Tee Siionisse
11.03.2006 - (2005)

Ps.84,2-8: "Kui armsad on Sinu hooned, Jehoova Sebaot! Jehoova õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole! Lind on ju enesele aseme ja pääsuke enesele pesa leidnud, kuhu ta paneb oma pojad: Sinu altarid, Jehoova Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal! Õndsad on need, kes elavad Sinu kojas; nad kiidavad Sind alati! Sela. Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega! Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis!"
Me kõik soovime oma maise rännaku lõpul ilmuda Jumala ette Siioni mäele. Kuid me peame leppima sellega, et tee sinna mäele läheb läbi nutuoru; 23. laulus on seda nimetatud surmavarju oruks. Kas poleks tore, kui me oma ristirännakul ei peaks minema iial läbi oru – kui me võiksime reisida mööda tasast maad või rännata koguni pidevalt usukõrgustikel, kus paistab alati päike ka siis, kui allpool katavad taevast pilved, puhuvad tormituuled, sähvavad hirmutavad välgud ja sajab märga vihma.
Nii see kahjuks pole. Kuigi Jumal lubab meil meie teel Siionisse tõusta vahel ka kõrgustikele, tuleb meil siiski tulla sealt alla ja läbida ka oma elu madalaimad orud. Miks? Miks ei võiks me olla pidevalt Nebo mäe tipus, kust me näeme tõotatud maad? Miks peame me läbima madalaid orge?
Sellepärast, et orud on osa meie elust – meie teekonnast Siioni poole. Kui hästi ka mõne teekond peaks kulgema, jõuab ta ikkagi vahel mõnda orgu, kus on raske mõista, miks sellest tuleb läbi minna ja kas ma üldse suudan seda läbida.
Iiob paljastab elutõe, öeldes – Iob.14,1: "Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!" Ka usklikul inimesel, kes on teel Siionisse. Iiob oli ju väga usklik inimene. Aga ta tunnistab, et selline on juba kord elu selles patuses maailmas!
Psalm 84 räägib palveteekonnast Jumala linna. Iga juudi mees oli kohustatud kummardama templis vähemalt kolm korda aastas, kui vähegi võimalik (5.Ms.16,16). Paljude jaoks oli see aasta tähtsündmuseks – minna Jeruusalemma, näha selle kauneid hooneid, kuulda selle hääli ning minna templisse ja näha selle au. Paljud rändasid kaugelt ja talusid ränki raskusi, et jõuda armastatud linna. Et raske reisimise ajal mitte masenduda, laulsid nad laule nagu see siin, mis aitas hoida silme ees reisi eesmärgi aulisust.
See laul väljendab sügavat igatsust Jumala ligioleku järele – soovi elada Jumala koja õuedes. Paljude rändurite jaoks oli see otsekui kojutulek, kus nad kohtusid oma hajunud perekonna liikmetega, sugulaste ja sõpradega; kuid sündmuse kõrgpunktiks oli ikkagi võimalus viibida Jumala kojas, tänada, kiita, ülistada ja kummardada Teda.
Teekonnal Jeruusalemma, mida sümboliseeris Siioni mägi, tuli neil minna läbi Baca orust, mida on eesti keeles õigesti kutsutud Nutuoruks, sest seda see nimi tähendab. Selle nime algupära pole piibliuurijatele päris selge, kuid paljud arvavad, et tegu oli väga raskesti läbitava oruga, kus kasvas palju kibuvitsu ja ohakaid, mis valmistasid torkavat valu ning põhjustasid haavu ja pisaraid. Siis arvatakse veel, et see org on saanud oma nime palsamipuust, mis kasvab kuivas kohas – ja seega oli tegu karmi ning kuiva paigaga, mis pani proovile palverändurite kannatuse, kes läksid kohtuma oma Jumalaga. Palsamipuu eritab teatud aegadel oma mahla ja näib nutvat ning selliselt meenutas rändureile pisaraid, mida nad ise valasid teel Siionisse.
Meiegi oleme teel Siioni mäele, taevasesse Jeruusalemma – ja see psalm õpetab meile, kuidas me peaksime läbima oma Nutuoru, et jõuda igatsetud eesmärgile.
Kõigepealt on hea alati meeles pidada, et palverändur vaid läbib Nutuoru. Kui meil tuleb oma vaimulikul teekonnal aeg-ajalt rännata läbi kuiva, karmi paiga, siis teadkem, et me ei jää sinna, see pole meie kodu. Saatan on varas, ja üks asi, mida ta armastab usklikelt varastada, on nende lootus. Üks tema suurimaist valedest on: "Olukord ei lähe paremaks," või "Ta ei pääse" või "Nii jääb see alati." Selliselt varastab ta lootuse.
Ruti raamatus kirjeldatud Noomi pidi seda tundma peale oma mehe ja kahe poja surma. Rut.1,20 on kirjas tema sõnad: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!" Tema nimi Noomi tähendab meeldivust, kuid nüüd on ta kaotanud lootuse ja palub end kutsuda Maraks, mis tähendab kibedust.
Kuulake, mida on öelda Iiobil – Iob.6,8-11: "Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin! Otsustaks ometi Jumal mind pihustada, tõmbaks oma käe tagasi ja lõikaks katki mu elulõnga, siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, et ma ei ole salanud Püha sõnu! Mis oleks mu tugevus, et jõuaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?"
Saatan püüab kindlasti varastada ka meilt lootuse ja rõõmu, et me muutuksime kibestunuks ega jätkaks teekonda. Mõned inimesed on lausa kroonilised kaebajad; nad ajavad oma juured Nutuorgu ega kavatsegi edasi liikuda, toitudes enesehaletsusest. Pole ime, et Jeesus küsis ühelt kolmkümmend kaheksa aastat viletsuses vaevelnud mehelt – Joh.5,5: "Kas sa tahad terveks saada?" Paljud seavad end üsna mugavalt sisse Nutuorus.
Pidagem siis meeles, et me oleme siin rändurid ja Nutuorg ei ole meie päriskodu. Jumal on valmistanud meile midagi hoopis paremat, Nutuorg on mõeldud vaid läbiminekuks! Kui me jätkame oma usurännakut, möödub Nutuoru valu. 2.Kor.4,17.18 kirjutab Paulus julgustavalt: "Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed." Kristlane oma üürikesel usurännakul läbi Nutuoru peaks mõtlema Jumala templi aule ning õnnele ja rõõmule, mis teda seal ootab.
Ja kindlasti ei läbi me kogu oma palverännaku Nutuorus. Jumal tõstab meid aeg-ajalt usukõrgustikele ja mägedele, kust tuleb meile abi. Pidagem siis meeles neid hetki, mis me veetsime ülalpool tormipilvi Jumala läheduse päikesepaistes. Pidagem meeles Tema kohalolu, Tema juhtimist, Tema väge ja Tema tõotusi, milledest üks kauneim kõlab – Ps.23,4: "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind!"
Teiseks tasub meeles pidada, et ka Nutuorus võib leida kosutust! Psalmist ütleb usurändurite kohta, et "Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks."
Ameerika asustamisel rändasid paljud üle Nebraska avaruste, otsides paremat kohta. Nebraskas oli küll viljakas must muld, kuid nad ei leidnud kusagilt vett. Ja nii nad mõtlesid, et see maa ei kõlba millekski. Üks kirjanik nimetas seda koguni "Suureks Ameerika Kõrbeks." Mõned isegi surid seal janusse. Nüüd kutsutakse seda piirkonda Ameerika Viljaaidaks! Seal kasvatatakse enam nisu ja maisi kui üheski teises osariigis. Mis juhtus? Mida olulist ei suutnud need varased rändurid märgata või teha? Nad ei teadnud, et Nebraska osariigi all on maa-alune järv, suurusega 2/3 osariigi territooriumist! Keegi otsustas kaevata sügavalt, väga sügavalt, kuni leidis vajaliku vee, et muuta "Suure Ameerika Kõrbe" Ameerika Viljaaidaks! "Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks."
Mõnikord, läbi Nutuoru rännates, tuleb meil vaid kaevata sügavalt, et leida kosutust edasiseks teekonnaks. Kõigepealt tuleb meil kaevata välja Jumala Sõna tõotused. Pühakirjas on lohutuse ja värskenduse allikas, kuid tavaliselt ei võta me aega, et kaevata piisavalt sügavalt. Keegi on öelnud, et Piibli uurimine on nagu maa kaevamine. Kartulid saad sa kätte kerge vaevaga otse pinna alt, aga et leida kalliskive, tuleb kaevata sügavalt! Sügavalt kaevates leiad sa tõotusi, mis julgustavad, parandavad ja lohutavad sind palverännakul läbi Nutuoru.
Meil tuleb kaevata sügavalt ka palves, et jõuda Jumala juurde. On tore olla templis, kummardamas ja ülistamas Jumalat, on tore rõõmustada Jehoova õuedel. Kuid Jumal käib koos oma rahvaga ka Nutuorus. Ta soovib vaid, et me Teda otsiksime – otsiksime kõigest oma südamest. Moosese läbi on öeldud – 5.Ms.4,29: "Siis te otsite sealt Jehoovat, oma Jumalat, ja sa leiad Ta, kui sa Teda otsid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest." Jeremija kordab sama mõtet – Jer.29,13: "Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!"
Just Nutuoru raskused on need, mis on pannud paljusid inimesi otsima Jumalat kõigest südamest, mis on toonud endaga kaasa nende elu täieliku muutuse ja mõistmise, et Jumala armust saab neile küll! Kui sa kannatad, kaeva sügavalt; kui oled hädas, kaeva sügavalt; kui jõud on nõrkemas, kaeva sügavalt. Jumal annab sulle seda, mida sa vajad.
2. Kuningate raamatu 3. ptk-s on huvitav lugu sellest, kuidas Juuda ja Iisraeli ühendatud sõjavägi läks välja Moabi kuninga vastu. Kuid Eedomi kõrbes polnud veetilkagi ja pärast 7-päevast marssi oldi kaotamas lootust. Siis aga andis prohvet Eliisa nõu kaevata kõrbesse palju auke. See võis näida kummalise nõuandena, kuid kui nad olid seda teinud, täitis Jumal järgmiseks hommikuks kõik augud veega! Loo teeb veelgi ilmekamaks see, et nad olid seal oma enda süü läbi. Kuid Jumal ei hüljanud Joosafatti ja koos temaga päästis Ta ka taganenud Iisraeli kuninga Joorami ja tema sõjaväe. Jumal on halastaja ja armuline, ainult kaeva sügavalt!
Ja kolmandaks õpime me, et Nutuorgu läbides kasvavad palverändurid tugevamaks! Laulja ütleb, et "nad saavad rammule rammu lisaks!" Kuigi meile need orud ei meeldi, saame just neis orgudes kasutada oma usku, mille läbi see kasvab tugevamaks. Tänu sellele võime me minna võidult võidule, väest väesse. Iga võidetud raskus tähendab suuremat jõudu järgmise raskuse võitmiseks, kuni viimaks on kõrvaldatud kõik tõkked ja me "ilmume Jumala ette Siionis!" Jesaja kirjutab, et "kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi" (Jes.40,31).
Kui siit Nutuorust läbi minnes on meil alati meeles pühad teekonnad, siis jõuame me kindlasti oma igatsetud sihtpunkti, millest kirjutab Jesaja – Jes.65,19: "Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält!" Sellest kirjutab ka Johannes – Ilm.21,4: "Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Teekonna edukalt läbinuile antakse "laubaehe tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu asemele" (Jes.61,3).
Ärme siis nõrkeme oma usurännakul läbi Nutuoru; mõelgem oma pühale teekonnale, mõelgem rõõmule, mis ootab ees meid ja Jeesust, kes on maksnud meie päästmiseks nii kõrge hinna!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv