Ülestunnistamise seadus
11.04.2015 - (1290)

Evangeeliumide kõige populaarsem tähendamissõna räägib surematu loo noorest mehest, kes naases isa juurde pärast valulikke patukogemusi.
"Tähendamissõnas kadunud pojast näidatakse, kuidas Issand kohtleb neid, kes on kunagi tundnud Isa armastust, aga on lubanud kiusajal end vangina ära viia." — COL 198.
Pühakirjast loeme — Luk.15,11-24: "Veel ütles Ta: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema."
Miks lahkus noormees kodust? COL 204: "Oma rahutus nooruses nägi kadunud poeg oma isas karmi ja tõsist meest. Nii näevad Saatana poolt petetud inimesed Jumalat kalgi ning nõudlikuna. Nad peavad Teda hukkamõistmise võimalust ootavaks ja tahtmatuks võtta vastu patustajat seni, kuni on seaduslik vabandus teda mitte aidata. Tema seadust peavad nad inimese õnne piirajaks, koormavaks ikkeks, millest neil on hea meel pääseda. Aga sellele, kelle silmad on avanud Kristuse armastus, on Jumal täis kaastunnet. Ta pole türanlik, karm olend, vaid Isa, kes igatseb oma kahetsevat poega emmata. Patustaja hüüab koos lauljaga: "Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes Teda kardavad!" (Ps.103,13).
Tähendamissõnas pole pilget ega hukkamõistu kadunud poja halbade tegude kohta. Poeg tunneb, et minevik on andeks antud ja unustatud, kustutatud igaveseks. Ja nõnda ütleb Jumal patustajale: "Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.""
See tähendab, et kristlane ei peaks oma mineviku pattudest avalikult rääkima: "Enne pöördumist tehtud patud," kirjutas reverend Gofforth, "on kaetud Kristuse verega ja neid ei peaks avalikult üles tunnistama. Kuid suur valgus paistab, kui kristlased — evangelistid ning mittevaimulikud — alandlikkuse ja siira südamevalu vaimus soostuvad avalikult tunnistama eksimusi, mis nende kristlikku elu paralüseerivad." — Rev. Gofforth, Par son Esprit (By His Spirit), pp, 15-17.
Kuna noormees ei mõistnud oma isa õigesti, soovis ta isa mõju ja juhtimise alt vabaneda. Nii läks ta oma teed, nõudes kaasa osa isa varandusest, mis alles peale isa surma oleks kuulunud talle. See tegu kõneles tema soovist, et isa oleks surnud!
Saavutanud igatsetud vabaduse ja iseseisvuse, elas ta enda arvates õnnelikku elu, kuid Pühakiri ütleb selle elu kohta lühidalt: "ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu." Imelik see on, aga nii mõnigi peab pillavat, kõlvatut elu õnnelikuks eluks! Aga see õnn ei kestnud kaua. Kui sai otsa raha, kadusid ka sõbrad ja endisele pillajale saabus "kange nälg." Ta otsis tööd, lõpuks leidis — seakarjusena! Kuid tööandja ei andnud talle selle alandava töö eest nii paljugi tasu, et ta oleks oma kõhu täis söönud. Ja nii "ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale," ütleb Pühakiri.
Nii satuvad paljud, kes eemalduvad Jumalast, haletsusväärsesse Saatana orjusesse. COL 199,200 kirjutab neist: "Piibel räägib inimestest, kes, "kiites endid targaks, on saanud rumalaks" (Rom.1,22); ja see on tähendamissõna noormehe lugu. Rikkuse, mille ta oma isalt isekalt nõudis, pillab ta hoorade peale. Tema nooruse aare on raisatud. Väärtuslikud aastad, mõistuse teravus, nooruse elavad ideaalid, vaimulikud püüdlused — kõik see hävis himu leekides."
Kuid Jumal kui armastav Isa ei unusta oma kadunud poega. Püha Vaimu läbi puudutab Ta teda ja püüab panna ta järele mõtlema oma tegude ja olukorra üle. Ja see Vaimu töö kannab vilja. Kadunud pojas toimus murrang, "kui ta keskenes endasse," kui ta hakkas järele mõtlema. Ja milline mõte täitis teda? "Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!" Palju mõistlikum on teenida oma Isa kui teenida seda jultunud võõrast, kes ei hooli minust põrmugi! Milline meele muutus! Enne ei kõlvanud poja elugi, nüüd tundus sama isa sulase elu õnnistusena!
COL 202: "Jumala armastus igatseb ikka veel selle järele, kes on otsustanud end Temast lahutada, ja otsib võimalusi teda Isa majja tagasi tulema mõjutada. Armetus olukorras kadunud poeg "keskenes endasse." Pettuse vägi, mida Saatan tema juures tarvitas, sai murtud. Ta nägi, et tema kannatused olid tema oma meeletuse vili. ... Õnnetu, nagu ta oli, leidis kadunud poeg lootuse isa armastuse kinnituses. See oli see armastus, mis teda koju kutsus. Niisiis sunnib kindelolek Jumala armastuses patutegijat Jumala juurde tagasi pöörduma."
Ta mõtles kõik hästi läbi, kuidas ta isa juurde läheb ja mida ütleb, ning asus kohe teele. Kui tähtis on tegutseda kiiresti, viia head mõtted ellu! Kuid nagu me tähendamissõnast lugesime, ei läinud kõik nii, nagu ta oli lootnud, unistanud. Miks? Isa käitumine segas kõik ära! Mõelnud järele selle üle, kuidas Isa oli kohelnud teda ja palgalisi kodus, oli ta hakanud mõistma, et isa oli siiski hea. Kuid ta ei osanud iial arvata, et isa on nii hea, et isa teda nii armastab!
Ja kui ta siis lähenes kodule, valmis isa pahameelt lepitavad alandlikud sõnad ja palve, et isa võtaks ta enda juurde tööle palgalisena, märkas isa teda juba kaugelt. COL 203: "Rõõmsale ja mõtlematule noorukile ei tulnud mõttessegi valu ja igatsus, mis jäid isa südamesse, kui ta isamaja väravad seljataha jättis. Metsikute kaaslastega tantsides ning pidutsedes ei tulnud talle mõttessegi vari, mis oli tema kodule langenud. Ja nüüd, roidunud ja valusate sammudega kodule lähenedes, teab ta vaevalt, et keegi teda valvsalt ootab. Aga kui ta alles kaugel on, märkab isa tema kuju. Armastus on kärmas märkama. Isegi mitte patuaastate alandus ei või varjata poega isa silmade eest."
Pühakiri kirjeldab isa samme: "Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud." See lõi poja mõneks ajaks tummaks. Kui ta end kogus, alustas ta hästi läbi mõeldud ja pähe õpitud ülestunnistust ja palvet: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!" Ja kaugemale ta ei jõudnudki, sest poja meelemuutusest liigutatud ja õnnelik isa hakkas jagama korraldusi oma sulastele: "Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!"
Kõik on andestatud, nagu poleks seda kohutavat vahejuhtumit olnudki. Poeg oli uuesti sündinud ja seepärast hoopis teine inimene! Ning isal oli temast suurem rõõm kui iial enne! "Ja nemad hakkasid rõõmutsema," ütleb Pühakiri, vihjates, et varem polnud selles kodus sellist rõõmu olnud!
COL 206: "Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tuleb sulle juba kaugelt vastu. Kui sa teed kasvõi üheainsa sammu patukahetsuses Tema poole, tõttab Ta sind oma lõpmatu armastuse käte vahele haarama. Tema kõrv kuuleb kahetseva hinge appihüüdu. Kõige esimene südame sirutus Jumala järele on Talle teada. Püha Vaim ootab ükskõik kui kõhklevat palvet, ükskõik kui salaja valatud pisaraid, ükskõik kui jõuetut siirast igatsust Jumala järele. Isegi enne kui palve on välja öeldud või südame igatsus teatavaks saanud, saab inimhing Kristuselt armu."
Kas sina oled oma patud üles tunnistanud? Kas sa oled veendunud Jumala armus ja andestuses? Meie ümber on palju hingi, kes on nälga suremas. Mida sina nende heaks teed? Millises etapis kadunud poja loost oled sina praegu?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv