi inimese poole pilguga, mis ütleb, nagu on kirja pannud prohvet – Jes.65,5: "Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!" Aga Jumal ütleb nende inimeste kohta, et "need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva!" (samas).

Sellest kõigest räägib variseri tänupalve Jumala kojas: "Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner!"

Selles palves rõhutab variser kaht asja. Esiteks; mina ei ole selline, nagu teised inimesed. Mina ei ole patune. Muidugi ei julge ta seda otse välja öelda, kuid ta ütleb seda palju peenemalt, näiteks: ma olen puhta südamega, Jumal, Sinu ees; ma palun alandlikult, lapsemeelega; ma ei ole midagi, ma olen põrm... Ja siis see põrm hakkab Jumalale kõva häälega nõudmisi esitama! Jah, variseri palved on tavaliselt pikad!

Oma alandlikkusest ei räägita, seda ollakse; oma alandlikkusest rääkimine ei tee kedagi alandlikuks! Ja ka lapsemeelt ei ilmutata sellega, et kuulutatakse igaühele oma lapsemeelest. Lapsemeelt ilmutatakse Jumalat usaldavate tegudega. Ainult see, kes laseb kõigil end teenida, kuulutab valjuhäälselt kõigile, et ta on kõikide teener! Tõelisel teenril seda kuulutada pole vaja, kõik näevad seda isegi! Aga mis loeb Jumalale sinu enesereklaam sinu palves! Ole, kes sa oled, ära reklaami ennast. Ainult variser teeb seda.

Teiseks rõhutab variser oma palves muidugi seda, et teised inimesed – need on patused, need on ülekohtused, need on halvad, kui palju kurja nad teevad! Tal on terane pilk teiste puuduste suhtes ja sellepärast märkab ta üleastujaid ka pühakojas. Ta ei pea teadma fakte, aga kuna see inimene on tölner (tolliametnik), siis peab ta olema ülekohtune! Ta peab olema petis! Ta peab olema varas! Mida rohkem ta sellele mõtleb, seda halvemana ja patusemana tundub see inimene tema silmis.

Ta hindab oma iseloomu mitte Jumala püha iseloomu järgi – kus sa seda, siis poleks enam millegagi kiidelda! – vaid teiste inimeste iseloomu järgi. Ja see on just selline, kuidas sa seda vaatad ja näed või ette kujutad.

Variser tunneb vajadust ka Jumalale tõestada, et ta on tõepoolest parem kui teised; seepärast jätkab ta oma palvet oma heade tegude loeteluga: "Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!"

Ma teen seda ja teist, aitan vaeseid, külastan haigeid, paastun ja palvetan regulaarselt, alandudes põrmu Issanda ees, öeldes: "Issand, ma olen vaid ussike Sinu ees!" See kõik on hea, kui seda tehakse, kuid see kõik on halb, kui sellest räägitakse ja kirjutatakse. See kõneleb sisemisest uhkusest, mis on varjatud välise alandlikkuse taha! Sa ei paastu ju selleks, et inimesed seda teaksid; sa ei palveta selleks, et inimesed seda näeksid. Sa ei maksa kümnist selleks, et inimesed seda teaksid ja sind austaksid.

Mul on kogemusi inimestega, kellele meeldib kiidelda oma alandumise seansside, pikkade paastumise aegade ja iseenese läbikatsumisega. See on variseerlikkuse tunnus, kuigi inimesed ise seda ei mõista. Need inimesed hindavad end kõigi väliste tunnuste järgi õigeks ja ei väsi sellest teatamast kõigile, eriti kui nad soovivad võita kellegi poolehoidu. Ajades taga välist vagadust, hellitavad nad tavaliselt mõnd sisemist pattu ja tihti just oma patuste soovide läbiviimiseks nad paastuvad ja palvetavadki! Muidugi ise nad neid soove patusteks ei pea! Nad oskavad ehtida oma patu nii pühasse rüüsse, et see lakkab nende silmis olemast patt.

Ühes koguduses, kus ma töötasin, paastus ja palvetas üks soliidses eas tütarlaps lakkamatult selle pärast, et keegi abielus mees kuuluks temale. Ja ta teatas sellest "pühast" ettevõtmisest isegi oma armastatule!

Jah, liiga sageli paastutakse ja palvetatakse selleks, et lüüa õela rusikaga. Just nii kirjutab prohvet Jesaja – Jes.58,1-4: "Hüüa täiest kõrist, ära peata, tõsta oma häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud! Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust! Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut: "Miks me paastume, kui Sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui Sa seda ei märka?" Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke! Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga! Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal!"

Variseri ülesastumises avaldus selgesti Saatana vaim – eneseülendamine ja teiste süüdistamine.

Kuid tänu Jumalale, et seal oli veel teine palvetaja, kelle ülalpidamine oli selline, et Jumal võis vaadata talle teise pilguga.

Tal ei olnud küll millegagi kiidelda, kuid – oh imet! – Jumal mõistis õigeks just tema – sellesama inimese, kelle variser otse pühakojas hukka mõistis! Ja variseril oli enda arvates selleks alus: oli ju mees nii musta hingega võrreldes tema puhta südamega!

Tuletame meelde need napid read, mis on kirjutatud tölnerist: "Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"

Kui lühike palve – ainult kuus sõna! Ta ei maininud selles oma alandlikkust, lapselikku usku, kuid tema ülalpidamine kõneles sellest. Ta ei maininud ühtegi oma õiget tegu või heategu, ka ei tuletanud ta meelde ühtegi temast patusemat inimest. Kas neid tõepoolest polnud? Et tölner oli vabaduses ja paljud vanglas, kõneleb ilmselt sellest, et temast patusemaid inimesi oli! Aga tema neid ei näinud, sest ta ei vaadanud neile, vaid Jumalale, kelle kotta ta oli tulnud. Ta seisis vaimus suure ja püha Jumala ees ega näinud kedagi teist; tal ei olnud tegemist kellegi teisega, tema silmad ei käinud pühakojas ringi, tema mõtted ei ekselnud ümbritsevail inimestel. Ta oli kahekesi Jumalaga ja palus armu – armu, sest tal polnud pakkuda ühtegi teenet, kõik näis Jumala ees nii ebapühana, isegi iga heategu.

Ta ei hoolinud sellest, mida ütlevad või mõtlevad inimesed, ta janunes andestuse ja rahu järele Jumalaga – ja seda ta saigi! Jeesus ütles: "Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine!" s.t. variser. Miks? Jeesus selgitab: "Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!"

Sellised kaks Jumala kummardajate klassi on näha juba üsna maailma algusest. Tuletagem meelde Kaini ja Aabelit. Kain oli enese meelest õige; ta tuli Jumala ette vaid tänuohvriga. Ta ei tunnistanud oma patusust ja vajadust armu järele. Kuid Aabel tuli verega, mis näitab, et ta tundis oma patusust ja vajadust Päästja järele. Jumal võttis tema ohvri vastu, kuid mitte Kaini oma. Kain pani seda tähele; variser paneb alati tähele kaaskummardajaid! Ja see, mida Kain tegi, kõneleb veenvalt patust, mida ta hellitas oma südames!

Sellised kaks jumalakummardajate klassi eksisteerivad ka tänapäeval. Kuidas on meiega? Kui keegi meist sai kuidagi puudutatud, siis pole see sugugi paha. Ustav Tunnistaja Jeesus ütleb laodikealasele, kes hakkab tundma oma puudust – Ilm.3,19: "Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv