Taaveti süda
10.07.2010 - (1556)

Piibel nimetab Aabrahami "Jumala sõbraks" (Jak.2,23). Kuid oli ka üks teine mees, kelle kohta on Piiblis öeldud, et ta oli mees "Jehoova ... südame järgi" (1.Sam.13,14). Mõelge, milline tunnistus inimesest – mees Jumala südame järgi!
Kes oli see mees? See oli Taavet. Kindlasti oleme mõelnud või küsinud endalt: mis oli see, mis pani Jumalat armastama Taavetit nii väga, miks oli Tal temast nii hea meel? Ma olen tulnud järeldusele, et Taavet oli üks tõeline Jumala kummardaja. Jeesus ütles, et "tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões" ning "Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad" (Joh.4,23). Jumal on otsinud kõigil aegadel selliseid inimesi. Otsib ka täna. Omal ajal leidis Ta Taaveti. Just sellepärast armastas Ta teda nii väga.
Kas sina tahad olla kristlane Jumala südame järgi? Kui jah, siis kuula hoolega tänast jutlust!
Me võiksime rääkida palju Taaveti ilusatest ja õilsatest tegudest juba enne Iisraeli kuningaks saamist ja tema varasel kuningaks olemise perioodil. Me võiksime rääkida tema usust, vaprusest ja suurtest võitudest. Kuid meile ei anna rahu tema raske patt. Kas ei tõmmanud see kriipsu peale kõigile tema õilsatele ja headele tegudele? Kas ei rikkunud see kõik ära? Kas peale seda Jumal ikka veel armastas Taavetit ja pidas meheks oma südame järgi? Kui jah, siis kuidas oli see võimalik? Need küsimused nõuavad vastust.
Taaveti troonileasumisest oli möödunud 20 aastat. Ta oli nüüd küpses eas – oma viiekümnendates eluaastates. Kakskümmend aastat oli ta näinud ränka vaeva Iisraeli kuningana selle riigi positsiooni kindlustamisel. Nüüd oli saabunud tema rahvale suhteliselt rahulik aeg. Aga just siis tegi ta ühe ränga vea, mis põhjustas talle palju valu paljudeks aastateks. Kannatas mitte ainult tema ise, vaid ka ta pere ja kogu kuningriigi rahvas. Kannatas ka Jumal! Loeme Piiblist 2.Sam.11,1-5:
"Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal Taavet läkitas Joabi ja ühes temaga ta sulased ja kogu Iisraeli, ja need hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma. Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt üht naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus. Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hetiit Uurija naine?" Siis Taavet läkitas käskjalad ja laskis tema tuua. Ja kui ta tuli tema juurde, siis ta magas tema juures; ta oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis ta läks tagasi oma kotta. Ja naine sai käima peale; ta läkitas teatama Taavetile, öeldes: "Ma olen käima peal!"
See on Taaveti lugudest kõige süngem – häbitu abielurikkumise patt. Miks lubas Jumal kirjutada sellise loo Piiblisse? Vastuse leiame 1.Kor.10,11.12: "See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud. Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!" See on meile hoiatuseks, kui kohutav on patt, kui raskeid tagajärgi see endaga kaasa toob, juba selles elus. Nii et hoidugem patustamast Jumala ja ligimese vastu. Aga kui see on juhtunud – oleme eksinud rängalt – kas on veel lootust näha Jumala armupalet, jääda Talle sõbraks, meheks Jehoova südame järgi? Taaveti kogemus õpetab, et on lootust, sest Jumal on "halastaja ja armuline" (2.Ms.34,6). Kuid kõik ei olene ainult Jumalast. Palju oleneb inimesest, meist – meie südamest. Jumalal oli südamesõprus Taavetiga, sest Taavetil oli südamesõprus Jumalaga! Hoolimata oma nõtrusest, armastas ta Jumalat kõigest südamest.
Me küsime: "Kuidas sai patustada mees, kes armastas Jumalat kogu südamest?" Aga kes ei ole patustanud? Piibel ütleb, et "kõik on pattu teinud" (Rom.3,23). Kas siis keegi pole armastanud Jumalat kõigest südamest? On, sest armastuse juurde käib ka kahetsus, kui oleme oma nõtruses armastatu vastu eksinud! Ja kahetsevale südamele Jumal andestab. Kõike seda tahab Jumal meile õpetada selle Taaveti kurva looga. Vaadelgem seda nüüd lähemalt.
Taavet oli väga võimekas väejuht. Ta oli osalenud paljudes lahingutes, olles tugev nii sõja strateegias kui taktikas. Kuid Piibel teatab, et sel korral ei läinud ta oma kindralite ja sõduritega kaasa lahingusse, vaid jäi koju Jeruusalemma. Teised kuningad läksid oma sõjaväega kaasa, Taavet ei läinud. Ta ei püüdnud anda endast parima. Ta valis mugavuse, võib-olla võiksime nimetada seda isegi laiskuseks. Ta veeretas oma koorma kindralitele. Ta hiilis kõrvale oma kohustusest.
Õppigem sellest, et kiusatus tuleb ja on kõige võimsam siis, kui me ei tee midagi, kui oleme jõude ega täida oma kohustusi. Me mõtleme, et on hea olla vaba, puhata ja mitte rügada tööd teha. Asi on selles, et me ei saa püsida ilma tegevuseta. Kui me ei tee midagi vajalikku ja kasulikku, leiame varsti end tegemas midagi sobimatut või koguni häbiväärset. Jõudeelu toodab patuelu! Jõudeelu on parim pinnas patuelule!
Kui hästi kirjeldab sellist jõudeelu meie sissejuhatav kirjakoht! "Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt üht naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus." Õhtul minnakse ju voodisse ja ollakse seal hommikuni! Aga ei, jõudeelu elavad inimesed armastavad magada päeval ja olla üleval öösel. Neile meeldib ööelu! Paulus manitseb – Ef.5,11.12: "Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatute tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka! Sest mis kõik seal salajas nende kaudu sünnib, on häbi öeldagi." "Pimeduse teod" sünnivad ikka kõige sagedamini ööpimeduses!
Taavet tõusis õhtul ja läks kõrgele terrassile uitama, samal ajal, kui tema kindralid ja sõdurid võitlesid lahinguväljal vaenlasega, valades oma verd tema ja ta kuningriigi eest! Ilmselt polnud see tema harjumus, ta oli muidu tubli mees, kuid sel päeval ja sel õhtul olid asjad just nii – ning hingevaenlane kasutas kohe ära selle olukorra, et ahvatleda Taavetit patustama. Ta juhtis tema pilgu kõrvalmaja katusel end pesevale naisele – leidis ka koha, kus ennast paljaks võtta! Kokkusattumus? Võib-olla, aga võib-olla ka Saatana poolt seatud lõks.
Piibel ütleb, et "naine oli väga ilus." Taaveti pilk pidi jääma temale pikalt peatuma, et seda märgata. Näinud võõrast naist alasti olevat, oleks ta pidanud kiiresti pilgu ära pöörama ja kuningakoja katuselt lahkuma. Sõites autoga, märkan ka mina – ega ma pime ei ole! – sõidutee ääres kõnniteel sageli ahvatlevaid figuure, kuid ma pööran pilgu neilt kohe ära, sest kui ma peaksin jääma neid pikalt vaatama, juhtuks õnnetus, võib-olla isegi mitu õnnetust! Ilmselt sõitis just sellepärast ühel soojal suvepäeval Pärnu vanal sillal üks noormees minu autole tagant sisse. Ta ei vaadanud ette, ta vaatas kõrvale. Ja Pärnus on, eriti suviti, millega silma hellitada. Ja pattu hellitada. Jeesus ütles, et "igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames" (Mat.5,28). Seepärast peaks meie palve olema – Ps.119,37: "Eemalda mu silmad tühja vaatamast, elusta mind oma teedel!" Jah, me ei saa elada kinnisilmi; me ei saa vältida nii mõndagi nägemast, kuid me saame vältida teatud asju vaatamast, silmitsemast. Nagu on öeldud: Me ei saa vältida lindude lendamist üle meie pea, kuid me saame vältida nende pesa tegemist meie pähe!
Patul on tendents kasvada. Taaveti libastumine algas väikesest laiskuse või oma kohustuse eiramise patust. Nüüd oli ta juba rikkunud abielu oma südames – himustanud ligimese naist, astudes üle Jumala kümnendast käsust. Patt kasvas edasi, juhtides ta füüsilisele abielurikkumisele – üleastumisele Jumala seitsmendast käsust. Kuid ka siin ei peatunud patu kasv. Saanud teada naise lapseootele jäämisest, hakkas ta palavikuliselt tegutsema, et varjata oma abielurikkumise pattu. Selleks lasi ta lõpuks tappa naise seadusliku mehe – mis on üleastumine Jumala kuuendast käsust.
Seejärel tõi Taavet naise oma koju ja mõtles, et sellega on kõik möödas. Kuid ta ei suutnud vaigistada Jumala häält oma südames, mis süüdistas teda ta hirmsates kuritegudes. Teisisõnu, Taaveti südametunnistus vaevas teda kohutavalt. Ta tunnistab oma "õpetuslaulus" – Ps.32,1.3.4: "Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest! Sest päevad ja ööd oli Su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suve kuumuses!"
Taavet oli oma pattude tõttu suremas vaimselt ja tundus, et ka füüsiliselt! Aga Jumal polnud teda unustanud ega hüljanud. Ta saatis prohvet Naatani talle teatama, et Ta teab kõik tema pattudest ja on seepärast väga kurb.
Taavet kahetses oma pattu kogu südamest. Ps.32,5 ta tunnistab: "Oma patu ma andsin Sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: "Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!" Siis andsid Sina mu patu süüteo andeks!"
51. laulu kirjutas Taavet konkreetselt sellest kogemusest, et kõigil oleks sellest midagi õppida:
Ps.51,1-19: "Laulujuhatajale: Taaveti laul, kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba ligi.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis ... Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada Sinu teid, et patused Sinu poole pöörduksid! Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti Sinu õiglusest! Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks Sinu kiidetavust! Sest tapaohvrid ei meeldi Sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole Sul head meelt! Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!"
Alguses ma ütlesin, et Taavet oli mees Jehoova südame järgi sellepärast, et ta oli üks tõeline Jumala kummardaja. Siit me lugesime, mida teeb üks tõeline Jumala kummardaja, kui ta on eksinud, patustanud. Ma juhin teie tähelepanu eriti viimastele loetud salmidele: "Sest tapaohvrid ei meeldi Sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole Sul head meelt! Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!"
Jumalale meeldib, kui Tema lapsed tänavad ja kiidavad, austavad ja ülistavad Teda ning elavad Tema õpetuse järgi. Ja suurema osa oma elust Taavet tegigi seda. Sellest tunnistavad Taaveti lood ja laulud. Kuid on veel üks teine viis teenida Jumalat ja Teda austada. Ja nimelt: tunnistades puhtsüdamlikult Jumalale oma patte ja paluda andestust. Õps.28,13 ütleb, et "kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!"
Me kõik oleme eksijad inimesed, me kõik oleme patused. Jumal soovib meis näha murtud südant! Ta ei saada ära kedagi, kes läheneb Talle alandliku, kahetseva südamega. Sellised inimesed on Jumala südame järgi. Sellised inimesed on tõelised kummardajad. Selline oli Taavet; sellised võime olla ka meie.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv