Vaimu vili – armastus
11.01.2014 - (1371)

Galaatlastele kirjutatud epistli 5. peatüki salmides 19-21 reastab Paulus selles maailmas levinud pahed, nimetades neid "liha tegudeks". "Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki." Seejärel, kontrastina, reastab ta järgmistes salmides (salmid 22 ja 23) voorused, mis kujunevad inimeses Püha Vaimu töö tulemusena. Neid nimetab ta Vaimu viljaks. "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus," – lisades, et "selliste vastu ei ole käsk" ehk need voorused on kooskõlas Jumala käsuga, Jumala tahtega.
Ma mõtlen, et meil oleks mõistlik uurida lähemalt neid Jumalale meelepäraseid voorusi, mida Piibel nimetab "Vaimu viljaks." Manitseb ju ka Paulus, et "ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine" (Rom.12,2).
Uurime täna armastust kui Pauluse poolt kõige esimesena nimetatud voorust. Ma usun, et ta ei sea seda juhuslikult esikohale. Ka Jeesus tõstis esile just seda voorust, öeldes – Joh.13,35: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Kõik, kes teavad, et me oleme kristlased, peaksid nägema meie elus kristlikku armastust, s.t. sellist armastust, mis ilmnes Kristuse elus ja töös.
1. VAJADUS ARMASTUSE JÄRELE.
Me elame maailmas, mis meeleheitlikult vajab armastust. Ehkki armastusest räägitakse ja kirjutatakse palju, on seda meie ümber kahjuks nii vähe. Aga võib-olla just selle ülistamine räägib kõige ilmekamalt selle defitsiidist ja meie igatsusest selle järele. Miks siis on seda nii vähe?
Peapõhjus, muidugi, on mäss Jumala vastu, kes on armastus (1.Joh.4,8) – Jumala väljajätmine inimeste elust. Ilma Jumalata on hägustunud ka armastuse mõiste. Suure osa inimeste jaoks võrdub armastus seksiga. "Make love" (armastust tegema), ütleb inglise keelt kõnelev inimene. Eestlane ütleb: "armatsema." Kuid kahjuks armatsevad paljud hetkekski armastusele mõtlemata või armastust tundmata. Nad lihtsalt rahuldavad oma seksuaaltungi. Ja vahel kasutavad nad selleks isegi vägivalda, mis kohe kuidagi ei käi kokku armastusega.
Kui voodiarmastusega püütakse kõige sagedamini rahuldada iseennast, siis ka teiste inimeste vajaduste rahuldamist ei saa alati võrdsustada armastusega. Paljud lapsevanemad rahuldavad kõik oma lapse soovid ja puistavad nad üle kallite asjadega, pidades seda armastuseks. Kui nad näiteks ostavad alaealisele pojale auto, või annavad juhilubadeta tütrele kasutada oma auto, kas see on õige arusaamine lapse armastamisest? Võib-olla mõeldaks selle üle järele alles siis, kui laps on sooritanud raske avarii või saanud surma või põhjustanud kellegi teise surma? Asjade andmine, teiste vajaduste rahuldamine võib käia armastuse juurde, kuid armastus emotsiooni ja põhimõttena – inimestevahelise täiusliku sidemena (Kol.3,14) – on midagi palju enamat.
Ka sallimine ei ole veel armastus. Jah, "armastus sallib kõik, teatab 1.Kor.13;7, kuid kas ikka absoluutselt kõik? Armastus sallib seda, et teine inimene on minust erineva näoga ja teoga, erineva iseloomuga. Armastus sallib inimesi. Kuid kindlasti ei peaks armastus sallima kurja, ülekohut, pattu. Kui meie lapsed käivad hukatuse teed, ei peaks me armastusest nende vastu seda sallima, vaid tegema kõik meist sõltuva, et neid sealt ära kutsuda Jumala juurde. See on armastus – mitte kõige sallimine!
Armastuse mõistet hägustab veelgi selle sõna kasutamine nii paljude erinevate asjade kohta. Isegi inimeste kohta kasutatuna ei tähenda sõna "armastus" alati üht ja sama asja. Vaenlase armastamine (Mat.5,44) ei tähenda kindlasti mitte sama, mis sõbra, isa, ema, venna või õe armastamine. Need omakorda ei tähenda sama, mis abikaasa või armsama armastamine. Aga Jumala armastamine? Mängus on mitte ainult erineval määral tundeid, vaid lausa erinevad tunded. Aga põhimõte on ühine – soovida teisele parimat ja püüda teha talle head.
Kuid me räägime mitte ainult ligimesearmastusest. Kes armastab päikest ja tuuli; kes linde ja lilli; kes muusikat, kes luulet, kes kunsti. Kes armastab head toitu, kes armastab lõbutsemist. Mõned armastavad isegi tööd rügada! Keegi on öelnud, et "armastus on ületöötatud sõna alarakendatud emotsiooni kohta." See on tõsi. Me kasutame seda kogu aeg, mõeldes väga vähe selle tähendusele ja kaasamata sellega oma emotsioone. Pole ime, et me lõpuks enam ei teagi, mis see armastus üldse on.
Jah, tõelist armastust on siin ilmas nii vähe. Kuid me ei saa ka öelda, et see oleks päris kadunud. Mõelge kas või ema tundeid oma lapse vastu. Ja siin on kindlasti mängus enam kui tunne. Ta on valmis oma lapse eest ka surema! Kuid samal ajal on nii palju lapsi, kes ei tea emaarmastusest tuhkagi! Isaarmastusest rääkimata! Pole ime, et seal ei tunta ka vennaarmastust!
Ja mitte ainult lapsed vajavad armastust, et neist kasvaksid ühiskonna vastutustundlikud liikmed. Hiljuti lugesin ma ühest new age'i liikmest, kes tunnistas, et saab oma kristallkuulist nii palju armastust, et ei raatsi seda öösekski kõrvale panna, vaid magab ühe sellega! Mõelge – inimene tunneb nii suurt nälga armastuse järele, et magab ühes kiviga, lootes sellest saada armastust! Isegi kõrges eas inimesed vajavad ikka veel kedagi, kes armastuses hoolitseks nende eest 24 tundi ööpäevas. Kõik vajavad armastust – aga sageli see puudub. Isegi sõprade vahel – jah, isegi Jumala laste vahel kipub seda olema liiga vähe, ega muidu oleks Jeesus öelnud – Joh.13,34: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
2. ARMASTUSE TÄIUSLIK EESKUJU.
Jeesus kutsub meid armastama üksteist NII, nagu Tema meid on armastanud. Kuidas on Ta meid armastanud. Kogu südamest, andes isegi oma elu meie eest! Seepärast on Jeesus meie ülim armastuse eeskuju. Me võime lugeda ühe näite selle armastuse toimimisest Tema maise elu päevil.
Joh.8,1-5 võime lugeda: "Jeesus läks Õlimäele. Vara hommikul Ta tuli jälle pühakotta ja kõik rahvas tuli Tema juurde; ja Ta istus maha ja õpetas neid. Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid Temale: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"" Johannes lisab märkusena järgmises salmis, et "seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale."
Kujutage ette olukorda: Jeruusalemm on rahvast tulvil. On pühade aeg ning inimesed söövad ja joovad ning on rõõmsad. Sellises melus pole raske ahvatleda kedagi ebamoraalsele teole või tabada kedagi abielurikkumiselt. Just nii juhtuski ning kirjatundjad ja variserid kasutasid selle kohe ära Jeesuse kiusamiseks. Nad tirisid naise Jeesuse ette ja ütlesid: "Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"
Jeesus ei öelnud kohe midagi. Milline õppetund meile, kes me kipume sellises situatsioonis KOHE midagi ütlema! Aga Jeesus siiski TEGI midagi. Pühakiri teatab: "Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale" (Joh.8,6). Mida Ta kirjutas, pole öeldud – ja see polegi oluline. Oluline on, mida Ta sellega tegi: Ta andis süüdistajaile aega järelemõtlemiseks, kinkis neile võimaluse loobuda oma plaanist ja lasta kivid käest kukkuda. Kuid nad ei teinud seda.
Järgmised salmid teatavad: "Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: "Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!" Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järel, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis" (Joh.8,7-9).
See on üks neist kallihinnalistest hetkedest, mil patune seisab silmitsi oma Päästjaga. Kedagi pole segamas ega süüdistamas. Jeesus ei kiida heaks naise pattu, kuid Ta ei mõista sellepärast ka teda hukka. Ta mõistab hukka patu, kuid mitte patuse. Selle loo viimased salmid teatavad: "Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja Ta ütles naisele: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!" (Joh.8,10.11).
Meil on sellest loost palju õppida, asetades end ükskõik kelle kohale. Jah, kõik me sobime väga hästi ka selle naise kohale! Meie pattude loetelu võib tema omast erineda, kuid me oleme temaga ühes paadis, nagu öeldakse. Meiegi seisame Päästja ees oma pattude pärast hukkamõistetuna. Kuidas julgeme me siis veel variseride taoliselt näidata oma sõrmega kellelegi teisele? Ainus, kellel on õigus visata kivi, on Jeesus. Kuid Ta ei tee seda. Ta ütleb, et Ta ei ole tulnud hukka mõistma, vaid päästma (Joh.3,17). Ja see teadmine soojendab meie südant ning annab lootust.
3. MILLINE ON SIIS ARMASTUS KUI VAIMU VILI?
Kõigepealt: Armastus seab teiste vajadused enda omadest ettepoole. S.t. armastus on ohvrimeelne. Ära sa räägi inimestele, et Jeesus armastab neid, enne, kui ka sina oled valmis neid armastama. Me võime rääkida armastusest palju, kuid üksainus omakasupüüdmatu armastusetegu kaalub üles kõik meie ilusad sõnad.
Üks kristlane istus üksi oma soojas kodus ja oli valmis hakkama sööma, kui tema uksele koputati ja võõras palus, et kas ta võiks kasutada tema telefoni, sest ta auto oli läinud katki ja ta sooviks helistada oma sõpradele, et need talle appi tuleksid. Mees kutsus võõra sisse ja juhatas telefoni juurde, ise veidi kartes, et äkki on tegu kurjategijaga. Võõras aga ei saanud ühegi sõbraga ühendust, kõikjal oli peal automaatvastaja, ja nii küsis ta mehelt ta telefoninumbrit, et kui sõpradest keegi ta abipalvet kuuleb, saaks talle helistada. See aga tähendas, et ta soovis jääda sellesse kodusse kuni esimese telefonikõneni. Kristlane, ehkki veidi hirmunud, nõustus.
Telefonikõnet oodates küsis kristlane, kas võõras ei tahaks pisut keha kinnitada, ja viimane nõustus. Söögi ajal ja peale seda vestlesid nad tükk aega elust-olust ja oma tegemistest, ja muuseas tuli jutuks ka see, millises kirikus kristlane käib. Võõra sõnakasutusest oli näha, et ta polnud kristlane.
Viimaks helises telefon ja üks sõpradest lubas kohe mehele järele tulla. Mees tänas kristlast, öeldes: "Tore oli sind kohata. Sa olid tõesti minu vastu nii lahke ja toit oli hea. Mõnus oli juttu ajada. Ole sa tänatud!" Ja lahkus, aga katkine auto jäi teele.
Järgmisel päeval helistas mees kristlasele ja küsis: "On mu auto ikka alles? Ehk saaksid tal silma peal hoida, kuni ma saan tulla sellele järele?"
"Hea meelega!" vastas kristlane.
"Küll sa oled ikka tore mees," kiitis võõras, "sa oled kõige toredam mees, keda ma olen eales kohanud. Sa kutsusid mind enda juurde sisse, andsid mulle süüa, ajasid mõnusalt juttu. Ja nüüd valvad veel minu autot ka. Ma tahan tulla vaatama, mis kirik see on, mis sinust sellise mehe on teinud!"
Mida see kristlane siis õieti tegi? Ei midagi erilist. Ei midagi keerulist. Ei midagi üle jõu käivat. Ta lasi vaid kristlikul armastusel paista oma lihtsates tegudes. Aga just see on kõige efektiivsem vahend inimeste juhtimiseks Kristuse juurde.
Üks teine lugu räägib jutlustajast, kes sõitis bussis. Veidi hiljem sisenes bussi joodik ja, komberdanud tema juurde, istus ta kõrvale. Jutlustaja võttis kohe välja Piibli ja hakkas talle seda lugema. Seejärel ütles ta tõsiselt: "Kas sa tead, et sa lähed põrgusse?"
Joodik ehmatas ja vastas: "Oh, ei! Jälle istusin vale bussi peale!"
Ma arvan, et ka see jutlustaja oli "vale bussi peal." Me ei saa võita inimesi Kristusele neid põrguga ähvardades. Juhatame neid nägema Jumala armastust ja see võidab südameid. Aga selleks peab armastuse Jumal elama kõigepealt meie südames Püha Vaimu läbi ja see paistab välja Vaimu kauni viljana, mille esimeseks omaduseks on armastus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv