Kui sa teaksid...
10.12.2005 - (1657)

Sissejuhatuseks loeme ühe Jeesuse tuntumaist tähendamissõnadest, kindlasti on see ka meile hästi tuntud – Luk.15,11-24: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.
Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Tegelikult see lugu jätkub – ja üsna kurvalt. Kuid peatugem täna selle esimese osa juures, mis lõppes õnnelikult. Oh, et ka tänapäeva kadunud poegade ja tütarde kurvad lood lõpeksid siiski õnnelikult!
Tähendamissõnas kujutatud pojal ei olnud halb põli – tal lihtsalt ei saanud olla halb põli, kuna tal oli nii hea isa. Isa oli rohkem kui hea, võib-olla koguni liiga hea. Aga poeg ei olnud sellegipoolest rahul. Millega need lapsed üldse rahul on, küsivad paljud vanemad. Vanemad teevad armastusest nende vastu kõik parima, kuid sageli lapsed seda ei mõista. Neile tundub, et vanemad piiravad neid liiga palju ja tahavad aina juhtida nende elu. Mitte kõikides perekondades pole see nii, kuid kindlasti on see paljude perede probleem.
Võib-olla tundis tähendamissõnas kujutatud poeg end kodus üsnagi hästi, kuid ta tahtis saada midagi veel paremat, ta ihkas täit vabadust – ja, võttes kuulda sõprade nõuannet, lahkus kodust.
Esialgu ei olnud ta elul vigagi – vähemalt tema arvates. Ta oli rahul, võib-olla isegi õnnelik. Kuid selles vabaduse tuules tiibu lehvitades lõppes Isa poolt kaasa antud vara. Ja nii imelik kui see ka oli – ühes sellega kadusid ka sõbrad! Kas nad olidki tema sõbrad? Ilmselt armastasid nad teda tema raha pärast! Aga see sai otsa, kui seda aina kulus ja kusagilt juurde ei tulnud. Paljud ei suuda mõista, et normaalseks eluks peab raha pidevalt vähemalt sama palju juurde tulema, kui seda välja läheb. Mõni ei õpi seda elu lõpuni – ja ei saa ka nautida õnnelikku elu!
Meie tähendamissõna noormees alustas suurte lootustega – enda arvates oli ta teinud targa otsuse – kuid sattus hätta, tõeliselt suurde hätta. Ta otsis õnne, rahuldust, rahu, kuid mis ta leidis? Oodatud õnneliku elu asemel elas ta õnnetut elu.
Palju on Jumalal neid kadunud poegi ja tütreid. Enamus sünnivad siia maailma kadunutena, paljud lähevad ise ära – lähemale, kaugemale. Meie hulgast on mitmed lahkunud oma teed. Meiegi ei ole väljaspool ohtu. Ja kõik need ärakadunud pojad otsivad rahuldust ja rahu.
Jeesus ütleb neile täna – Luk.19,42: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest." Inimesed ei mõista, mida nad tõeliselt vajavad. Nad võivad olla endast heal arvamusel, nad võivad olla endaga rahul, nad võivad isegi... Mida tegi see rahvas, kelle kohta Jeesus nii ütles? Kiitsid ja ülistasid Jumalat!
Inimene võib isegi kiita ja ülistada Jumalat – ja olla eksinud ning mitte teada, mis tema rahule tarvis läheb! Jumal ütles oma rahva kohta prohvet Jesaja läbi – Jes.29,13: "See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult õpitud inimeste käsk."
See kurvastab Jumalat. See tegi Jeesuse nii kurvaks, et Ta nuttis! Jah, nuttes ütles ta end ümbritsevale rahvale, kes Jumalat kiitis ja ülistas: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb!"
Võib-olla nutab Jeesus ka meie pärast, kuid kindlasti nende pärast, kes on Jumala kogudusest veel eemal ja viivitavad. Nad on rahul oma olukorraga, nad on muretud; kas nad tõesti ootavad täielikku laostumist, ummikusse jõudmist, mis juhtus kadunud pojaga?
Mõned neist külastavad aeg-ajalt vaimulikke koosolekuid, kiidavad koos meiega Jumalat – ja Jeesus vaatab neile pisarsilmil: miks te küll ei pöördu ega tule Isa juurde, kes teid ootab?
Nemad aga vaatavad oma sõpradele, töökaaslastele ja kodustele ning kardavad, mida need küll mõtlevad või ütlevad, kui ma midagi ette võtaksin. Arvestatakse patuste inimeste arvamusega, kuid selle Ühe arvamust, kes patu ja patuste üle kohtu mõistab, ei küsita. Usutakse enda kahtlusi, teiste inimeste arvamusi, aga mitte Pühakirja!
Kuidas tahaksin neile hüüda koos Paulusega – Rom.10,11: "Ükski, kes Temasse usub, ei jää häbisse!" Tavaliselt isegi mitte maailma ees! Kuid mis loeb maailm!? Siin on kaalul minu hing; tuleb tegutseda, enne kui on hilja!
Aga nemad vaatavad teistele inimestele, kes ka peaksid hakkama minema isakodu poole ja rahustavad end – kui nemad ei kiirusta, miks peaksin siis kiirustama mina!
Vaadatakse plekkidele teiste inimeste vaimulikel rõivastel – võib-olla mõne koguduseliikmegi rõival – need näivad tohutult suurte ja mustadena, varjutades tema enda plekid, mis näivad üsna tühistena – ja rahustatakse endid. Jah, inimene peab ennast rahustama, kui teda ei rahustata kõrgemalt poolt, sest tal on südametunnistus. See ei ole inimesest endast, see on Jumalast! See on Jumala vaikne hääl inimsüdames. See on Jumala and kõigile. Inimene võib sündida pimedana või kurdina, kuid mitte ilma südametunnistuseta. Ja see nõuab rahu. Inimene aga leiab juba, kuidas seda rahustada. Ja nii vaikib nii mõnegi südames see vaikne hääl hoopiski!
Jeesus aga ütleb: "Kui sina teaksid..., mis sinu rahule tarvis läheb!"
Armsad sõbrad, kas meie südames on rahu? Kui ei, siis tähendab see seda, et ka meie oleme Isast eemale läinud! Kodus on rahu; kodus on rõõm. Võõrsil on rahutus! Aga kas me teame, mis meie rahuks tarvis läheb? Kui palju me sellele mõtleme? Või peaksime ütlema: kui vähe me sellele mõtleme; kuidas me need mõtted endast hoopis eemale peletame? Kuidas me püüame ise end rahustada?
Aga me ei saa rahu, sest meid kummitab küsimus: Mida arvab Jumal meie senisest olukorrast? On Tema sellega rahul? Olgu me millised tahes – Jumalal on valmis arstim igale meie hädale; kui me vaid tuleksime Tema juurde ja laseksime Tal meid ravida!
Eriti valus on mõelda meie armsate sõprade peale, kelledest mõned on meie oma lapsed, kes teavad hästi koduteed, kuid ei suuda saada paremaid mõtteid. Nad püüavad endid vabandada, rahustada n.ö. võõral maal. Mõned neist istuvad ikka veel seakarjas kivi otsas ega tea, mis nende rahuks tarvis läheb.
Kuidas neid aidata? Meie ise ei ole võimelised nende mõtteid juhtima – kui head soovid meil ka oleksid! Kuid mõtleme nelipühi peale: Püha Vaim andis jüngritel rääkida teistes keeltes – igale kohalviibijale tema oma keeles. Võib-olla räägime me seni vales keeles, et meid ei mõisteta! Kuidas me vajame Püha Vaimu juhtimist! Me peame esmalt ise leidma kindla paiga Isakodus – et me oleksime võimelised teisi sinna kutsuma. Mõelge kadunud poja venna peale – temast küll ei olnud kutsujat, sest ta ei armastanud oma venda!
Kuid võib olla veel teinegi põhjus. Pühakiri ütleb – Gal.6,7: "Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!" Mida me oleme külvanud? Ja kas me üldse oleme midagi külvanud; võib-olla ootame me lõikust, ise pole aga midagi külvanud, või oleme külvanud kasinasti? Paulus kirjutab – 2.Kor.9,6: "Aga pange tähele: kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti." See on lihtne ja kindel nagu üks kord üks!
Nii et, rohkem tuleks külvata, ja alati mõelda, mida me külvame!
Siiski, nii mõnelgi juhul on külvatud ja hästi ning rohkesti külvatud – ja Jumal ootab vilja. Jumal, Isa ootab eksijat koju. Inimene aga ei hakka minema enne, kui ta saab paremad mõtted, kui ta mõistab, mis tema rahuks tarvis läheb, kui ta usub, et Jumalal on temaga "rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda [talle] tulevikku ja lootust!" (Jer.29,11). Tuleks see päev ja tund juba kiiremini! Kogu taevas ootab ja loodab!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv