Jumala armastus ei...
10.08.2013 - (1355)

Umbes 30 aastat enne II Maailmasõda külastas Okinawa saare üht küla misjonär Ameerikast. Ta ei jäänud sinna kauaks. Kui ta lahkus, jäi temast maha kaks ristiusku pöördunut – kaks venda – ja üks Piibel. Sellest ajast kuni sõjani ei näinud nad ühtegi misjonäri ega olnud neil kontakte ühegi teise kristlaste grupiga.
Kuid nende 30 aastaga õnnestus neil kahel vennal panna Piibel nende külas elama. Uskudes iga selle sõna, õpetasid nad rahvast innukalt, kuni kõik küla elanikud said kristlasteks, viies kogu oma elu kooskõlla Piibli põhimõtetega.
Siis puhkes II Maailmasõda, mis tõi Okinawa saarele jälle ameeriklased. Küla elanikud tervitasid neid kui kaaskristlasi. Mäletasid nad ju hästi, et neile oli ristiusu toonud üks ameerika misjonär, ja ehkki need ameeriklased näisid käituvat veidi teistmoodi, oli kristlastest külarahvas väga rõõmus neid nähes.
Tutvunud külaeluga, ei suutnud ameerika sõdurid varjata oma imestust, kui puhas ja korras kõik oli ning millised imelised suhted valitsesid inimeste vahel. Külarahvas aga tõlgendas nende hämmastunud pilke pettumusena. Nad kummardasid alandlikult ja ütlesid: "Palun andke meile andeks, kui me näime tagurliku, vähearenenud rahvana. Aga me oleme, austatud härrad, püüdnud teha oma parima, et järgida Piibli õpetust ja Jeesuse eeskuju! Ehk näitaksite teie meile, kuidas me peaksime elama?!"
Nüüd oli ameeriklastel tõeliselt piinlik. Milline eesõigus oli neil juba põlvest põlve omada igaüks oma kodus Piiblit ja teada maast madalast selle õpetusi! Siin aga oli primitiivne rahvas, kellele oli 30 aastat tagasi toodud üks Piibel ja kes oli võtnud selle õpetusi täie tõsidusega ning elas nende järgi! Äkki tundus Ameerika sõdureile, et nad sõdisid valede relvadega! Nad mõistsid, et ei elanud läbi seda, mida tunnistasid. Nad mõistsid, et nende usk ei olnud siiras. Hoopis nemad pidid õppima neilt lihtsailt saare elanikelt!
Ma usun, et meil kõigil, kes me omame ja loeme Piiblit, on õppida tõelist jumalakartust. Meil on vaja veel rohkem õppida tundma oma Jumalat, keda me väidame uskuvat, et me annaksime oma eluga Temast õige tunnistuse. Ja Jumal ei ole teinud seda meile raskeks. Ta on ennast inimesele ilmutanud. Paulus kirjutab, et "see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda" (Rom.1,19.20).
Jumal läks veelgi kaugemale. Ta ilmutas end Isikus – Jeesuses, kes on "Tema aupaistus ning Ta olemuse kuju" (Heb.1,3). Jeesus võis õigusega öelda: "Kes mind on näinud, see on näinud Isa" (Joh.14,9). Nii et kui me tahame näha Jumalat, vaadakem Jeesusele!
Vaadates siis Jeesusele, mida me näeme? Ma tahan täna juhtida meie tähelepanu kolmele asjale:
1. JUMALA ARMASTUS EI VEA SIND IIAL ALT.
See ei valmista sulle iial pettumust. Me näeme seda väga hästi Jeesuse elust ja teenistusest. Kui inimesed tulid Tema juurde oma küsimustega, andis Ta neile alati vastuse. Kui nad tulid oma probleemidega, oli Tal alati valmis lahendus. Ma ei tea ühtegi juhtu, kus Jeesus oleks öelnud inimesele, kes tuli Tema juurde oma tõelise vajadusega: "Vabandust, ma ei saa sind aidata! Katsu ise hakkama saada!" Polnud oluline, kas inimene tuli Ta juurde teoloogiliste küsimuste või igatsusega vabaneda füüsilisest haigusest või tiriti ta Tema ette, tabatuna ebamoraalselt teolt – Jeesus ei vedanud kedagi alt; Ta ei valmistanud iial kellelegi pettumust! Alati Ta aitas.
Meile siiski võib tunduda, et vahel Ta ei aita. Me palume Jumalat, et Ta võtaks meilt ära meie haiguse ja valu ning lahendaks kõik probleemid (meie soovi kohaselt), kuid midagi ei paista juhtuvat. Ja meile jääb tunne, et Jumal on meist kaugel ega kuule meie palveid.
Kuid asi pole sugugi nii. Me oleme ekslikult arvanud, et meie oma väikese eluga oleme universumi keskpunkt ja kõik keerleb – kõik peab keerlema – selle ümber, mida meie hetkel tahame. Ja nii, kui Jumal hoolitseb minu tervise eest, kui Ta hoolitseb minu perekonna eest, kui Ta hoolitseb minu finantside eest – kui Jumal lahendab kõik minu probleemid juba nende eos, SIIS Jumal ei vea mind alt. Aga kui Jumal ei hoolitse selliselt minu eest, siis on Ta valmistanud mulle pettumuse! Me ei adu, et mitte meie hetke heaolu, vaid Jumala plaan on see, mis on kõige olulisem. Jumalal on plaan – ka sinu ja minu elu jaoks – laseme sellel teostuda!
Asjade arenedes Jumala plaani kohaselt ei saa me alati seda, mida tahame, mis on meie arvates hetkel parim – hoolimata sellest, et oleme selle pärast palavalt palvetanud. Me peame mõistma, et kui me kukume katki oma käeluu või auto satub avariisse, ei ole Jumal meid veel maha jätnud ega alt vedanud. Ka selliste asjade läbi võib Jumal teostada oma plaani, kui me vaid Teda usaldame. Me peaksime kõik pähe õppima ja hästi meelde jätma Rom.8:28, kus Paulus kirjutab: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, KÕIK ühtlasi heaks tuleb!" Paulus ei ütle, et kõik meie läbielud on meeldivad ja head – Jumal pole seda iial tõotanud. Jumal pole lubanud hoida meid igast hädast, kuid Ta on lubanud hoida meid meie hädade sees.
23. psalmi kohaselt tuleb Jumala lastel kõndida "surmavarju orus." Ja Jumal ei lohuta meid isegi mitte sellega, et Ta tõmbab meid sealt välja, vaid kuidas Ta meid julgustab? Tõotusega olla seal meiega. Taavet ütleb – Ps.23,4: "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind!" Jeesus tõesti tuli taevast maha siia "surmavarju orgu," et olla "Jumal meiega" (Mat.1,23).
Ja kuidas algab järgmine salm selles kuulsas "karjaselaulus"? Ps.23,5: "Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all." Kas oleme mõelnud, mida see tähendab? See ei tähenda: "Ma võtan sult ära ehk hävitan su vastased." See ei tähenda ka: "Ma garanteerin sulle võidu su vaenlaste üle!" See tähendab hoopis: "Sinu elu võitluste ja valu, hädade ja murede keskel, tööde ja koormate puhul, mis tunduvad liiga rasked kanda, on alati üks laud, kuhu Jumala lapsed võivad tulla ja saada jõudu elukoorma kandmiseks. "Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all."
Üks naine jutustab, kuidas tema mees suri ootamatult 39 aasta vanuses südameinfarkti tagajärjel. 37-aastane ema jäi lesena kolme alaealise lapsega selle elu koormaid kandma. Kaotus oli rängem, kui talle tundus, et ta suudab kanda. Nimekristlasena mõtles ta, et Jumal ja kõik teised on ta hüljanud ning et elu ei ole enam elamist väärt. Siiski võitles ta edasi, hakates tasapisi tundma, kuidas Jumal aitas. Mitte et Ta oleks vabastanud ta raskustest. Mässavate teismelistega polnud kerge toime tulla, samuti ots-otsaga toimetulekuga. Tal tuli töötada päeval ja ööl ning olla nii ema kui isa eest. Kuid see ahastus viis ta Jumala südame juurde ning sealt leidis ta troosti ja jõudu. Jumal kattis talle laua! Tal õnnestus juhtida ka oma lapsed Jumala juurde ning tagasi vaadates leidis ta, et kõige selle läbi – läbi pisarata, raskuste ja valu – oli Jumal ta päästnud, ja tagatipuks ka veel tema lapsed! Jumala armastus ei olnud vedanud teda alt!
Jumal ei valmista meilegi iial pettumust. Hoolimata sellest, kui raske ka on meie koorem, Jumal ei vea meid iial alt! Kuid ärge nüüd ehmatage, kui kuulete minu teist väidet Jumala armastuse kohta:
2. JUMALA ARMASTUS EI JÄTA IIAL KARISTAMATA MEIE PATTU.
Jeesuse kaudu näitas Jumal, et ehkki Ta sind armastab, ei vaata Ta üle sinu üleastumistest. Oma innukuses rääkida Jumalast, kes ei vea meid iial alt, unustame me sageli rääkida Jumalast, kes ei jäta karistamata meie pattu. Olles püha ja õiglane – ehkki armastav –, et saa Jumal sind lihtsalt vabastada karistusest. Ta peab karistama pattu.
Kristlased ei pea enam kõnesid stiilis: "Patused vihase Jumala käes," kujutades elavalt põrgupiinu, mis neile nende pattude eest osaks saavad. Ja õigesti teevad, sest selline keskaegne pilt esitab vääralt armastavat Jumalat. Kuid me ei tohi kalduda ka teise äärmusse, kuulutades, et Jumal andestab meile rõõmuga kõik, sest Tema armastavas loomuses on andestada. Niisiis, ükskõik, kuidas me elame, ükskõik, kui tihti, rängalt või palju me patustame, armastav Jumal patsutab ikka meie õlale või silitab meie pead, öeldes: "Pole viga! Ma mõistan! Sa ei pea muretsema oma tegude tagajärgede pärast! Küll mina kõik klaarin!" Selliselt on mõned kujutanud Jumalat hellitava vanaisana. Kuid Jumal ei ole hellitav vanaisa; Ta on küll armastav, kuid ka õiglane ja range Isa! Olles meie Isa, karistab Ta vajadusel meid. Ta peab karistama pattu. Ja kui Jumal kahetseva ja meeltparandava patuse karistusest vabastab, siis kannab selle karistuse keegi teine – Jeesus Kristus kui meie Päästja.
Jah, just Jeesuse kaudu näitas Jumal kõige selgemalt, et oma armastuses ei jäta Ta iial patust karistamata! See on Tema arm, kui me pääseme lõplikust karistusest – teisest surmast –, sest Jeesus on maitsnud seda meie eest. Kuid see ei tähenda, et selles elus ei saaks meie patt meid kätte ega ülekohtuteole ei järgneks karistust. "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata," hoiatab Paulus, "sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!" (Gal.6,7).
Ja olemegi jõudnud kolmanda asjani, mida me peame teadma Jumala armastuse kohta. See on:
3. JUMALA ARMASTUS EI LÕPE IIAL.
Ka seda õpime me kõige paremini Jeesuse kaudu. Ta armastas inimesi hoolimata sellest, et nad Teda vastu ei armastanud. Ta armastas neid surmani. Me loeme ju igal osasaamisel Johannese 13. peatükist: "Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni" (Joh.13,1). Ta armastas neid ka veel siis, kui nad naelutasid Ta ristile, ja palvetas nende eest, anudes neile Isalt andestust. Jumala armastus ei lõpe iial.
Kui Jeesuselt küsiti, miks Ta veedab nii palju aega patustega, jutustas Ta vastuseks kolm lugu, mis leiduvad Luuka evangeeliumi 15. peatükis. Me teame neid hästi. Kõigepealt rääkis ta loo naisest, kes oli kaotanud mündi ning kes otsis seda hoolega, kuni leidis selle. Jeesus ütles, et samamoodi otsib Jumal kadunud inimesi, sest nad on Talle kallid. Seejärel rääkis Ta loo karjasest, kes avastas, et üks ta lammas on kadunud, ning läks seda otsima, kuni leidis ja tõi selle koju. Jumal on nagu see karjane, ütles Jeesus. Ja lõpuks rääkis ta loo isast, kes ootas oma kadunud poega koju. Ta vaatas igatsusega välja aknast sinna poole, kuhu poeg oli läinud ning ootas ja lootis, et ta tuleb ükskord tagasi. Ühel päeval märkabki ta kauguses inimkuju. Vaadates hoolega, tundub talle, et see on ta poja moodi; siis märkab ta, et see kõnnib ta poja moodi. "See on minu poeg! Ta on tulnud tagasi! Tehkem suure peo ja olgem rõõmsad!" hüüab ta oma sulastele.
Selline on Jumal. Ta ei lakka iial armastamast inimest. On see siis kogemata eksinud või oma valikul ära läinud, Jumal armastab teda alati ning teeb kõik võimaliku tema päästmiseks.
Üks ameeriklane kaotas II Maailmasõjas oma kaks poega. Ta oli vaimse murdumise äärel ja arst soovitas talle pikka puhkust mererannas. Seda ta ka tegi. Seal sõbrunes ta ühe väikese poisiga, kellega käis tihti pikkadel jalutuskäikudel. Ühel õhtul jalutasid nad jälle koos ja vaatasid päikeseloojangut ning kuulasid lainte laulu. Poisi tähelepanu püüdsid väikesed lipud mõnede rannamajade akendes. Igale lipule oli kinnitatud üks, mõnele ka mitu tähte. Poiss küsis, mida need tähendavad? Mees seletas, et iga selline kodu on saatnud tähtede arvu poegi sõtta. "Aga miks on mõned tähed hõbedased, teised kuldsed?" küsis poiss. Mees seletas: "Hõbedane täht tähendab, et poeg on tulnud eluga tagasi, kuldne aga, et poeg on surnud lahingus.
Poiss jäi mõttesse. Löönud pilgu tumenevasse õhtutaevasse, märkas poiss esimest süttinud tähte ning ütles: "Vaata, seal Jumala taevas on üks täht – ja see täht on kuldne! Kas see tähendab, et Jumal saatis oma Poja sõtta?"
See sõna võttis mehe hetkeks hingetuks. Lõpuks end kogudes, ütles ta: "Jah, poeg. See tähendab, et Jumal saatis oma Poja sõtta – suurimasse sõtta, mida on eales peetud. Ja see täht on kuldne sellepärast, et Jumala Poeg suri selles sõjas!"
"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16). See Jumala armastus ei lõpe iial!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv